MARILYN MÄGI
Ligi viiel aastakümnel, mis möödus 20. sajandil Nõukogude okupatsiooni oludes, ei olnud suuremal osal eestlastest kuigipalju reisi- ega liikumisvõimalusi. Raudne eesriie lahutas tavainimese läänemaailmast ning ka Nõukogude Liidu piirides reisimine nõudis praeguse ajaga võrreldes tunduvalt enam pingutust. Nii jäidki paljud sihtkohad kättesaamatuks unistuseks.
Ent oli ka neid eestlasi, kelle elukäik kulges teisiti ja kes kodumaa isoleeritusest hoolimata said rännata rohkem ja kaugemale, kui rahvuskaaslased tol ajal või isegi sel sajandil. Üks nendest oli Fred Kraav: 3. juunil 1923. aastal Antslas sündinud kaugsõidukapten ja kirjanik, kes läks Teise maailmasõja eelõhtul 16-aastase noormehena esialgu ajutiselt tekipoisina merele, kuid jäi sõjakeerises ja selle järellainetuses Eestist eemale pisut enam kui 50 aastaks.
Hea ülevaate Fredi tööst maailmamerel ja kaugetes sadamates annab tema enda kirjutatud elulugu jõudis Eesti kultuuriloolisesse arhiivi 1999. aastal. Selgelt ja süstemaatiliselt kirja pandud elulugu on 26 lehekülje pikkune ja algab meenutustega esivanematest ja lapsepõlvest. Eelkõige torkavad silma detailsed ja tempokad reisi- ja kohakirjeldused. Asetudes jutustuses Teise maailmasõja ja järgnenud külma sõja sündmuste ning meeleolude konteksti, pakuvad need väärt sissevaadet valikutesse ja otsustesse, mida segastel aegadel ja kodumaast kaugel langetada tuli.
Eluloo läbiv motiiv on liikumine. Oma vanemategi puhul on autor pidanud tähtsaks mainida nende tegemisi Eestist väljaspool: isa Peeter oli teeninud tsaari sõjaväes ja õppinud Vilniuse sõjakoolis, aga ema oli sündinud Moskvas ning „tema soontes voolas eesti, taani, saksa ja läti veri“.Autori lapsepõlve iseloomustas sage kolimine isa politseikomissariameti tõttu, mis viis teda sünnipaigast Antslast Valka, Petserisse, Irboskasse ja Türile. Soov minna välismaale tõukus aga perekondlikest ja emotsionaalsetest raskustest, mida autor on kirjeldanud järgmiselt: „Pärast ema (taaskordset) lahkumist tuli minul järsku tahe kodunt välja pääseda ja Eestist ajutiselt lahkuda, kaugemale valusatest mälestustest“.