Jaan Lahe
Egiptuse tsivilisatsioon on läbi aegade inspireerinud nii Euroopa mõtlejaid kui ka rändureid. Juba muistsed kreeklased imetlesid vaaraode maad ja selle iidset kultuuri. Kogu antiikaja oli Egiptus kreeka ja rooma rännumeeste ihaldatud sihtkoht. Sellest ei anna tunnistust üksnes kreeklaste rändeid kajastavad antiikautorid, vaid ka nende endi Egiptusesse maha jäetud grafitid.
Egiptuse kirjamärkide üle spekuleeriti palju ning Egiptuse preestreid peeti iidsete salateadmiste valdajateks. Ei ole ime, et juba enne hellenismiajastut hakkas Egiptuse jumalate kultus Vahemere sadamalinnade kaudu levima ka kreeklaste seas ning Rooma keisririigi aegses kunstis muutusid populaarseks Egiptuse loodust ja ehitisi kujutavad maalingud. Seega ulatuvad Euroopa ajaloos hiljemgi tuntud egüptomaania juured antiikmaailma.
Sfinksi kuju Philae Isise templi ees. Ptolemaioste ajastul sai sellest Ülem-Egiptuse templist tähtis palverännukoht mitte ainult egiptlastele ja nuubialastele, vaid ka Anatooliast, Kreetalt ja Kreekast pärit palveränduritele. BROOKLYN MUSEUM / WIKIPEDIA
Egiptuse ja Kreeka maailma esimesed kontaktid
Kuna Egiptus ja Kreeka kuuluvad ühte ja samasse kultuuripiirkonda – Vahemere ruumi idaossa –, on nende kahe maa vahel valitsenud tihedad kontaktid juba kauges minevikus. Arheoloogiliste allikate põhjal on tõestatud, et Kreeka vanimal tsivilisatsioonil – Egeuse tsivilisatsioonil, täpsemalt Kreeta saarel – olid kaubanduslikud kontaktid Egiptusega juba kolmanda aastatuhande keskpaiku eKr. Seda kinnitavad Knossosest välja tulnud Egiptuse päritoluga nõud ning Egiptusest avastatud kreeta keraamikaleiud. Leidude rohkuse järgi võib oletada, et Kreeta ja Egiptuse vahelised kaubandussuhted olid regulaarsed.
Ka minoilise Kreeta kunstis on märgatud Egiptuse kunsti mõjusid ja vastupidi. Selle hea näide on kuningas Ahmos I (valitses 1550–1525 eKr) rajatud Avarise palee seintelt leitud maalingud, mis jäljendavad Kreeta saarel asunud Knossose palee maalinguid, kujutades muu hulgas üle härja hüppavaid inimesi.
Egiptuse ja Kreeka kultuurikontaktid katkesid küll nn tumedal ajajärgul (11.–9. saj eKr), kui Kreeka kultuur käis alla, ent nn suure kolonisatsiooni ajajärgul (8.–6. saj eKr), mil kreeklased rajasid oma kolooniaid nii Musta mere äärde kui ka Vahemere maailma, need taastusid ja muutusid veelgi tihedamaks.
Kreeklased tulevad Egiptusesse
Kreeklased olid hinnatud sõjamehed, seetõttu hakkasid neid oma teenistusse värbama eri armeed. Kreeka palgasõdureid kasutasid pärsia Ahhemeniidid ning nende kohaloleku kohta on andmeid Väike-Aasiast Loode-Indiani. Et kindlustada oma võimu, hakkas Väike-Aasia kreeklasi (joonlasi) ja kaarialasi värbama palgasõduriteks ka Egiptuse kuningas Psamtik I (valitses 664–610 eKr), pannes nad juhtima garnisone strateegilistes punktides Niiluse delta piiril. Samadest piirkondadest värvatud palgasõdureid kasutas ka tema pojapoeg Psamtik II (valitses 595–589 eKr).
Pabasa haukambri seinal kujutatud Egiptuse vaarao Psamtik I. Valitsejal on käes piimakannud, et avaldada piima ohverdamisega austust jumal Re-Harakhtele. WIKIPEDIA
Need sõdurid osalesid ekspeditsioonil Nuubiasse ning jäädvustasid oma nimed Abu Simbeli templi sissepääsu ees paikneva Ramses II hiigelkuju jalgadele. Ahmos II valitsusajal (570–526 eKr) tihenesid Egiptuse kuningakoja sidemed kreeklastega veelgi. Too kuningas tegi annetusi Kreekas asuvatele templitele ja võttis isegi naiseks ühe kreeklasest printsessi.
Ent kreeklased ei olnud Egiptuses üksnes palgasõduritena. Juba Psamtik I ajal tekkis Niiluse deltasse kreeklaste koloonia Naukratis, millest kujunes tähtis kaubanduskeskus. Selle kaudu imporditi Kreekast Egiptusesse oliiviõli, veini ja hõbedat ning Egiptusest eksporditi eeskätt vilja. Naukratise eriline ekspordiartikkel olid fajansist valmistatud skarabeusekujulised amuletid. Nende valmistamiseks käivitati hulgitootmine, neid on leitud kõikjalt Vahemere maailmast. Algul veteranide kolooniana rajatud Naukratisest sai kiiresti kosmopoliitne sadamalinn, kus elasid koos foiniiklased ja eri piirkondadest tulnud kreeklased. Erinevalt teistest kreeka kolooniatest puudus sellel linnal üks kindel metropol: ajaloolase Owen Reesi andmetel on Naukratise alalt leitud jälgi vähemalt kaheteistkümnest Kreeka linnast tulnud kolonistidest. Kõige rohkem olid esindatud Väike-Aasia lääneranniku (Joonia) linnad. Naukratise ala on intensiivselt arheoloogiliselt uuritud alates 2012. aastast. Selle territooriumilt on välja kaevatud nii templite kui ka elamute, ladude ja töökodade vundamente. Naukratis eksisteeris linnana veel Rooma keisririigi ajajärgul, kuigi pärast Aleksandria rajamist (331 eKr) kaotas ta oma senise tähtsuse.
Kes on kes ja mis on mis?
Ahhemeniidid – Pärsia (Iraani) esimene kuningadünastia, valitses 6.–4. saj eKr
Amon – Teeba linna kaitsejumal, looja ja viljakuse andja; hiljem samastati päikesejumal Raga, kellena sai temast Egiptuse peajumal
Anatoolia – Väike-Aasia, tänapäeva Türgi ala
Apis – sõnnikujuline viljakusjumal, keda austati Memfises elava härja kujul kui Memfise kaitsejumala ka’d (mehelikku sigitusjõudu)
apoteoos – jumalaks saamine; kuna Kreeka-Rooma usundis puudus jumaluse ja inimese kvalitatiivne erinevus, peeti võimalikuks silmapaistvate inimeste (kangelased, valitsejad) jumalaks saamist
argonaudid – Kreeka mütoloogias meresõitjad, kes võtsid ette teekonna Kolchisesse (praeguse Gruusia lääneosas) laeval Argo
Avaris – hüksoslaste (teisel aastatuhandel eKr Egiptusesse tunginud Aasia rändhõimud) rajatud linn Niiluse deltas
delta – jõe suudmeala
demootilinene kiri – Egiptuse kirjasüsteem, mida kasutati 8. sajandist eKr kuni Rooma ajajärguni ning milles pandi kirja ilmalik kirjandus ja tabetekstid
epigramm – lühike luuletus
Haroeris – Horos Vanem, taevajumal, kelle silmadeks on päike ja kuu
heebrea Piibel – teadlaste hulgas laialt kasutatav nimetus kogumiku kohta, mida kristlik traditsioon tähistab Vana Testamendina
hieroglüüfid – Egiptuse vanim kirjasüsteem, milles kirjutati pühi tekste
hieraatiline kiri – hieroglüüfkirjast välja kasvanud lihtsam kirjasüsteem, milles kirjutati igapäevaeluga seotud tekste (haldustekste, kirju, arveraamatuid jms)
idüll – luuležanr, mis kujutab idealiseeritud maaelu
Isis – Egiptuse tähtsaim jumalanna, Osirise õde ja abikaasa, viljakuse andja ja emaduse kaitsja
kaarialased – Väike-Aasia (Anatoolia) edelaosas Kaarias elanud mitteindoeuroopa rahvas
Küreene – linn Põhja-Aafrikas, mille rajasid 7. saj eKr kreeklastest kolonistid
Liibüa – piirkond Põhja-Aafrikas, Egiptusest läänes
Metropol – linn, millest lähtudes rajati koloonia; koloonia elanikud jäid metropoliga tihedalt seotuks
mürr – Araabias kasvava mürripõõsa vaik
noomid – Egiptuse haldusüksused, maakonnad
Nuubia – piirkond Aafrikas, Egiptusest lõunas; vastab praegusele Sudaanile
Osiris – Egiptuse surnute jumal ja -kohtumõistja, Isise vend ja abikaasa; oli algul seotud teravilja ja põlluviljakusega
Pariisis Louvre’i muuseumis eksponeeritud jumal Osirise perekonna kullast kujud. Keskel on lasuriidist sambal Osiris, paremal tema õde ja abikaasa Isis ning vasakul nende poeg Horos. WIKIPEDIA
Ptah – Memfise linna kaitsejumal, maailma looja, käsitööliste kaitsja
Ra – tähtsaim Egiptuse päikesejumal, keda peeti maailma loojaks, maailmakorda kehastava jumalanna Maati ja Egiptuse kuninga isaks; samastatuna Amoniga sai temast Egiptuse peajumal Amon-Ra
Rosetta kivi – 1799. aastal Rashīdi (Rosetta) linna lähedalt leitud ja aastast 196 eKr pärit raidkivi, millel oli tekst Egiptuse hieroglüüfkirjas, demootses kirjas ja kreeka keeles; selle teksti põhjal dešifreeriti Egiptuse hieroglüüfid; asub Londonis Briti muuseumis
skarabeus – sõnnikumardikas, kelle kujutistele on omistatud kaitsvat ja õnnetoovat mõju; teda peeti päikesejumala ja loojajumala Atumi (hiljem samastati Raga – Atum-Ra) ilmumiskujuks
Sobek – krokodilli peaga jumal, vete valitseja ja viljakuse andja
viiruk – õhu käes kuivatatud kummivaik, saadud viirukipuust
Egiptus liidetakse hellenistliku maailmaga
Aleksander Suur jõudis Egiptusesse juba Pärsia-vastase sõjaretke esimeses faasis, pärast Foiniikia vallutamist (333/332 eKr). Egiptus, mis oli end Pärsia võimu alt vabaks võidelnud, muutunud lühikeseks ajaks taas iseseisvaks kuningriigiks, ja allutatud seejärel uuesti Pärsia võimule (336 eKr), alistus Aleksandri sõjaväele peaaegu ilma vastupanuta (332 eKr) ning Aleksandrit tervitati kui Egiptuse vabastajat. Ta käis Memphises ja avaldas austust linna kaitsejumala Ptahi pühale härjale Apisele.
Seejärel käis Aleksander Liibüa kõrbes Siwa oaasis asunud Amoni kultusepaigas, mis oli populaarne nii egiptlaste kui ka kreeklaste seas. Seal olevat aset leidnud nn Aleksandri apoteoos: jumal olevat oraakelpreestri suu kaudu tunnistanud Aleksandri oma pojaks. Kuna egiptlased olid oma kuningat juba Keskmise riigi ajast pidanud jumal Amon-Ra pojaks (varem, kui Amon ja Ra olid veel eraldi jumalad, kandis ta tiitlit Ra poeg), tähendas Siwas toimunu lihtsalt Aleksandri kui Egiptuse valitseja seaduslikkuse tunnistamist.
Aleksander püüdis sel kombel legitimeerida oma võimu Egiptuse üle ja laskis end arvukatel reljeefidel kujutada vaaraona, kes toob Egiptuse jumalatele ohvriande. Ta rajas Rhakotise kaluriküla lähedale omanimelise linna – Aleksandria – ning seejärel lahkus Egiptusest, kus ta oli viibinud vaevalt neli kuud. Vallutamise tulemusena liideti Egiptus Aleksandri impeeriumi ja sellega ka hellenistliku kultuuriruumi koosseisu.
Ptolemaioste kuningriigi sünd
Kui Aleksander Suur 323 aastal eKr ootamatult suri, siis hiigelriik lagunes ja võim selle eri osade üle läks tema väepealike kätte. Egiptus jäi Aleksandri noorpõlvesõbra ja seda maad juba varem satraabina valitsenud Ptolemaiosele. 305. aastal eKr kuulutas Ptolemaios end Ptolemaios I Soteri (Päästja) nime all kuningaks ja valitses sellena kuni oma surmani 285. aastal eKr. Ta pani aluse Ptolemaioste kuningadünastiale ning muutis Aleksandria (senise pealinna Memphise asemel) oma riigi pealinnaks. Tema valitsusajal rajati Aleksandriasse Museioni teaduskeskus koos kuulsa Aleksandria raamatukoguga. Ptolemaios laskis tuua Aleksandriasse ka Aleksander Suure surnukeha ning pani aluse jumaliku Aleksandri kultusele, mis püsis veel Rooma keisririigi ajal. Ptolemaios I laiendas oma kuningriigi piire, liites sellega Kürenaika (Liibüa idaosa) ja strateegiliselt tähtsa Küprose saare. Tiitli Soter ehk Päästja andsid talle Rhodose saare elanikud, kuna ta oli päästnud saare vaenlaste käest.