ANU RAUDSEPP
Hugo Raudsepp (1883–1952) oli Eesti 20. sajandi silmapaistvamaid näitekirjanikke. Raudsepa loominguline tähelend peatus 1940. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Esimene Nõukogude okupatsioon aastail 1940–1941 oli aeg, kui tuli õppida oskusi, kuidas totalitarismi oludes ellu jääda. Hugo Raudsepa tütar Viiu Raudsepp-Tulk mäletab, et tema isa olevat mänginud oma rolli uues ühiskonnas harukordse leidlikkusega, kirjutamata midagi marksistlikku ega stalinistlikku. Raudsepa tollased kirjatööd aitavad seda väidet kinnitada. Üks neist on Eesti kultuuriloolises arhiivis olev Hugo Raudsepa retsensioon riiklikule kirjastusele Ilukirjandus ja Kunst esimese nõukoguliku näidendi kohta (EKM EKLA, f 16, m 293:2).
Dokument
Mart Raud – „Mõõk väravas“
Näidend viies vaatuses
Näidendi tegevus sünnib Peavanglas „võimupöörde suvisel ööpäeval“ ning täitub suhetest vangla administratsiooni ja politvangide vahel. Politvangidele tuleb teade peatsest pöördest, kuna vangla administratsioon teeb pingutusi, et teada saada, mis vangid teavad. Selleks püütakse „murda“ noort revolutsionääri Liiast, mis lõppeks siiski ei õnnestu. Ennustatud revolutsioon teostub, politvangid vabastatakse.
Autor ilmutab head kodusolekut vanglamiljöö ja – korra tundmises ning see on näidendi kõige tugevamaks küljeks. Intriig on juba otsitum ja naiivsem käsituselt, sest see ei veena enam igas osas. Kuid tehniliselt on näidend siiski lavalise liikuvuse ja elavusega rakendatud. Ja kui sündmustiku põnevus siiski erilist ei saavuta, siis selle tõttu, et lõpp juba ammu on ette näha ja oodata.
Kõige nõrgem on peategelaste inimkujutuslik külg, eriti just kõige tähtsamas, politvangide osas. Noormees Liias teeb rohkem lüürilise poeedi kui revolutsionääri muljet. Teised poliitvangid on üldse jäänud isikupärastamata, neil on ainult nimed erilised. Kujude ilmetuse ja udususe tõttu näidendile ei saa omistada kirjanduslikku taset. Kuid teose aktuaalne aine, miljöö tabavus, teatud tehniline rakendusoskus annavad siiski näidendi, mis võib oma ajakajastusega meeleolu sünnitada ja lavalist edu saavutada.
Selles mõttes käsikirja kirjastamine oleks õigustatud.
25.X. 40 H. Raudsepp
Dokumendi kommentaar
Näidendi sündmustik kulgeb Tallinna Keskvanglas (Patarei) 20. ja 21. juunil 1940. NSV Liidu stsenaariumi järgi tuli 21. juunil teha teoks riigipööre, moodustada uus valitsuse ja korraldada samal ajal selle toetuseks Tallinnas avalik massimeeleavaldus.
Näidendis jõuab 20. juunil vanglasse šifreeritud teade: „Kõigile poliitvangidele. Teatame töörahva üldisest väljaastumisest homme. Punaarmee toetab, õnnestumine kindel. Kui kõik läheb kavatsuste kohaselt, kuulete hommikul merelt trompetisignaali – „Vabaduselaul“. Pärast seda võite käituda revolutsiooniliselt. Teade teistele kongidele edasi anda“. Hugo Raudsepp ei ole oma arvustuses märkinud „Vabaduselaulu“, ehkki see oli näidendis alatihti päevakorras. Vangid ümisevad seda laulu salaja ning viimase vaatuse lõpus on nende laul selge ja täisjõuline, ühineb väljas ootav rahvas ja orkester.
Vabaduselaul
On ärganud hommik, mis kutsub meid –
Punaleekides koidused mandrid.
Näe, kaugustes lahti on lõpmata teid,
lahti maailma tohutud tandrid.
Ei ahelad enam meid hoida ei saa –
Ja vabadust pühitseb maa.
Ju tuules ja päikeses punalipp,
meie ammune uhkus ja aade.
Öö hämarast helendab kõrgeim tipp
üle ärganud hommikumaade.
Ei müürid, ei trellid meid hoida ei saa,
kui vabaneb võidukas maa.
Ja langevad müürid ja murdub raud,
rada võitluste teele on valla.
Me mõtet ei lämmata surm ei haud,
mingi surve me tahet ei talla.
Ei keegi me randmeidki raudu ei saa,
kui vaba on rahvas ja maa.
Nüüd päiksesse palged ja tööle käed –
Tuleb tahta ja teha ja suuta!
Meil täita on orud ja tõsta mäed,
rabad viljakaiks väljadeks muuta.
Ei keegi, ei keegi meid hoida saa –
on vaba me võidule maa.
Raudsepp tunnustas Raua head vanglamiljöö tundmist, toomata sealjuures aga ühtegi näidet. Ometi leidub näidendis „markantseid“ vanglaelu näiteid. Nii räägib vangladirektor: „Siin all keldrikorrusel on meil selleks suur ruum – kirik ja kinosaal samade seinte vahel. Altaripilt ja ekraangi samal lõuendil. Ühel küljel õlivärvides „Ülestõusmine“ – ühe noore murdvarga töö. Selle all meie vana õpetaja peab jutlust ja võtab armulauale. Altaripildi teine külg on aga kaetud valge riidega – see on ekraan. Jutlused ja sakramendid on kroonu poolt. Aga kui vahialused, kes tööd teevad ja teenivad, on raha kokku pannud ja filmi üürinud, siis keeratakse „Ülestõusmine“ teisipidi ja masin käima!“
Raudsepp kritiseeris poliitvangide tegelaskujude ilmetust, kõneldes ainult üliõpilasest Olev Liiasest kui lüürilisest poeedist, mitte revolutsionäärist. Isikute puhulgi vältis ta poliitvang Villem Raidmaa kiitmist, kuigi teda peeti vangide seas prohvetiks, kes tulevikust kõneles. Nõnda sõnas Raudmaa, inspireerituna vanglatrellide vahelt paistvast vaiksest merest: „See ju tähendab meie vaikiva oleku viimseid hingetõmbeid. Aga et taevas ei ole piksepilvi ega ka muid tormi märke, vaid ainult selget ja sooja päikest, siis – ole kindel, mu kogudus – Stalinlik Konstitutsioon saabub ilma suurema maru ja müristamiseta. Tuleb vaikselt kui valmis asi kunagi.“
Mõistagi ei saanud Hugo Raudsepp näidendit „Mõõk väravas“ tagasi lükata, sest see käsitles Eesti annekteerimise märgilist teemat. 21. juunil 1940 olid mässulised liikunud punaväe soomukite julgestusel Kadriorust keskvanglasse vange vabastama. Vangla direktori juurde saadeti viieliikmeline delegatsioon koos NSV Liidu kolme ohvitseriga, kes nõudsid poliitvangide vabastamist. Vabastati 27 vangi, kellest enamik viidi hotelli Kuld Lõvi sööma ja ööbima.
Epiloog
Eestit ootas peaaegu viiekümneaastane okupatsiooniaeg. Hugo Raudsepp ei murdunud okupatsioonivõimude ideoloogilise surve all. Tema saatus oli aga väga karm. Ta arreteeriti 11. mail 1951. aastal süüdistatuna nõukogudevastasuses ja talle mõisteti 10 aastat vangistust. Eesti näitekirjanduse suurkuju suri Siberis 15. septembril 1952. aastal.
Anu Raudsepp (1962) on EKLA kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma erakorraline vanemteadur.