AIGI RAHI-TAMM
Pealkirjas osundatud tsitaat kuulub Hindrik Prantsule, ühele Jakob Hurda vanavara kogujatest, vabatahtlikule, kes oli innustunud rahvuslikust kohustusest, seistes ühtaegu silmitsi kriipivate takistustega, mis kogumistööga kaasas käisid.
Tänapäeval räägime üsna tihti ühisloomest, mille all mõistetakse probleemide lahendamist vabatahtlike osalusel. Üks tuntumaid näiteid on Vikipeedia. Rahvusarhiiv on ühisloome korras appi kutsunud vabatahtlikke arhiivikasutajaid, et koostada Esimeses maailmasõjas või Vabadussõjas osalenute andmebaase. Digitalgutel kogutakse andmeid vanade fotode kohta. Kultuuripärandi digimisest mitteprofessionaalsete osalejate toel on saanud osaluskultuuri nähtus, mis üha jõulisemalt mõjutab meie suhteid minevikuga.
Edukas ühisloome eeldab vabatahtlike kogukonna kujundamist ja osalejate motivatsiooni selget teadvustamist. Rahvusarhiiv korraldas 2021. aastal vallakohtuprotokollide sisestajatele ja Vabadussõja sõdurite andmebaasi koostajatele küsitluse, kus uuriti vabatahtlike tausta, motiive, esilekerkinud probleeme ning edasiarenduste ootusi.
Kõige enam kannustab ühisloomes kaasa lööma personaalne ajaloohuvi, ainesega seotud perekondlikud või kohaajaloolised sidemed ja missioonitunne. Vabatahtlike huvi ülalhoidmiseks tuleb vähendada erisuguseid takistusi, muuta kasutuskeskkond mugavaks, pakkuda juhendeid, näitlikustavaid materjale ja võimaldada tagasisidet, mille hulka kuulub ka otsesuhtlus projektijuhtidega, kes innustaksid ja aitaksid probleeme lahendada. Alahinnata ei tohiks lisastiimuleid, nagu kaasamis- ja tänuüritused, meened, meediakajastus. Just tagasiside annab tehtud tööle väärtuse.
See teadmine polnud võõras eesti elulugude kogumise grand old lady’le Rutt Hinrikusele (1946–2023) ega vanavara kuningale Jakob Hurdale (1839–1907). Nende autoriteet on kogumistöö edenemist ilmselgelt mõjutanud. 1889. aastal pani Rõugest pärit Jaan Gutves oma kiituse Hurdale kirja järgmiste sõnadega: „Teie vaev saab see läbi tasutud, et järel tulevad sugud Teid, ilma otsata aegadeni kiidavad. [—] Su riik on väga suurelt õitsemas, Sull – Eesti vaimupõllu kuningas. Las mul Su riigis jääda alamaks, Siin korjan andeid ma Sul tatsinaks [= selleks]“.
Olles ühtviisi tuttav nii praeguste ühisloomeprojektidega, ühenduse Eesti Elulood kogumisvõistluste kui ka Hurda rahvaluule kogumisega, on võrdlused nende vahel igati asjakohased, kogukonna kaasamine pärandi kogumisse ei ole praegusaegne idee. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul kogusid 1400 kaastöölist 122 000 lehekülge eesti rahvaluulet. Kogujate hulgas oli nii vaevalt kirjaoskajaid kui ka akadeemiliselt õpetatuid, ja kuigi suure osa tööst tegid ära suurkogujad, ei tasuks alahinnata nende osalust, kelle panus piirdus vaid ühe või mõne saadetisega. Niisugune tendents hakkab silma kõigi nüüdsete ühisloomealgatuste korral. Mõistmaks vabatahtlikke osalejaid ning seda takistavaid tegureid, kasutasime ühisloome uuringu vastuseid analüüsides kunagisi Tartu ülikooli arhiivinduse osakonna üliõpilaste koostatud seminaritöid. Siht oli heita taas valgust Jakob Hurda kaastöölistele, kelle kirjad on tallel Eesti rahvaluule arhiivis (ERA) ja Eesti kultuuriloolises arhiivis (EKLA). Järgnevalt käsitletavad probleemid ja takistused on rahva kaasamisega ajast aega kaasas käinud.
Rahva kaasamise algus
Hurda kaasamismeetodit – rakendada kogujatena inimesi rahva seast – võib oma aja mõistes pidada erakordseks. 19. sajandil oli praktiline kogumistöö enamasti õpetatud meeste kanda, tavapärane oli kasutada üliõpilaste abi. Tuntud on soomlaste rahvuseepose „Kalevala“ koostaja Elias Lönnroti (1802–1884) kogumismatkad, sh Eestisse.18. sajandi teise poole valgustusideoloogia andis Euroopas tõuke kultuurielu mitmekesistumisele: haritlastel tekkis huvi oma kodukoha looduse, rahvakommete ja minevikumälestiste vastu. Johann Gottfried Herderi (1744–1803) mõjul sai alguse mõningate baltisaksa estofiilide idealiseeriv suhtumine eesti regivärsilisse rahvaloomingusse. Selle pinnalt kasvas välja ka Jakob Hurda ajalooideoloogia: rahvas saab oma õige ajaloo kätte siis, kui see on kirja pandud tema „seesmiste sündmuste“, tema hinge- ja vaimuloo pinnalt.1871. aastal Eesti Postimehe lisalehes avaldatud kirjutises „Mis lugu rahva mälestustest pidada“ selgitas Hurt pikemalt rahva mälestuste sisu ja tähendust. Hurda meelest oli kätte jõudnud aeg, mil kogutud ja kirja pandud mälestused, pidid hakkama rahvale kasu tooma, äratades temas sügavama äratundmise oma hinge rikkusest, ning kinnitama veendumust, et ka väike võib vaimult suureks saada.
Esimese laialdasema kogumisaktsiooni algatas Hurt Eesti kirjameeste seltsi presidendina, kaasates esmalt seltsi liikmeid. Oma proovitükid rahvaluule kirjapanekul oli ta ise teinud ära 1860. aastatel koduses Põlva kihelkonnas Himmastes. Esimesed rahvalaulud esitas talle õde Eeva.
1870. aastate lõpus käärima hakanud vastuolude tõttu rahvuslikus liikumises taandus Hurt Eesti kirjameeste seltsi presidendi kohalt. 1880. aastal asus ta Peterburi eestlaste kutsel ametisse sealse Jaani koguduse õpetajana. Järgnenud suurlõhe rahvusliku liikumise liidrite vahel ning venestuspoliitika pealetung tähendas mõõna ka rahvaluulekogumises.
Uue hoo sai kogumine sisse 1888. aastal, kui Hurt avaldas ajalehtedes üleskutse ,,Paar palvid eesti ärksamatele poegadele ja tütardele“, millest sai alguse rahvaluule suurkogumine ulatusliku korrespondentide võrgu abil ja mis vältas kuni korraldaja surmani. Kogumise tulemusel on loodud ainulaadne folkloorivaramu.
„Ei saa kogu rahvast vanavara külge siduda“ ehk Milleks „papert tsurki“?
Hurdale oli rahvaluule võrreldav salamälestuste, rahva hinges alles hoitud sündmustega, kuid kaugeltki mitte kõik ei tajunud seda samamoodi. Ajal, kui Euroopas oli hakanud levima valgustusideoloogiast kantud huvi rahvakultuuri ja pärimuse vastu, hoogustus Balti kubermangude lihtrahva seas sootuks teistlaadi protsess: pietismi ja hernhuutliku misjonitöö tõttu hakkas maarahvas senisest poolpaganlikust rahvausundist välja kasvama, millega käis kaasas varasemate traditsioonide väljatõrjumine. Hurt oli neist tendentsidest hästi teadlik, pöörates sellele tähelepanu juba kogumise üleskutses: ,,Mõned nimetavad [seda] asjo tühjaks loruks, mis mõistlikule inimesele kuulda ja tähele panna ei kõlba. Tõised on veel valjumad hukkamõistjad ja tunnistavad neid pagana pimeduse päranduseks ja juuda jutlusteks ehk kurati kuulutusteks, mis ristirahvale üksi kahjo teevad, iseäranis noort sugu üsna nurjatumaid kombeid ja inetumat ebausku õpetavad.“ Kogumistöö esimeseks suureks takistuseks sai asjaolu, mis tulenes ainesest endast.
Hurda ametivend Rudolf Gottfried Kallas, kes esmalt oli rahvaluule kogumisse suure poolehoiuga suhtunud, muutus järjest kriitilisemaks, kaldudes vana sõbra teaduslikke harrastusi viimaks lausa eitama. Kallase arvamust mööda laastas rahvaluule kogumine külanoorsoo moraali, harimatud külapoisid ja isegi leerilapsed kirjutavad üles kõige mustemat kõrtsilori. Kogujatena võiks kasutada ainult üliõpilasi, kes on piisavalt küpsed, manitses Kallas.
Takistavaks võis osutuda ka vanemate suhtumine. „Minu isa on väga vali ja aus ilma ees ja sellepärast ei salli, et ma vanaeitede käest laulusid korjan,“kurtis Jaan Samm Järva-Madiselt. Nii mõnelgi noorel kogujal tuli oma tegemisi kodus varjata.
Kogujate kirjades on kurdetud paikkonna üldise kultuurituse üle. Ernst Tetsmann oli üsna nõutu majanduslikult jõukas Vändras levinud suhtumise pärast: „Mitmes külas ei ole veel ajalehtigi, veel vähem taludes, mine siis sihukese käest küsima – ta ei teagi, mis vanavara tähendab. Metmed veel uhkuse pärast ei võta ajalehti, see olla rätsepate ja koolmeistrede asi. Ta on isi oma tarkust täis.“ Samalaadseid kaebusi kostis mujaltki. Asjalood polnud paremad ka Hurda enda kodukihelkonnas.
Tuli ette teisigi takistusi. Võis juhtuda, et kogujaid peeti varasteks või salakuulajateks, külla sattunud võõraid saatsid kahtlustavad pilgud. Hindrik Prantsult küsitud, miks ta üldse niisuguse „halpimisega“ tegeleb ja „papert tsurgib“, või käib ta maal hoopis „naisi petmäh“. Kuna ei tahetud külarahva pilkealuseks saada, peeti vahel targemaks varjunimesid kasutada. Üliõpilasena Torma ja Laiuse kihelkondades kogunud Mihkel Ostrov kirjutas 1887. aastal Hurdale oma tulemuste kokkuvõtteks: ,,Suuremaks takistuseks laulude korjamise juures oli alati umbusaldus. Sagedasti peeti meid salajasteks kuulajateks mõisnikude poolt, et rahwa olekut teada saada ja wana orjapõlwe jälle tagasi tuua.“ Välistatud ei olnud ka isikute kinnipidamine. Setumaal vangistati Jaan Sandra, sest kahtlustati, et ta rändab mööda külasid ringi valgustkartva tagamõttega.
Kogujaskond
Hurda kogujaskond kasvas tublisti üle 1100 isiku, valdavalt olid need mehed. Naisi on õnnestunud kindlaks teha 87 (umbes 8-9% kogujatest). Mitu naiskaastöölist varjas end pseudonüümi taha, naiste lülitumine avalikku ellu nõudis tollal suurt söakust ja pealehakkamist. Innukal kogujal Helene Masenil Palamuselt tuli pidevalt tõrjuda laimujutte. Ameti poolest olid ülekaalus koolmeistrid ja põllumehed, aga ka vallaametnikud, kõrtsmikud, metsavahid, mõisa- ja käsitöölised. Soodsad võimalused koguda olid rätsepatel, kuna õmblustööd tehes rännati talust tallu, suheldi paljudega ja kuuldi nii mõndagi, mida sobis üles kirjutada ning Hurdale saata. Eraldi tasuks nimetada kooliõpilasi, kelle osalus on tekitanud vastakaid arvamusi. Christian Tults Tori kihelkonnast on kirjutanud: „Kas peaks laps, kellele koolis vene keelt kui putru vorsti pähe tambitakse, veel vana Eesti laulu peale mõtlema!“ Kooliõpetajad on tihti laste kogutu teele pannud enda või valenime all ning lapsi abilistena nimetanud. Hurt taunis õpilaste ja laste rakendamist kogumistöös ja kindlasti ei tahtnud ta kogumist sunduseks muuta, tähtis oli vabatahtlikkus.
Kogumisaktsioonist on osa võtnud ka Venemaale väljarännanud või sinna ajutiselt tööle asunud eestlased. Kaastöölisi jagus üle kogu Vene impeeriumi, agaramad olid Kroonlinna, Peterburi ja Riia eestlased. Ent kaastöid on saatnud ka sõjaväes aega teeninud, eriti Poolamaalt.
Kaastööliste innustamine
Kuigi kogujaskond kasvas laialdaseks, on nii mõnigi tunnistanud, et kogumiseks tuli üksjagu hoogu võtta. „Olen mitu ja mitu korda mõtelnud seda ja teist paberisse panna ja Teie kätte saata, aga kartus on mind ikka tagasi lükanud, sest et kooliharidust mul vähe on olnud“,on kirjutanud M. Mauer Kursilt. Samas joonistub siit välja üks osalemise põhimotiive, Hurda autoriteedist ajendatud soov talle end abiliseks pakkuda. Kaaskirjades torkab silma, et kogujad ise ei olnud tihti sedavõrd innustunud mitte informantidest ega kogutava materjali väärtusest, vaid ennekõike sellest, kui tähtis oli kogumine Hurdale.
Siinkohal tasuks refereerida Rudolf Põldmäed, kelle sõnul ei olnud Hurda parimad kogujad mitte kvalifitseeritud kirjamehed ega keskmise haridusega koolmeistrid, vaid vähese koolitarkusega lihtsad maamehed, kes kahtlesid oma oskustes ja saadetiste kasus. Hurda isalikus suhtumises madala enesehinnanguga kaastöölistesse avaldusid peale isikuomaduste – tasakaalukas loomus, hea enesevalitsemine, austus vastase vastu – ka tema pedagoogilised suhtlemisoskused. Ta tajus selgelt personaalse suhtluse vajadust, selleks et hoida ja turgutada missioonitunnet.
Palves „neile, kes jutustusi isamaa sündinud asjost armastavad“ (1871) lubas Hurt kogutu põhjal koostada kaks raamatut, ühe koolmeistritele ja täiskasvanud inimestele, teise lastele. Samuti lubas ta vanad laulud ja regivärsid koondada kogumikku „Vana Kannel“ ning lasta need ära tükkida, nagu on tehtud Soomes, Saksamaal ja mujalgi. Kõike pidi tehtama Eesti rahva auks.
1889. aastal kutsus Hurt kaastöölisi kirjutama oma elust. Kirjutistest pidi välja kasvama kogumise ajaraamat koos kogujate näopiltidega, ent paraku ei saanud see teoks ning fotod on Peterburis kahetsusväärselt kaduma läinud. Kindlasti on oma elust kirjutamine kaasa aidanud omaeluloolise kirjutusviisi levikule lihtrahva seas ning kasvatanud sisemist teadlikkust kirjapandust. Sellise raamatu ilmumine oleks kogujates tekitanud eneseuhkust ja kasvatanud eneseteadvust laiemalt. Raamat oli tollal rahva seas kõrgelt hinnatud tunnustus.
Enesetunnet toetas suhtlemine kaastöölistega ajakirjanduse kaudu. Aastatel 1888–1906 esitas Hurt kogumistöö kohta 156 aruannet, milles mainis jõudumööda ära iga koguja saadetise, iseloomustas selle sisu ja andis hinnangu. Võib vaid ette kujutada, kui innustav oli tollal saada ajalehes ära märgitud. Kogujad võivad „päris hulluks minna, kui nad oma kiiduülistusi loevad ajalehtedes“, selline „mõõdupidamatu kütus“ tekitab talusulastel meeltesegadust, taunis Kallas Hurda „kiitusekirju“.
Peale nimede avaldamise ja tunnustussõnade ajakirjanduses, tänukirjade, raamatute ja autogrammiga portreefoto saatmise oli Hurdal paljudega isiklik kirjavahetus, milles ta neid tänas, juhendas, trööstis, oli eeskujuks ja aitas lahendada isiklikku laadi abipalveid.
Hurda positsiooni ja laialdast tutvusringkonda arvestades pöörduti tema poole küllaltki sageli töökoha otsinguil ja soovituskirja palvega. Näiteks Helene Maasen soovis saada Peterburis lapsehoidjaks või majaproua abiks mõne perekonna juurde.
Et kõik kirjasaatjad kogumistööd siiski pelgalt entusiasmi najal ei teinud, näitab kirjades kajastuv raha küsimus. Kuigi kogumistöö oli vabatahtlik, pidas Hurt võimalikuks viljakamaid ja vaesemaid kaastöölisi premeerida, mis võis nii mõneski kadedust tekitada. Muidugi käis kogumisega kaasas hulk kulutusi, üksjagu peavalu tekitasid ettelauljate tasunõuded. F. Matson Harjumaalt oli lauljate vastu üsna pahur: „Et keegi seda muidu ei taha teha, olen mina kaks kopikat ühe ilusa vana viisi jutu eest ja kolm ühe vana laulu eest anda lubanud“.
J. Jagomann Räpina kihelkonnast muretses samuti selle üle, et oli laulude kogumisel pidanud palju oma raha kulutama ning „ .. veel mõne hea pudelitäie viina lauljaile ära jootnud, et siis on nende keel virgem sõnu laulma. Ja sedaviisi olen mina kõik need laulud korjanud“. 1878. aastal soovis ta 49 korjatud laulu eest 10 rubla vaevapalgaks saada või andku Hurt talle nii palju, kui ta ise arvab seda väärt olevat. Asjaolu, et korjajate peamine abimees oli alkohol, nähtub paljudest kirjadest. Kuid oli ka muid võimalusi. Jäärja vallas kutsutud vanakesi mõneks päevaks enda juurde elama, sest igapäevane elu pidi vanu laule ja lugusid kõige enam aitama päevavalgele tuua.
Abi otsiti ka perekondlikele probleemidele. H. Kinna Võrust palus toetust selleks, et takistada õde abiellumast ebasobiva kandidaadiga, kuna „nende paari minek [oleks] maa pealne põrgu“. Vend lootis, et Hurt võiks oma vägeva sõnaga kosijale mõjuda.
Teada on, et Hurt püüdis võimalust mööda paljude soovidega arvestada. Vaene ja haige, kuid agar koguja Palamuselt Hans Karu, sai palutud ratastooli. Mart Vassus Tarvastust soovis saada viiulit. Kuid mõistagi on igal asjal omad piirid. Nii vastas Hurt viimasele, et tal peaks Peterburis „ .. üks iseäralik kontor olema, oma iseäraliku ametnikuga, et niisuguseid palumisi täita. Iga nädal tuleb mulle erakirju iseäralike soovidega, mõnikord ka imelistega – ma võiksin neist pika ajaraamatu kokku panna – ainult vähema osa neist võin ma täita. See on mõnigi kord mulle enesele ka kibe, aga ühest härjast ei saa mitut nahka. Peame ühega rahul olema“. Alates 1900. aastast oli Hurt hakanud sellest kõigest väsima: aruanded muutusid kuivemaks, ära kadusid hinnangud ja individuaalsemat laadi tänusõnad. 13. jaanuaril 1907 Jakob Hurt suri.
Tagasiside tähtsus
Digitaalse kultuuripärandi uurija Mia Ridge on rõhutanud, et ühisloome projekti õnnestumiseks on oluline mõista osalejate motivatsiooni ja kujundada kogukond. Selle kõrval tuleb jälgida, et töö sisu oleks jõukohane ning kooskõlas parimate tehniliste lahenduste ja turundusega. Rahvusarhiivi ühisloomeprojektide kasutajauuring ongi kinnitanud nende põhimõtete maksvust nagu ka see, mis koorub Hurda rahvaluulekogujate kaaskirjadest: uudishimu ja huvi. Tööd aitab väärtustada kaasamine ja pidev tagasiside. Nagu ühisloome praegusel ajal, nii on ka varasemad rahva suulise mälu talletamise aktsioonid olnud haaratud ühistundest: teha ära midagi olulist rahva hüvangu nimel.
Loe lisaks:
Kikas, Katre 2017a. Rahvaluulekogujate elulood Jakob Hurda rahvaluulekogus. – Keel ja Kirjandus, nr 8-9, lk 584–599.
Kikas, Katre 2017b. Rahvaluulekogumine epistolaarses kontekstis. Helene Maaseni kirjad Jakob Hurdale. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 272–290.
Mohrfeldt, Aleksander 2007. Jakob Hurt elus ja töös. Ilmamaa.
Pino, Veera 1989. Eesti rahvaluule suurkogumine aastail 1888–1906. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 409–416.
Põldmäe, Rudolf 1989. Materjale J. Hurda vanavara kogumise loost. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi XII. Jakob Hurda 150. sünniaastapäevaks. Tallinn: Eesti Raamat, lk 10–40.
Taimre, Liisi; Rahi-Tamm, Aigi; Lepa, Sven; Türna, Tõnis 2022. From Community Involvement to Research Interests: Crowdsourcing Projects of the National Archives of Estonia. –Pepłowska, Katarzyna; Wiśniewska-Drewniak, Magdalena (Ed.). Documents, Archives, Contexts, lk 167−182. Göttingen: Brill, Vandenhoeck & Ruprecht Verlage. (Geschichte im mitteleuropäischen Kontext; 3.)
Aigi Rahi-Tamm (1965) on ajaloolane, Tartu ülikooli arhiivinduse professor. Teadustöös keskendunud Eesti ajaloo allikatele ja 20. sajandi poliitilisele vägivallale.