Ain Kallis
Põud on nagu krooniline haigus: hiiliv, aeglane, valulik ning sageli lõpeb surmaga. Tähelepanek
Eesti keele seletav sõnaraamat määratleb mõistet „põud“ nõnda: 1. kestvalt kuiv (v. väheste sademetega) kuum ilmastik, mis ei võimalda taimedel rahuldada oma veetarvet. [—] Vihmaga saab vilja, põuaga põhku. 2. puudus, nappus. Kenadest tüdrukutest põuda ei ole. [—]
2007. aastal põua tõttu kokku kuivanud Hume’i järv. Järv on tegelikult Murray jõele rajatud Hume’i paisu taha moodustunud tähtis veereservuaar. Foto: WIKIPEDIA
Meedia ei kajasta uudiseid põua kohta nii meelsasti kui näiteks tornaadode, uputuste või äikesetormide kohta: see loodusõnnetus puudutab rohkem maainimesi, linlased naudivad sel ajal ilusat päikeselist ilma ja sooja veega supelrandu. Mõnel aastal äratab vihmapuudus ka linlaste tähelepanu, sest vägisi kolletama kippuvat muru tuleb kasta (vee hind tõuseb), turul aga kallinevad toiduained. Ent kui vihmata periood kestab õige kaua, siis on asi halb: „Kuus nädalat ei tulnud vihma. Päike tõusis, põletas ja läks looja. Inimeste silmad vaatasid taevakaartele ning ootasid asjata pilve. Tõustes oli päike punane kui veretükk, tuli alles kella kuue ajal nähtavale ja kadus õhtul samal ajal. Ei olnud varju, kui ta paistis, ei säranud hommikuti kastepisarad rohuvartel. Kuiv põuaudu loor rippus maa kohal. Mudaloikude põhjad lõhkesid kuumusest ning konnad surid jannu“ (Friedebert Tuglas, „Jumala saar“).
Suur lohutus Eesti rahvale on muidugi see, et kirjeldatud ilmaolukorda juhtub meie maal õnneks väga harva: kõige halvemad ikaldusaastad jäävad sajandite taha ja teistesse riikidesse. Näiteks Lääne-Euroopas põhjustas külm ja vihmane suvi 1315. ja 1316. aastal raske näljahäda. Inimesi suri tuhandete kaupa, tuli ette kannibalismi, vanurid olevat end surnuks näljutanud, et pered alles jääksid. Seda aega kajastavat ka vendade Grimmide jube muinasjutt Hansust ja Gretest, keda üksik vanem daam tahtnud õhtueineks moorida.
Eestis oli üliraske põud 1695. aastal. Tollane suvi oli väga külm, vili ei kasvanud, sama kordus järgmisel aastal – inimesed olid sunnitud sööma puukoort, õlgi, sõnnikut. Kolme aastaga vähenes rahvaarv tervelt viiendiku võrra!
Peaaegu sama hullude põudade üksikasjalikke kirjeldusi leiab monograafiast „Eesti kliima minevikus ja tänapäeval“ (2013). Veel üks näide: „Eriti raskeks kujuneb 1868. aasta. Laiuse kihelkonnas valitseb suvel täielik põud vahet pidamata maikuust septembrini, nii et vili ja rohi ei saa kasvada; viljasaak oli väga vilets, nagu tervel maal. [—] Põua ja kuumuse tõttu tekkis palju metsapõlemisi; suits kattis pilvedeta taevast nädalate kaupa ja hämardas ilma; päikesel ei näinud kiiri olevatki: ta sarnanes tumeda tulise keraga. Rabad ja metsad põlesid nagu „tuleleek“. Maasse olid löönud suured praod ja kaevud olid kuivad. [—] Vili olnud nii armetu, et seda tulnud katkuda peoga…“
Kumb on siis hullem, kas uputus (liigniiskus) või põud? Võrdleme eesti vanasõnu „Vihma latse naarava, kuiva latse ikeva“ (Nõo) ja „Põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad“ (Laiuse). Seega võiks arvata, et Laiuse kandis on põud kasulikum kui liigniiskus, Nõos aga vastupidi. Teeneka agrometeoroloogi Karl Põikliku väitel iseloomustab Laiuse kandi rahvatarkus hästi põllumehe kunagisi võimalusi: kuivade ilmadega saadi kehv saak, kuid see tuli siiski kätte, lõputu vihma korral võidi aga saagist hoopis ilma jääda.