Harilik mänd, meie metsade valitseja

Kuupäev:

Tekst ja fotod: IVAR SIBUL

Kui mandrijää oli nüüdse Eesti alalt taandunud, jõudis peagi siia harilik mänd. Praegu on mänd meie metsade levinuim puuliik.

Tuule poolt kujundatud harilikud männid Abruka külje all asuval Vahase saarel

Harilik mänd kasvab väga suurel maa-alal Euroopas ja Aasias. Võrreldes männiperekonna teiste liikidega on tal kõige ulatuslikum levila. Selle põhjapoolseim punkt asub Loode-Norras, idapiir kulgeb Ida-Siberis Jakuutias Verhojanski ja Stanovoi mäe idanõlval, kagupiiriks on Amuuri jõgi, Dauuria, Sajaani ja Altai mäestik; lõunapiiriks aga Lõuna-Prantsusmaa, Karpaadid, Ungari ja Põhja-Itaalia.

Lõunapoolsetes piirkondades on levik katkendlik, üksteisest eraldatud osaareaalid on teada Püreneedes, Balkani mäestikes, Prantsuse Sevennides, Väike-Aasias (Anatoolia mägismaal), Kaukaasias jm.

Šoti mänd

Leviku läänepiir on Šotimaa läänerannik. Ingliskeelses maailmas tuntakse harilikku mändi „šoti männina“ (Ühendkuningriigis Scots pine ja USA-s Scotch pine). Suurbritannias ongi harilik mänd praegusajal looduslikult levinud ainult Šotimaal, kuigi kultiveerituna ja naturaliseerununa võib teda kohata kõikjal Briti saartel.

Ajalooliste ja arheoloogiliste andmete põhjal hakkas hariliku männi looduslik levik Briti saartel kahanema umbes 5500 aastat tagasi, kui kliima muutus soojemaks. Umbes 300–400 aastat tagasi kasvas harilikku mändi looduslikult ka Walesis ja Inglismaal, kust ta kadus samamoodi nagu Iirimaal, Taanis ja Madalmaadel peamiselt üleraiete ja karjatamise tõttu.

Väljaspool Euraasiat kohtab harilikku mändi kultiveerituna ja naturaliseerunult rohkesti mitmel pool Ameerika Ühendriikides (eriti kirde- ja loodeosas ning keskosariikides ja Suure järvistu piirkonnas) ja Lõuna-Kanadas, kus ta on enim kultiveeritud männiliik. Harilik mänd oli Uues Maailmas üks esimesi introdutseerituid puid, kes toodi Põhja-Ameerikasse umbes 1600. aastal. Mõnes piirkonnas, sealhulgas Ontarios ja Michiganis, on ta tänapäeval arvatud aga invasiivsete puuliikide hulka. Invasiivsusest hoolimata ei kasva harilik mänd Põhja-Ameerikas sageli hästi, arvatavasti tema kodumaa ja sealse elupaiga kliima- ja pinnaseerinevuste tõttu ning osaliselt kahjurite ja haiguste pärast, sestap on puud sageli nõrgakasvulised ja väändunud. Harilik mänd on väga tundlik sealse kodumaise, kuid kogu Euraasias kardetava võõrorganismi männi-laguussi (Bursaphelenchus xylophilus) rünnete suhtes. Nematoodid ründavad Põhja-Ameerikas kõige sagedamini just kuni kümne aastaseid puid ja tapavad nakatunud männid juba mõne nädala jooksul.

Kuigi harilikku mändi tarbitakse Põhja-Ameerikas nii paberipuidu kui ka saepalgina, hinnatakse teda USA-s peamiselt jõulupuuna. 1950. aastatest kuni 1980. aastateni oli see puuliik üks populaarsemaid jõulupuid USA-s. Praegusajal on tema populaarsus selles valdkonnas veidi vähenenud, hõlmates siiski umbes kolmandiku igal aastal Ühendriikides raiutud 35 miljonist jõulupuust. USA-s kasutatakse kõnealust liiki rohkesti ka ilutaimena haljastuses ja avatud maastikel erosiooni tõkestajana. Kultiveerituna kohtab harilikku mändi maailmas veel Uus-Meremaal jm.

Männikute pindala väheneb

Eestis on harilik mänd kõige levinum metsapuu: katab ligi 31% Eesti metsamaast (2021). Riigimetsades võtab mänd metsamaa pindalast ja tagavarast enda alla lõviosa (vastavalt 41% ja 43%), kuid erametsade männikute pindala ja tagavara on ainult 22% ja 28%.
Eesti metsamaa pindala on viimase poolsajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ent samal ajal on männikute osakaal metsamaa üldpinnast aasta-aastalt hoopis vähenenud.
Meie männirikkamad piirkonnad on läänesaared, mandri kirde- ja põhjaosa ning Kagu-Eesti. Saaremaal ja Hiiumaal hõlmavad männienamusega puistud ligi kaks kolmandikku riigimetsade pindalast, mandril leidub enim männikuid aga Võrumaal (55% riigimetsadest ning vastavalt 30% ja 31% juriidilistele ja füüsilistele isikutele kuuluvate puistute pindalast).

Kui Eesti metsamaa pindala on viimase poolsajandi jooksul suurenenud, siis männikute osakaal metsamaa üldpinnast on aasta-aastalt hoopis vähenenud (allikas: keskkonnaagentuur)

Kagu-Eestis (Põlva- ja Võrumaal) hõlmavad männikud ligi 40% kõigi puistute pindalast. Vähem leiab männimetsi Jõgeva-, Tartu- ja Viljandimaalt (vastavalt 18%, 20% ja 21%).
Samas erinevad männirohkemad piirkonnad tublisti puistute tootlikkuselt. Kui Lääne- ja Loode-Eesti õhukestel muldadel jäävad männimetsad enamasti madalaks ning puude tüvedki on peenevõitu, Kagu-Eestis aga kasvavad Eesti kõige suurema tagavara ja tootlikkusega männikud. Keskmine Eesti männimetsade hektaritagavara on umbes 250 m3/ha.

Üks Eesti esimesi asukaid jäätumise järel
Harilik mänd oli kase kõrval üks esimesi puuliike, mis pärast mandrijää taandumist (10 000 – 11 000 aastat tagasi) asus kujundama meie metsakooslusi. 9000 aasta eest hakkas mänd ulatuslikumalt levima. Selle tarbeks lõi soodsad olud põhjaveetaseme tõus, mille oli tinginud Antsülusjärve pealetung maismaale. Samal ajal said, eriti sisemaal, jõudsalt levida ka laialehised puud ning mänd tõrjuti liivastele aladele. Ent ligikaudu 4000 aasta eest kliima jahenes, mille tõttu tungisid peale kuusemetsad ja vähenes laialehiste puuliikide levik. Mõneti hakkasid männimetsad taas laienema ligikaudu 3000 aastat tagasi. Praegusajal oleneb levik eelkõige inimese kaasabist.
Harilik mänd suudab kasvada väga mitmekesistes oludes. Ta saab ühtviisi hästi hakkama nii merelises kui ka mandrilises kliimas, samuti pika polaarpäeva ja lühikese vegetatsiooniaja ning lõunapoolsetel aladel lühikese päeva ja pika taimekasvuperioodi oludes. See liik talub hästi erisugust mulla pH-d, vähest või rohket mulla- ja õhuniiskust ning ka mulla väikest toitainesisaldust, ta võib kasvada rabades ja siirdesoodes, kuivadel happeliste liivadega nõmmealadel, graniidil või paepealsetel õhukestel kuivadel muldadel.

Mänd talub vapralt toitainevaest ja happelist rabapinnast. Rabamännid Meenikunno maastikukaitsealal Põlvamaal

Kasvab üksi või koos kuuse ja kasega
Eestis näeme harilikku mänd sageli kasvamas puhtpuistuna, eelkõige kuivematel liivmuldadel ja looaladel. Kõige rohkem on meil mustika-kõdusoo (14%), mustika- (12%), pohla- (10%) ja jänesekapsa-mustikamännikuid (9%). Väga kuivi liivamaid katvad samblikumännikud hõlmavad aga alla 1% männikute kogupindalast. Jänesekapsamännikuid on seevastu ligi 6% ning umbes sama palju ka sinilillepedastikke. Veidi vähem leidub jänesekapsa-pohla- ja loomännikuid, vastavalt 5% ja 4% männimetsade üldpinnast. Rabastuvates metsades ehk kõrvemetsades (karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüüp) kasvab umbes 6% ning soodes (siirdesoo ja raba) 15% männikutest.
Harilik mänd moodustab suure tootlikkusega puhtpuistuid eelkõige vett läbilaskvatel värsketel saviliivmuldadel, kuid kasvab ka niiskematel muldadel koos kuuse ja lehtpuudega. Segapuistus ongi männi kaaslased tavaliselt kuusk või kask. Mulla toiteainesisalduse suhtes vähenõudliku liigina kasvab ka luiteliivadel ja rabas. Hariliku männiga on metsastatud ammendatud põlevkivikarjääre, mistõttu võib teda kohata puistangualadel Ida-Virumaal.

Harilikku mändi on Ida-Virumaal külvatud ja istutatud endistesse põlevkivikarjääridesse

Veidi üle ühe protsendi meie männikute kogupindalast võtavad enda alla mineraalsed tehispuistangud.
Harilik mänd on valgusnõudlik, talub põuda, pakast ja hilist külma ning alustab kasvu küllaltki madalate plusskraadide juures.

Vormirikkus
Kõrgekasvulise puuna ei sobi mänd kitsukesse väikesesse koduaeda. Küll aga võib ise võra kujundades ja võrseid kärpides kujundada temast eripärase nudi- või kääbuspuu või soetada sobiliku kasvukujuga sordi hoopis puukoolist.

Kuna männi levik on lai, tema välistunnused varieeruvad suuresti ja liiki iseloomustab muutlikkus, eristatakse harilikul männil rohkesti vorme võra kuju, tüve kõrguse, koore ning okste värvuse ja pikkuse, käbide suuruse ja värvuse jm tunnuste järgi. Kokku on harilikul männil teada üle 200 sordi.

Kumeraks kärbitud võraga harilik mänd eraaias. Selle puu vanus on seitse aastat


Kasvuvormi järgi eristuvad sordid on näiteks püstja sammasja võraga ’Fastigiata’ ja ’Sentinel’, lühikeste okste ja kompaktse võraga madalakasvulised ’Nana’, ’Compressa’ ning hallikassinakate okastega tuuleluudadest saadud Eesti sordid ’Tuulepesa’, ’Jõgeva’ ja ’Kääbusmänd’ või USA päritolu maad mööda roomav ’Repens’. Silma paistavad ka talvel säravkollaste ja kevadel kahvatusinakate okastega heakasvuline ’Aurea’ või madalam ’Gold Coin’, kelle kollane okkavärvus säilib suvelgi. Perspektiivne on ka kevadel erkkollaste ning ülejäänud aastal kollaste okaste ja püstise kasvuga kääbussort ’Trollguld’. Kollase talvevärvusega on ka ’Wintergold’ ja ’Aureopicata’ ning kollakas- ja piimvalgekirjude okastega ’Variegata’. Sortide ’Inverleith’ ja ’Barrie Bergman’ noored võrsed paeluvad pilku eriti valgete okastega. Leidub sorte, mille okkad on hõbehallid (’Argentea Compacta’) ja hallikas- või rohekassinised (’Glauca’, ’Kamon Blue’, ’Doone Valley’, ’Albyns’, ’Watereri’).

Sordi’Trollguld’ okkad on kollased aasta ringi. Värvus muutub eredamaks talvel ja päikeselises kasvukohas
Männisort ’Watereri’püüab pilku sinakasroheliste okastega

Alamliigid ja teisendid

Harilik mänd on jagatud mitmeks alamliigiks või teisendiks. Kuigi läbi aegade on kirjeldatud üle 140 hariliku männi alamliigi ja teisendi, tunnistatakse tänapäeval neist ainult kolme-nelja, sest väliselt ei erine need üksteisest sageli kuigipalju. Näiteks väikeste käbide, lühikeste okastega, madalatüveline ja okslik rabamänd (P. sylvestris var. nana; sün. var. turfosa). Selle teisendi alla on praegusajal kokku võetud kõik rabades kasvavad hariliku männi vormid: f. willkommii, f. litwinowi, f. pumila ja f. sphagnicola. Tuntud hariliku männi teisendid on ka rannaluidetel kasvav ning meretuultest mõjutatud ühekülgse võra ja viltuse ning kõverdunud tüvega madal luitemänd (P. sylvestris f. deflexa). Niisuguseid puid kohtab Saaremaal Järve luidetel, Pärnus Merimetsa männikus ja mujal.

Omal ajal tekitas meie metsakasvatuses probleeme kõvera ja oksliku tüvega ning Eesti kliimaoludele ebasobiv darmstadti mänd (P. sylvestris var. superrhenana; sün. P. sylvestris var. haguenesis). Nüüdseks maha raiutud darmstadti männipuistud rajati aastatel 1870–1885 Saksamaalt Darmstadti seemneäridest ostetud seemnetest. Kõige parema kasvuga ning majanduslikult kõige hinnatum on aga sihvaka sirge tüvega riia mänd (P. sylvestris var. rigensis; sün. P. rigensis; sün. P. sylvestris var. septentrionalis; sün. P. sylvestris var. baltica). Eestis moodustab riia mänd kõige ilusamaid ja suurema tootlikkusega männipuistuid eelkõige Kagu-Eestis. Ilusaid kõrgeid mastimännikuid leidub ka Pärnumaa rannaluidetel ja mujalgi.

Sambliku kasvukohatüüp on iseloomulik nõmmemetsadele. Alusmetsa siin tavaliselt pole, maapind on tihedalt kaetud samblikega. Saja aasta vanuse samblikumänniku keskmine kõrgus Eestis on 16 meetrit

Fennoskandias leidub polaarjoonest põhja pool lapi mändi (P. sylvestris var. lapponica), kelle käbid ja seemned on väiksemad kui lõunapoolsetel puudel, puit ühtlaste kitsaste aastarõngastega, pehme ja kergesti töödeldav, ei paisu, ei tõmbu kokku ega väändu nagu lõunapoolsetel liigikaaslastel. Kuni 15 m kõrguseks kasvava lapi männi tüvi on puistus kasvades väga sirge; pikk ja teravatipuline kitsaskoonusjas võra aga horisontaalselt asetsevate peente ja lühikeste okstega.

Hariliku männi põhiteisend P. sylvestris var. sylvestris kasvab suuremal osal levilast: Šotimaast kuni Kesk-Siberini. Rannikualadel ja liivikutel kasvav haakjas mänd (P. sylvestris var. hamata; sün. P. hamata, P. kochiana, P. armena, P. sosnowskii)on mõõtmetelt tagasihoidlik, käbid tugevalt ebasümmeetrilised ja konksjalt kõverdunud apofüüsiga. Seda teisendit võib kohata Balkanil, Põhja-Türgis, Krimmis ja Kaukaasias. Hariliku männi teisendit P. sylvestris var. mongolica iseloomustab kahvaturoheline võra, hallikasrohelised võrsed ja kuni 12 cm pikkused okkad; teda näeb kasvamas Ida-Siberis, Põhja-Mongoolias ja Kirde-Hiinas. Peale selle paksude seemnesoomustega P. sylvestris var. nevadensis, kes kasvab Sierra Nevadas Lõuna-Hispaanias ja mujal Pürenee poolsaarel ning Venemaa ja Ukraina piirialadel levinud P. sylvestris var. cretacea. Baltikumis ja mujal põhjalas võib märgata ka muhumändi ehk muhkmändi (P. sylvestris f. gibberosa), kelle tüve välispind on muhklik, aastarõngad aga salmilised ja põimunud.

Männi paljunemisest, kiirest kasvust ja sellest, kuidas männipuitu kasutatakse, saab lugeda järgmisest ajakirjanumbrist.

1.. Aastaraamat Mets 2021. 2023. Keskkonnaagentuur, Tallinn.

2. Carlisle, Alan; Brown, A. H. F. 1968. Biological flora of the British Isles: Pinus sylvestris L. – Journal of Ecology 56 (1): 269–307.

3. Earle, Christopher J. (ed.). 2023. Pinus sylvestris. The Gymnosperm database.

4. Farjon, Aljos 2005. Pines: Drawings and descriptions of the genus Pinus (2nd ed.). Leiden, Koninklijke Brill.

5. van Gelderen, Dirk Martinus; van Hoey Smith, James Richard Pennington 2000. Conifers: the illustrated encyclopedia. Vol. 1: A–K, Vol. 2: L–Z, The Royal Boskoop Horticultural Society, Timber Press.

6. Krüssmann, Gerd 1979. Die Nadelgehölze: Eine Nadelholzkunde für die Praxis. 3., neubearbeitete Auflage, Barey, Berlin, Hamburg.

7. Laas, Eino 2004. Okaspuud. Atlex, Tartu.

8. Mathiesen, Andres 1934. Dendroloogia. Puuteaduse käsiraamat metsateadlastele, aednikkudele ja loodusesõpradele. Akadeemilise Metsaseltsi Kirjastus, Tartu.

9. Morgenthal, Julius 1964. Die Nadelgehölze. 4. Auflage, Gustav Fischer Verlag, Jena.

10. Pihelgas, Endel 1963. Hariliku männi selektsioon. ENSV Ministrite Nõukogu Metsanduse ja Looduskaitse Peavalitsus. Tallinn, ENSV Põllumajandussaaduste Tootmise ja Varumise Ministeeriumi Teaduslik-Tehnilise Informatsiooni Büroo.

11. Richardson, David M. (ed.). 2000. Ecology and Biogeography of Pinus. Cambridge University Press.

12. Roht, Urmas 2013. 90 tähtsamat okaspuud. Atlex, Tartu.

13. Sander, Rein 2011. 101 Eesti puud ja põõsast metsas, pargis, aias. Varrak, Tallinn.

14. Sarvas, Risto 2002. Havupuut. 2. painos, Painopaikka Karisto Oy, Hämeenlinna.

15. Sibul, Ivar 2014. Harilik mänd (Pinus sylvestris L.). – Mänd Eestis, Tartu: 41–55.

16. Steven, Henry Marshall; Carlisle, Alan 1959. The native pinewoods of Scotland. Edinburgh. Oliver and Boyd.

17. Szmidt, Alfred E.; Wang, Xiao-Ru 1993. Molecular systematics and genetic differentiation of Pinus sylvestris (L.) and P. densiflora (Sieb. et Zucc.). – Theoretical and Applied Genetics 86 (2–3): 159–165.

IVAR SIBUL (1972) on Eesti maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

TUNNE LOODUST | Kas sisalik või vesilik?

Tekst: PIRET PAPPEL „Ja siis nägin täna veel sisalikku. Ta...

TEHNOKRAADI KROONIKAD | Aju-arvuti liidesed aitavad halvatutel suhelda ja liikuda

Tekst: ÜLAR ALLAS Ajaloo koidikust peale on otsitud võimalusi parandada...

Ilm ja eesti kirjandus

Tekst: AIN KALLIS Need ilmad on kodused. / Need on...