Eesti kultuuriloolise arhiivi fotokogu kujunemine ja kogumistöö

Kuupäev:

VILVE ASMER

Eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) fotokogu sai alguse vajadusest eraldada pildid käsikirjakogudest ja luua iseseisvad nimelised kollektsioonid.

Esimesed käsikirjalised materjalid registreeriti 1929. aasta 14. juunil, kaks kuud pärast EKLA asutamist, aga fotode varasemaid ja eraldi esile toodud sissekandeid leidub 1931. aastast. Järjepidevate laekumiste tulemusena lisandus arhiividega üha enam pilte, mis korrastamisel jäeti esialgu käsikirjade juurde üksiku säilikuna, vahel ka väikese kogumina ümbrikus fondi lõppu. Selline arhiveerimisviis polnud aga jätkusuutlik. Esimene nimeline fotokogu (väljaande „Eesti avalikud tegelased“ pildid) loodi 1940. aastal. Siis oli laekumisi juba nii palju, et selguse ja kättesaadavuse huvides oli mõistlik fotod arhiivimoodustaja järgi koondada üheks koguks, need ükshaaval kirjeldada ja lisada arhiivi kohaviited.

Nüüdseks on asutuste, organisatsioonide, ühenduste, kirjastuste, loominguliste liitude, eraisikute jt kaudu kas omaniku või arhiivi algatusel ning EKLA kogumistöö tulemusel laekunud ja arhiivis arvel ca 340 000 fotot, neist 54 000 digitaalsed.

Korrastatud fotokogusid on kokku 254. Need on kujunenud järgmiste jaotiste alusel:

• personaalkogud, kuhu on koondatud ühele isikule või perekonnale kuulunud fotod;

• ühingute, asutuste, seltside jms nimetusi kandvad kogud;

• ajaloo- ja kultuurisündmuste, linnade, ajalehtede, väljaannete jms pildikogud;

• autorikogud, s.t ühe konkreetse fotograafi töid sisaldavad kollektsioonid, mis on laekunud suurema kogumina;

• segakogu, kuhu paigutatakse üksikutena või väiksemal hulgal laekunud fotod, eraldi on ka väliseesti segakogu. Ajalooliselt on kujunenud EKLA ja EKS-i (Eesti kirjanduse selts) segakogud.

Peale üksikfotode kuuluvad mitme kogu juurde ka albumid. Neid on praeguseks korrastatud 168, milles igal fotol on eraldi kohaviide ja kirjeldus.

EKLA-s kogutakse fotosid sihipäraselt. Regulaarselt pildistatakse kirjandus- ja kultuuriüritusi nii oma majas kui ka mujal, aeg-ajalt ka muutuvat linnapilti ja olustikku. 2001. aastal sai alguse projekt „Kirjanik ja tema keskkond“, ajendiks kasvanud nõudlus nüüdisaegsete kirjanike, luuletajate, tõlkijate ja kirjandusteadlaste fotode järele. Kuna senised staatilised portreepildid enam palju uut ei pakkunud, tekkis mõte pildistada kirjarahvast nende tuttavas ja igapäevases keskkonnas et tulemus oleks elavam ja loomulikum.

Nii algaski kokkulepete sõlmimine sellest, et pildistataval endal paluti määrata talle kõige omasem, igapäevasem ja mugavam koht. Pildistama kutsuti linna- või maakoju, parki või linnatänavaile, töökohtadesse, raamatukokku, teatrisse, kohvikusse ja mujale. Kindlasti ilmestasid fotosid valitud meelispaik või -tegevus, oli see siis tugitool raamaturiiuli kõrval, oma töölaud, toimetamine koduaias või pildile kippunud ja tähelepanu soovinud lemmikloomad.

Pildistaja oli kirjandusmuuseumi fotograaf Alar Madisson, kellel tuli esmalt valitud kohta hinnata, ennekõike valguse ja varjude peegeldusi. Tuli ette ka seda, et paigutati ümber mööblit või tõmmati ette kardinaid. Kõik käis vaba vestluse käigus eri teemadel, mis tekitas pingevaba õhkkonna ning fotojäädvustused olid seetõttu loomutruumad. Kogunenud fotodest sai peagi näitus „Pooltund kirjanikuga“, mis viitas sellele, et külastusaeg oli alati piiratud, sest tuli liikuda edasi järgmisse paika. Seega oli väga oluline õige aja- ja kohalogistika, et väljasõidupäev võimalikult hästi ära kasutada. Praeguseks on jäädvustatud üle 300 kirjaniku ja mitte ainult Mandri-Eestis, vaid ka Hiiu- ja Saaremaal, Kihnus ja Abrukal, samuti Riias ja üle mere Rootsis.

Näitus rändas nii Eestis kui ka väljaspool, valminud on kaks raamatut „Kirjarahva pildiraamat. Fotosid aastatest 2001–2009“ (2009) ja „Kirjarahva teine pildiraamat. Fotosid aastatest 2010–2013“ (2013).

Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali toetusel tehti kirjarahvast ülesvõtteid kahe aastakümne vältel, kuni pildistamine pidurdus 2020. a kehtestatud eriolukorra tõttu ja on viimastel aastatel piiratud võimaluste tõttu olnud juhuslikum.

Vilve Asmer (1957) on Eesti kultuuriloolise arhiivi käsikirjade, foto-ja kunstikogu peaarhivaar.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Teised artiklid

PANIN TÄHELE | Hiigelkibuvits Tallinnas

2023. aasta 15. veebruaril leidsin Tallinnast Lasnamäelt hiiglase kasvu...

Malaariaravimitest haigust ennetavate vaktsiinideni

Sulev Ingerpuu Malaaria on haigus, mida levitavad Anopheles’e perekonda kuuluvad sääsed....

PANIN TÄHELE | Kas Eesti kõrgeim kadakas kasvab Alam-Pedjal?

Küllap on enamikule, kes Alam-Pedja looduskaitsealal käinud, tuttav Palupõhja...

Taimsed lisandid aitavad loomset toitu väärindada ja säilitada

Mati Roasto, Tõnu Püssa, Mihkel Mäesaar Eesti maaülikooli toiduhügieeni üksuse...