Väljavõtteid
JANIKA KRONBERG
Fridebert Tuglase lähedane sõber, ea- ja mõttekaaslane Karl Ast (Orava vald Võrumaal 1886 – New York 1971), kirjanikunimega Karl Rumor, oli seiklusliku elukäiguga palju rännanud mees, kes on peale kirjanduse jätnud dokumenteeritavaid jälgi nii Eesti poliitikasse kui ka diplomaatiasse.
Tema kohta on ilmunud kaks raamatu mahus lühimonograafiat – Tuglaselt juba aastal 1930, Alfred Kurlentsilt 1963 –, ent need keskenduvad üksnes Rumori ilukirjanduslikule loomingule. Oma lõpetamata memuaarides „Aegade sadestus“ jõudis Ast kirjutada läbi oma eluloo kuni umbes 1909. aastani, hilisemast pakuvad teavet nii tema enda ajakirjanduslik tegevus, kaasaegsete mälestused kui ka kirjavahetused ja säilinud dokumendid.
Karl Asti tegevust Stockholmis Eesti Vabariigi pressiatašeena aastail 1939–1940 aitab rekonstrueerida tema diplomaadipass, mis jõudis Eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolisse arhiivi kirjaniku Kanadas elanud pojalt Orvo Astilt (1920–1999) Abel Nagelmaa vahendusel (EKLA registriraamatu sissekanne 5.04.1999, F 169:295:11, EV diplomaatiline pass 14 l).
Karl Ast oli liikuv ja uudishimulik inimene. Võrreldes praegusaja isikutunnistustega on tollane pass informatsiooni poolest palju rikkam: ajavahemikust juuni 1939 kuni veebruar 1941 saab peale viisade selgelt välja lugeda umbes 40 piiriületust (Eesti, Rootsi, Soome, Läti, Saksamaa ja Brasiilia), arvestades sisse- ja väljasõidutempleid. Võiks tuua sellise võrdluse: passis sisalduv teave on raamistik, dokumentaalne skelett, millele kasvatavad liha muud allikad: peamiselt Heinrich Laretei, Alfred Kalmu, Evald Uustalu ja Aleksander Warma trükis ilmunud mälestusteraamatud, kuid ka muud materjalid Eesti rahvusarhiivis, Stockholmis asuvas Balti arhiivis, Eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis ja Brasiilias São Paulos immigratsiooni uurimise keskuses. Keskendugem järgnevalt mõnele kõnekamale reisile.
Võimule ebamugav diplomaat
25. märtsil 1939 dateeritud ja EV välisministri kt Leo Sepa koostatud kirjas seisab, et Karl Ast on määratud aukonsuliks São Paulosse. Lähetusse minek viibis, ent seda ei tühistatud, kirjavahetuste põhjal võib oletada rahalisi põhjusi. Tollal Stockholmis saadikuks olnud Heinrich Laretei teadis, et Asti ei määratud pressiatašeeks mitte tavapäraselt välisministri korraldusel, vaid presidendi algatusel. Pidades silmas Asti võimule „vastu haukuvat“ loomust on see tõenäoline: ebamugavad inimesed tuli lähetada eemale. Kuid 12. juunil 1939 on välisminister Karl Selter allkirjastanud valitsusele mõeldud otsuse kava, et president nimetaks Karl Asti Stockholmi. Võimalik, et nõnda anti varem kokku lepitud määramisele paberlik kinnitus ehk legitiimsus.
Karl Asti diplomaadipass on välja antud Tallinnas 27. juunil 1939, kehtivusega üks aasta, kuid seda on korduvalt pikendatud Stockholmi ja São Paulo konsulaadis ning viimaks New Yorgi peakonsulaadis kuni 27. juunini 1961. Templid passis tõendavad väljasõitu Tallinnast 29. juunil 1939 ja saabumist Stockholmi 30. juunil 1939. Teenistus algab 1. juulil, esimene Tallinna välisministrile saadetud ülevaade kirjeldab 6. juulil saatkonna ruumides toimunud kohtumist Rootsi ajakirjanikega. Ast on teenistusaja jooksul koostanud ja välisministrile või välisministeeriumi informatsioonibüroole saatnud paarkümmend memorandumi mustandit, mis on hoiul Balti arhiivis. Need märgukirjad annavad üksikasjaliku pildi tööst neil üha ärevamaks muutuvatel aegadel.
25. veebruaril 1940 lendab Ast Stockholmist Bromma lennuväljalt Turku ja on ööl vastu 26. veebruari Helsingis. Saadik Warma soovil peatub Ast saatkonnas, kavas on mitu kohtumist Soome välisministri Väinö Tanneriga, kõneks Asti veebruari algul toimunud kohtumised Vene ametnikega Stockholmis ja Nõukogude-Soome rahuläbirääkimised. Asti märkmeid on Warma oma mälestusteraamatus „Diplomaadi kroonika“ ammendavalt kasutanud.
Ast naaseb Rootsi 5. märtsil 1940 Põhja-Soomes asuva Tornio kaudu. Piirilinnu Torniot ja Haparanta lahutab jõgi. Kas siin kerkivad esile ka mälestused? Minevikust on see koht Astile tuttav, ta on samas kohas piiri ületanud 9. septembril 1931 autos koos Tuglase ja Aleksander Puhkiga, teel ei kuhugi mujale kui Skandinaavia kaudu Pariisi. Kas ta nüüd juba teab, et samal 1940. aastal tuleb tal ületada seesama riigipiir, mis talle jääb viimaseks korraks Euroopas?
Viimast korda kodumaal
9. märtsil 1940 lendab Ast Stockholmi Bromma lennuväljalt Riiga, siseneb Eestisse Valgas ja jõuab 10. märtsil Tallinna. See on Asti viimane Eestis-käik, millest on teada kaks kohtumist president Konstantin Pätsiga ning 13. märtsi hommikul saadud eriülesanne välisminister Ants Piibult. 14. märtsi hommikul lahkub Ast Tallinnast Stockholmi poole jäälõhkujal Suur Tõll, pardal neli postistandardile vastavat puust kasti (1 x 0,5 x 0,3 m), mis on suletud välisministeeriumi pitseritega. Pakaselise talve tõttu on meri jääs, sõit kulgeb aeglaselt, 17. märtsi pärastlõunal on laev jõudnud Stockholmi. Ast annab kastid saadik Lareteile, toiming on salajane ja selle kohta ei koostata ühtegi dokumenti.
11. oktoobril 1940 lendab Ast Berliini, eesmärk (või uudishimuliku inimese puhul ettekääne) jätta hüvasti seal äkki surnud saadik Rudolf Möllersoniga (1892–1940). Karli naasmise päeval 13. oktoobril on tema abikaasa Leili Stockholmis ärimees Alfred Kalmu juures õhtusöögil koos Moskvast pääsenud August ja Therese Reiga. Ast liitub seltskonnaga ja annab ülevaate Saksamaa oludest ja meeleoludest.
12. novembrist 1940 on Asti passis Brasiilia viisa, mis lubab riigis püsivalt elada. 25. novembril lisandub Skandinaavia panga kinnitus reisikulude kohta 800 dollari väärtuses ning 29. novembril on Soome saatkonnast Stockholmis saadud tempel ja luba lahkuda Põhja-Soomest Petsamo kaudu Brasiiliasse. Sealset Liinahamari jäävaba sadamat, mis 1947. aastal läheb Nõukogude Liidu valdusse, kasutavad neil aegadel Lõuna-Ameerika liinil sõitvad Soome kaubalaevad.
Reis polaaröös
30. novembril 1940 on passis tempel väljasõidu kohta Haparandast ja 1. detsembril saabumisest Torniosse. Järgmist retkeosa taasluues tuleb appi võtta tõenäosusele toetuv kujutlusvõime. Torniost polaarjoonele Rovaniemi oli võimalik jõuda 1909. aastal valminud raudteel, edasine umbes 500 kilomeetrit sai katta, kasutades sõjaväe sõidukit, Lapi meierei autot või postiautot. Teekond polaaröös ei pruukinudki olla karm, sest kolm aastat hiljem jõulude paiku läbib sama vahemaa üksi roolis olles Hitleri arhitekt ja relvastusminister Albert Speer. Karl ja Leili Astil oli aega üle kuu, olgu siis konutada kuskil teel või Liinahamari võõrastemajas. Vahest ongi Liinahamari just see kummaline maailmanurk, kust Ast oma sõnul saadab Eestisse Tuglasele oma viimse tervituse, mis ei ole kahjuks säilinud? Tema viimane säilinud kiri Tuglasele on kirjutatud Stockholmis 11. juunil 1940 ja selles väljendub kindel soov Euroopa tolm jalgelt maha raputada.
Väljasõidutempel Liinahamarist on passi löödud 9. jaanuaril 1941. Soome kaubalaev Bore X väljub sadamast. Järgmine tempel 20. veebruarist 1941 kinnitab Astide saabumist Santose sadamasse Brasiilias. Karl Asti teenistus maakaardilt pühitud Eesti Vabariigi de jure konsulina jätkub Rio de Janeiros kuni 30. aprillini 1958.
Janika Kronberg (1963) on eesti kirjandusteadlane ja kriitik.