Hernes on tuntud köögivili ja üks esimesi taimi, kelle inimene kultuuristas. Metsikut hernest tarvitati toiduks juba umbes 10 000 eKr Birma ja Tai piirialal. Looduses kasvavat hernest võib veel praegusajal kohata Afganistanis, Iraanis ja Etioopias.
Tekst: TRIIN NÕU
Kõige iidsemaid herneseemneid on arheoloogiliste kaevamiste käigus leitud tänapäeva Süüria, Iraagi, Jordaania ja Kreeka aladelt. Euroopas hakati herneid kasvatama keskaja lõpul. Varaseimad andmed põldherne kasvatuse kohta Eestis pärinevad 13. sajandist.
Esialgu kasvatati herneid selleks, et saada kuivi seemneid. Kuna hernes oli üks põhitoiduaine, mis aitas näljahäda üle elada, on teda väga sageli mainitud keskaja allikates. Värskete herneste söömine on kirjalike allikate järgi teada alles 17. sajandist peale: siis oli juba aretatud sorte, mida kõlbas ka toorelt tarbida. Ent värske hernes jäi veel vähemalt sajandiks üksnes kõrgklassi hõrgutiseks. Konservherneste võidukäik algas 19. sajandil, kui köögivilju hakati laiemalt säilitama konserveerimise teel.
Väänlatest on palju abi
Hernes on üheaastane saagikas põllukultuur, mida tarvitatakse nii toiduks kui ka loomasöödaks. Tänapäeval kasvatatakse seda liblikõielist taime üle terve maakera.
Tema vars on roniv ja seest õõnes, lamandub kergesti. Olenevalt sordist võib vars olla 25–250 cm pikkune. Herne juurestik tungib mulda kuni ühe meetri sügavusele ja võtab enda alla ligikaudu sama laiuse. Seetõttu talub ta lühiajalist põuda võrdlemisi hästi.