Maarja-Magdaleena, kõige piibellikuma nimega kihelkond

Kuupäev:

Tekst: Mait Sepp, Taavi Pae

Aluskaart: maa-ameti geoportaal

Palamuse kihelkonna on kirjutanud kuulsaks Oskar Luts, Äksit teame Otto Wilhelm Masingu kaudu ning Kodavere saab uhkustada oma keelega. Ent mida me teame nende vahele jäänud Maarja-Magdaleena kihelkonnast?

Maarja-Magdaleena kihelkond asub nii-öelda keset maad: vana Põhja-Tartumaa keskosas, ümbritsetuna teistest kihelkondadest. Ometi on see nii mõneski mõttes piiriäärne kant, eelkõige maastikulises mõttes.

Maarja-Magdaleena kihelkonna läänepoolne osa hõlmab tükki Vooremaast ning kesk- ja idaosa kuulub Ugandi lavamaa koosseisu. See on määranud ka siinse asustusmustri: lääneosas on kihelkonnakeskus Maarja-Magdaleena ning selle läheduses paiknevad voored on tihedalt asustatud (Kaiavere, Kudina, Saarejärve). Kihelkonna selgesti märgatav läänepiir ongi Kaiavere voor. Ülejäänud ala võtavad enda alla metsad ja sood. Seal leidub inimasustust üksnes jääajajärgsetel kõrgematel pinnavormidel, mis on üksteisest võrdlemisi eraldatud.

Kihelkonna Vooremaa-poolne osa on laialdaselt põllustatud. Vaade Kõrenduse voorelt Vaidavere voorele Foto: Taavi Pae

Üllatavalt künklik

Peale eelmainitud Vooremaa voorte leidub kihelkonna piires arvukalt mõhnastikke. Nii saame rääkida Toljase mägedest kihelkonna põhjaosas ja Kaiu järvest idas asuvatest Sõõru mägedest. Mõhnasid on veel Saare järve ja Välgi ümbruses.
Suurim mõhnastik on aga Selgise mäed, mis koosneb omakorda mitmest pinnavormistikust: Kärgandi mäed, Postova ja Padakõrve mägi, Pikkmägi.

Niisiis, kihelkonna muidu soine ja metsane idaosa võib kohati üllatada päris künkliku maastikuga. See on orienteerujate ja korilaste meelispaik. Selgise mõhnastikul on oma roll ka teadusajaloos.
Naaberkihelkonnast Tartu-Maarjast Meomalt pärineb geograaf Eduard Markus, kes uuris just Selgise mägesid ja sealsete maastike arengut [3].

Kihelkonnast kulgeb läbi geoloogiline piir: põhja- ja lääneosas on aluspõhjaks lubjakivid, kuid lõunaosas devoni liivakivi. Samas on pinnakate piisavalt tüse, mistõttu aluspõhja erinevused siinses maastikus ei ilmne.
Soode vahele on end ära peitnud mõni järv: Saare mõisa lähedal paikneb maaliline Saare järv ning sellest 2,5 km kaugusel ida pool Jõhvi–Tartu maanteed Papijärv koos Jõemõisa ja Kaiu järvega. Papi ja Jõemõisa vahelisest Järvekaelast saab alguse Kääpa jõgi. Kihelkonda läbib ka Amme jõe keskjooks.

Geograaf Eduard Markuse skeem Selgise mägedest [3]. Postova ja Pikkmäe juures on osa mäest muutunud karjäärideks

Inimene saabus võrdlemisi hilisel ajal

Maarja-Magdaleena kihelkonnast on teada nooremasse rauaaega (800–1200 pKr) dateeritav Vaidavere kivikalme, kuid varasema asustuse kohta on teateid vähe. Muinasajal kuulus osa kihelkonnast Vaiga ehk Vaiamaa koosseisu.
Looduslikus mõttes kattus Vaiamaa Vooremaaga ning oli oma umbes tuhande adramaaga üsna jõukas maakond, kust on teada mitu muinaslinnust. Maarja-Magdaleena ala, eriti selle idapoolsed osad, olid aga hõredalt asustatud.

Tõenäoliselt kuulus kihelkonna lõunaosa ehk tänapäevases mõttes Vara kant hoopis Jõentagana muinasmaakonda.
Pärast Eesti ala ristiusustamist jäi kihelkonna ala Tartu piiskopkonna maade hulka ja allus Palamusele. Ent keskaegne ühendus Palamusega oli kehv ja hiljemalt 1380. aastal ehitati siia abikirik.
See põles mitmel korral maha ja seda ehitati korduvalt ümber. Praeguse kirikuhoone nurgakivi pandi 17. sajandi keskel ja nüüdse uusgooti välimuse sai see aastail 1885–1887.

Välgi õigeusu kirik on maastikuliselt üks kauneimaid kirikuid Eestis Foto: kk / Wikimedia Commons


Peale selle on kihelkonna lõunaosas veel üks luterlik pühakoda: Vara Brigitta kirik. 1840. aastatel, kui Liivimaal mindi hulgaliselt üle õigeusku, tekkis nii Uhmardu kui ka Välgi külla õigeusu kogudus ja rajati kirik.
Uhmardu kirikust on alles jäänud ainult vare, seevastu 1859. aastal puidust valminud Välgi kirikuhoone on säilinud tänini; maastikuliselt on see üks Eesti kauneimaid.

Kihelkonnas eristub Välgi teistest piirkondadest kultuurilooliselt. Aegade vältel on seal omaette elanud nii vadjalased kui ka venelased, kes on ajapikku eestistunud [8]. Välgi ümbrus oli omal ajal väga tuntud kodukäsitöönduse poolest (eelkõige valmistati sõelu). Praegu kannab sealset kultuuriloolist hõngu Valdur Mikita kirjastus Välgi Metsad.

Kuulunud ühe ja teise koosseisu

Kuna kihelkond asub maastikulises mõttes piiril ja koosneb soodega eraldatud osadest, on seda korduvalt tükeldatud ja jälle kokku pandud.
Eestimaad räsinud sõdade käigus rüüstati korduvalt ka Narvat ja Tartut ühendanud tee lähedale jäänud Maarja-Magdaleena kirikut. Rüüstamiste järel liideti kihelkond kord ühe, kord teise naaberkihelkonnaga. Vara ümbrus oli aeg-ajalt Äksi kihelkonna osa. Päris iseseisvaks sai kihelkond alles 1756. aastal. Muide, Eestimaal möllanud sõdadest jättis Maarja-Magdaleena kandi puutumata vaid Eesti Vabadussõda. 1919. aastal oli see eikellegimaa kuhu läkitasid mobilisatsioonikäsu nii Tartus pesitsenud punased kui ka Puurmani mõisas asunud Kuperjanovi partisanid.
Nüüdisajal on Maarja-Magdaleena kihelkonna maad jaotatud Jõgeva maakonna Jõgeva ja Mustvee valla ning Tartu maakonna Peipsiääre ja Tartu valla vahel.

Nimi osutus sobimatuks

Maarja-Magdaleena sai kihelkonna nimeks millalgi 17. sajandil. Keskajal oli kõnealust kirikut ja seda ümbritsevat ala Tartu piiskopkonna osana ilmselt kutsutud St. Mariaks. Ajalooürikutes on kihelkonda esimest korda mainitud 1443. aastal saksakeelse nimega kerspel to der Nyenkerken ehk lihtsalt „uue kiriku kihelkond“.

Võrreldes teiste Eesti kirikukihelkondade nimedega on Maarja-Magdaleena eriti silmatorkavalt piibellik.
Nõukogude võimule mõistagi ei sobinud nimetada alevikku Jeesuse ainukese naisjüngri järgi. Kohaliku kooli nimi, „Viktor Kingissepa nim. Maarja-Magdaleena Mittetäielik Keskkool“, oli ideoloogilises mõttes üsna kentsakas. 1950. aastate alguses sai aleviku ja külanõukogu nimeks Järve, ühtlasi nimetati alevik ümber külaks.

Maarja-Magdaleena kihelkonnakeskuse omapära on viiest ilmakaarest asulasse kulgevad teed Foto: maa-ameti fotoladu

1978. aastal muudeti asula nimi Maarjaks. 2005. aastal taastati ajalooline kohanimi Maarja-Magdaleena.
Maarja-Magdaleena on tüüpiline kirikuküla, kus kõik vajalikud asutused on koondunud pühakoja lähedusse.
Kaardipildis tuleb hästi esile küla omapära: siin ristub eri suundadest viis teed.

1931. aastal ajalehes Vaba Eesti on kirikuküla kirjeldatud järgmiselt [2]: Maarja-Magdaleena südames asuvad kirik ja kirikumõis, telefoni keskjaam, jaoskonna arst Marjakingul ja apteek. Tervelt kümme poodi asub selles alevikus ja kõik nad kauplevad rahuloldavalt, samuti ka pagar, kes asub n.n. Sohvilinnas, mis enesest kujutab üht ainust pikka tänavat, mille mõlemal pool asuvad ühe- ja kahekordsed majad, missuguseid viimasel ajal rohkesti juure ehitatud ja ehitatakse neid tänavugi.
See tänav viib Kõrendu[se] poole. „Linnas“ elab kõiksuguseid käsitöölisi, nagu rätsep, kingsep, kellasep, sepp jne. Isegi päevapiltnik ei puudu siin ja ämmaemand elutseb suure seltsimaja juures, kuna seltsimajas asub „M.-M. laenu- ja hoiuühisus“. Mitte kaugel seltsimajast asub uhke meiereihoone, kuna selle vastas elab kohalik konstaabel.

Hullu krahvi tembud

Siiski ei kujunenud Maarja-Magdaleenast suuremat keskust. Üks põhjus oligi selles, et kihelkond jaotus maastikuliselt üksteisest ja kirikukeskusest eraldatud kantideks, kust oli Maarja-Magdaleena asemel lihtsam sõita Tartusse, Tabiverre või Mustveesse. Nendes eraldi asuvates saarekestes oli suur mõjuvõim kohalikel mõisatel ja mõisnikel.

Üks tähtsamaid mõisaid oli Saare mõis. Seal oli Otto Wilhelm von Bocki eestvõttel 1730. aastal ehitatud barokne peahoone, mida peeti Põhja-Tartumaa kõige ilusamaks ja uhkemaks häärberiks.
Mõis asus Jõhvi–Tartu maantee lähedal, mistõttu peatus seal mitu Vene tsaari ja teisi kuulsusi.

Hiljem, kuni riigistamiseni 1919. aastal, oli mõis von Manteuffelite (Mannteuffellite) valduses. Sellest suguvõsast on kasvanud mitu Venemaa kõrget sõjaväelast. Ja ka vähemalt üks hull. Krahv Gotthard Johann von Manteuffel (1795–1849) teenis Vene armees välja kindralmajori auastme ja tuli Saare mõisa vanaduspäevi veetma. Ta sai mõisas kuulsaks oma tempudega.

Ei ole teada, kas vanahärrat vaevas mõni vaimuhaigus või hoopis igatsus ratsaväelase bravuurse elu järele.
Vahel olnud ta naljad lõbusad, aga mõnikord päris julmad. Igal juhul pidas mõisarahvas neid krahvihärra seisusele ebakohaseks ja härrat hulluks. Ta muutus üheks eesti rahva seas endiselt leviva „hullu krahvi“ kuvandi prototüübiks [1].

Kool keelemees Veski auks

1938. aastal avaldatud Eesti kultuuritegelaste sünnikoha uuringus on Anton Miks märkinud, et Maarja-Magdaleena kihelkonnast pärineb ainult kaks olulist isikut: Julius Mägiste (1900–1978) ja Johannes Voldemar Veski (1873–1968) [4]. Mõlema kuulsa keelemehe kodutalu tähistab mälestuskivi. Ühtlasi kannab Maarja-Magdaleena kool 1988. aastast J. V. Veski nime.

Ent Maarja-Magdaleena kihelkonda ulatuvad ka Otto Wilhelm Masingu juured: tema vanaisa „Kangur Kaarel“ oli sündinud Kaiavere mõisas.

Maarja-Magdaleena kirikumõisas veetis oma nooruspõlve teatritegelane August Daniel Wiera (1853–1919). Ta oli üks esimesi Vanemuise seltsi edendajaid, juhatas viiulikoori ning mõnda aega ka Vanemuise teatritruppi. 1930. aastatel pidas Maarja-Magdaleenas pastoriametit Tartu ülikooli esimene eestlasest usuteaduste professor ja kirikureformija Eduard Tennmann (1878–1936). Õpetaja usulised vaated olid osale kogudusest vastuvõetamatud ja nii sai kihelkond kurikuulsaks kirikutülidega, mis lõppesid kohtus või kaklustega.

Kihelkonna kohta on viimasel ajal avaldatud mitu põhjalikku ülevaateteost, mille on koostanud Tiia Pärtelpoeg [6, 7]. Sadakond aastat tagasi kogutud ajaloopärandit saab vaadata ka Eesti kirjandusmuuseumi veebilehelt (www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/mmg) [3]. Saja aasta tagusest Maarja-Magdaleena kihelkonnast annab hea ülevaate 1925. aastal ilmunud Tartumaa koguteos [8].

Mait Sepp (1974) ja Taavi Pae (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, töötavad Tartu ülikooli geograafiaosakonnas.

  1. Jürgenson, Marika 2019. Saare mõisa Mannteuffellid. Menu Meedia, Tallinn.
  2. Maarja-Magdaleena. Üks maa-keskus 1931. – Vaba Eesti: majanduselu ja päevaküsimused, 5 (1), 15. august 1931: 8.
  3. Markus, Eduard 1929. Die Grenzverschiebung des Waldes und des Moores in Alatskivi. – Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis A 1 4 (3).
  4. Miks, August 1938. Märkusi Eesti kultuuritegelaste päritolu kohta. – Eesti Kirjandus 3: 129–141.
  5. Männik, Olga 1929. Ajalooline traditsioon Maarja Magdaleena kihelkonnast. EKLA F 199, A.A.S. stip ar. 32. www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/mmg.
  6. Pärtelpoeg, Tiia (koostaja) 2019. Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade. Maarja-Magdaleena Maarahva Selts, Maarja-Magdaleena.
  7. Pärtelpoeg, Tiia (koostaja) 2020. Maarja-Magdaleena piirkond läbi aegade: jätkuraamat. Maarja-Magdaleena Maarahva Selts, Maarja-Magdaleena.
  8. Rumma, Jaan; Granö, Johannes Gabriel; Veski, Johannes Voldemar (toimetajad) 1925. Eesti I. Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

RAJAKAAMERA LOOD | Nugise-emand käis saagijahil

Sedapuhku vahendan rajakaamerasilma kaudu emanugise tegemisi. Täpsemalt saame aimu,...

Võnnu kihelkond – suur ja mitmekesine

Võib liialduseta öelda, et enamjagu eestlasi on käinud Võnnu...

Kuidas kohanevad üraskid muutuva kliimaga?

Kuuse-kooreürask on laialt tuntud kahjur, kelle mõjust kuusikutele on...

Sada rida Eesti loodusest | Loodus, ühendatud väljade võrgustik

Loodust näeme küllaltki sarnaselt, aga tajume selles toimuvat eri...