Indrek Rohtmets
Olime kahekesi koos kaaslasega Sambias ja plaanitsesime minna Kafue rahvusparki. Meil oli katusetelgiga auto ja küsisime kohaliku politseiniku käest juhatust, kuidas sõita pargiväravasse. Pealkirjas toodud lause pärinebki sellelt politseinikult. Ühtlasi ütles ta meile veel, et tema ei ole küll kunagi tahtnud sinna minna. Järgnevalt muljeid sellest hiigelpargist.
Kafue rahvuspark on üüratu, poole Eesti suurune, ja Aafrika rahvusparkide seas suuruselt kolmandal kohal. Suurim on Eestit pindalalt ületav ligi 50 000-ruutkilomeetrine Namib-Nauklufti kõrbepark Namiibias. Pargiväravas ootas meid ebamugav üllatus: meie kaamerate akulaadija ei töötanud. Lasime ühel kohalikul mehel, kes oli ka pargivaht, auto elektrisüsteemi veidi uurida. Üksiti pärisime, et kus on laagripaigad. Ta oli veidi segaduses ja küsis, kas ma tean mopaanipuud. Teadsin. Ja siis tuli seletus, et umbkaudu 60 kilomeetri kaugusel kasvab mopaanisalu, mille juures asub tiik ja tiigi kõrval välu, kus tema teada on ööbitud. Mopaanipuud ei ole sealsetes metsades kuigi levinud. Veel rääkis pargivaht mingist sillast, millest tuleb üle sõita.
Jõudnud sillani, tõdesime, et see on aja ja olude survele alla andnud ning kokku varisenud. Õnneks ei olnud oja, mille ületamiseks sild kunagi ehitati, eriti sügav ja me pääsesime edukalt edasi. Ja siis, veel enne õhtuhämarust, märkasingi mopaanipuid ning ka tiik oli seal. Sättisime ennast laagrisse, aga koht tundus olevat üpris metsik. Sambia tsivilisatsioonist lahutasid meid päris suured vahemaad. Pargis pidi elama paarsada lõvi, ja leopardipopulatsiooni kohta oli kirjutatud, et see on täies elujõus. Istusime enne õhtueinet matkatoolidel ja mõtisklesime.
Tiigis kasvasid ilusad sinised vesiroosid. Olime Okawango deltas näinud, kuidas kohalikud sukelduvad ja nende kauniste veetaimede risoome põhjast välja kaevavad. Raamatute põhjal pole need erilised maiuspalad, aga siiski väga toitvad. Meid ei ähvardanud parajasti vajadus minna tiigipõhjast juurikaid otsima. Varasematest kogemustest hoolimata oli siiski veidi kõhe istuda sügavas Aafrika metsas keset sadu ja sadu lõvisid ning leoparde.
Sinised vesiroosid kuuluvad samasse perekonda Nymphaea nagu meiegi vesiroosid. Foto: INDREK ROHTMETS
Siis aga hakkasid helisema kellukesed, just nagu oleks saaniga jõulusõitu teinud hobusel kellad kaelas. Helid olid väga tugevad ja üllatavalt selged ning puhtad, tehes samas meele rõõmsaks. Need kellukesed olid tillukesed konnad, arvatavasti perekonnast Hyperolius, keda otse inglise keelest tõlkides võib nimetada ka vesiroosikonnadeks. Neid on mitu liiki ja nad on erinevalt värvunud. Kombe kohaselt hakkavad nad häälitsema hämariku saabudes. Meie öömajakaaslased olid rohelised ja väga väikesed, kuid ma olen näinud ka pruunitähnilisi, võrkjaid ja rohkem värvikaid. Paljud neist on otseselt seotud vesiroosidega, sest kleebivad oma kudu vesiroosilehtede alaküljele või voldivad neid lehti kokku järglaste kaitseks.
Meie tegime lõket ja hoidsime veeämbri lähedal, sest miombomets, kus olime, võib olla väga tuleohtlik. Järsku tuli minu kaaslasel aga põnev idee: teeme Livingstone’i! Mida see tähendab? Ülemöödunud sajandi looduseuurijad, sealhulgas Livingstone, rajasid ümber oma laagripaiga, kus hoiti ka veohärgasid, okkalise tara ja märgistasid selle välispiiri oma uriiniga. Nõnda võtsin autost matkakirve ja räsisin mõnevõrra mopaanivõsa. Tegime oma peatuskoha ümber madala, pigem sümboolse tara ja märgistasime seda, nii kuidas jõudsime. Kui paagid said tühjaks, võtsime appi Fairy lahuse. Varsti suikusime autotelgis kellukeste kõlina saatel rahulikult magama.
Hommikul vaatasime ringi. Liivateel, meie autost kümmekond meetrit eemal, olid väga suured käpajäljed. Pole ma nii hea jäljekütt, et oleks saanud aru, kas too suurekäpaline oli käinud ka meie tara nuusutamas, aga naljakas on mõelda, et ehk käiski. See meenutas mulle kanada kirjaniku ja loodusemehe Farley Mowati raamatut „Ära hüüa hunti“, kus ta kirjeldab, kuidas ta märgistas oma laagripaika samal viisil ja kuidas tuli hunt, vaatas, nuusutas ja märgistas omalt poolt võõra võetud territooriumi.