Märtsikuine Eesti Loodus uurib võõrliike

Värske Eesti Loodus püüab selgeks saada, kas võõrliigid on edukuse
musternäide. Just sellele keskendub kaaneloos loomaökoloog Merike
Linnamägi. Tuleb välja, et Eestisse on võõrliike jõudnud tervelt tuhatkond,
kuid sugugi kõik ei ole invasiivsed.

Merebioloog Jonne Kotta selgitab, miks on Läänemeres palju võõrliike ning
soovitab pealetükkivad võõrad lihtsalt ära süüa. Kas mink saab euroopa
naaritsast jagu? Seda küsime parimalt asjatundjalt Tiit Maranilt. Tiit
Kändler leiab, et võõrliigist olend on nagu Schrödingeri kass. Aleksei
Turovski räägib, miks võõrliigid teda kui parasitoloogi huvitavad.

Katre Palo on usutlenud märtsis kaheksakümneaastaseks saavat geograaf Ott Kursi.

„Minule on keeled olnud abivahend rahvaste mõistmisel. Arvan, et orienteerun
paarikümnes keeles, sest mitu, eriti turgi, skandinaavia ja romaani keeled,
mida ma otseselt pole õppinud, on mõistetavad ühise sõnavara ja struktuuri
alusel,“ mõtiskleb Tartu ülikooli emeriitprofessor, kelle sõnul ei tuleks teda
nimetada mitte teadlaseks, vaid õpetlaseks.

Taimede ökofüsioloog Pille Mänd kirjutab, miks võetakse mahla just vahtralt
ja kaselt. Karl Adami tutvustab laanepüüd. Juhani Püttsepa kodumaine
reisijutt viib meid kohta, kus armastas puhata Julius Kuperjanov.

Veel saab ajakirja märtsinumbrist teada, millega peab reisides arvestama
eksootilise lemmiklooma omanik, millised võõrliigid elutsevad Tartu
loodusmajas ja kuidas on Eestis lood tülikate karuputkedega.