
Tekst: AULI VESKE, TUUL SEPP
Veebruar 2025. Loomaökoloog Tuul Sepp seisab Eesti teaduste akadeemia trepil, olles just väljunud doktorantide kolme minuti loengu konkursilt. Telefonile helistab võõras number.
„Tiit Maran siin. Tahtsin sult küsida, mida sa tead lagritsatest?“
Tuleb tunnistada, et mitte kuigi palju. Lagrits (Eliomys quercinus), unilaste hulka kuuluv näriline, on olnud Eesti loodusest kadunud juba ligi 40 aastat ning teadmised temast on kustumas isegi bioloogide mälust.
Ometi oli lagrits varem meie looduse lahutamatu osa. Põimituna meie ökosüsteemidesse, aitas see omnivoorne loomake omal vaiksel viisil kontrollida putukate ja tigude arvukust, olles ise toidupala väikestele kiskjatele ja röövlindudele. Alates 1950. aastatest kadusid lagritsad vaid mõnekümne aastaga kõikjalt Põhja- ja Ida-Euroopast. Eesti looduses nähti lagritsat viimati aastal 1986.
Lagritsa eripära on talveuni. Septembrist aprillini võtavad nad oma pehme koheva saba kaissu, tõmbuvad kerra ning lülituvad muust maailmast välja. Nii ei eksisteeri unilastele pimedat ja külma Eesti loodust. On ainult suvi ja uni.