Puisniitude taastamise kivid ja kännud

Kuupäev:

Tekst ja fotod: Toomas Kukk

Puisniidu taastamise talgud Matsalu rahvuspargis Haeskas. November 2014

Poollooduslike ehk pärandkoosluste taastamise kohta on nii maaomanikel, looduses käijatel kui ka loodusteadlastel tekkinud hulk küsimusi: mida, kuidas ja kui ulatuslikult taastada või kas seda on üldse tarvis? Tänavusel puisniiduaastal on huvi selle maastikutüübi vastu loodetavasti suurem. Proovime neile küsimustele põgusaid vastuseid leida.

Eesti asub metsavööndis, inimese vahelesegamiseta laiuksid siin peamiselt metsad ja sood. Enamik meie niite ja puisniite on poollooduslikud kooslused, mis saavad säilida üksnes niitmise ja/või karjatamise abil.
Inimtegevuseta kasvavad kinni nii väga kuivad kooslused kui ka üleujutatavad luha- ja rannikualad või püsivalt märjad madalsood. Kuivõrd seal tuleb võsa ja puid juurde väga aeglaselt, vahel isegi mitme inimpõlve jooksul, on neid peetud ka looduslikeks rohumaadeks. Madalsoode kinnikasvamist on tunduvalt kiirendanud kuivendamine, mille mõju võib vahel ulatuda kraavist sadade meetrite kaugusele. Kliimamuutuste tõttu sagenenud põuased suved on viimasel kümnendil pannud sooalade puittaimestiku kiiremini vohama.

Niidud ja puisniidud on arenenud pideva nõrga või mõõduka inimtegevuse mõjul. Kunagi leidus neid kõikjal Eestis, kui suured metsa- ja sooalad välja arvata. Lääne-Eestis võivad puisniidud olla samas kohas juba ajast, mil maapind on merest vabanenud. Puisniidud kujunesid kõrgematele küngastele, kus sai heina teha. Puid võeti puisniidult vajadust mööda ja nii kujunes kooslus tasapisi pika aja jooksul. Arvatakse, et näiteks Laelatu puisniitu hakati heinamaana kasutama üsna kohe pärast seda, kui piirkond oli merevee alt vabanenud. 1705. aasta Virtsu mõisa maade kaardil on Laelatu märgitud puisniiduna nii sõnas kui pildis: kaardile on joonistatud hõre puistu [1].


Puisniidud hakkasid võsastuma ja kinni kasvama pärast teist maailmasõda ehk umbes 80 aastat tagasi. Hiljem on metsastumist kiirendanud üleminek intensiivsele põllumajandusele ning viimasel 40 aastal ka eraloomapidamise ja väiketalude hääbumine. Puisniitude taastamise all mõtleme kunagiste võsastunud-metsastunud puisniidualade puistu hõrendamist, mis loob eelduse rohukamara arenemisele ja edasistele hooldustöödele.

Tihti pole puisniidul ega -karjamaal siiski selget vahet. Puisniitudega sarnanevad puiskarjamaad: oleks nagu puisniit, aga niitjate asemel tegutsevad kariloomad. Puiskarjamaad on lihtne puisniidust eristada, kui näeme alal kariloomi või näiteks lehmakooke. Puiskarjamaad on enamasti tihedama puistuga ja rohukamar pole seal ühtlane. Ajalooliselt on puisniitudel pärast heinategu, sügisel, karjatatud kariloomi. Puisniitudel on esimestel taastamisjärgsetel aastatel samuti kasulik karjatada loomi: nad toovad kaasa niidutaimede seemneid ja aitavad võsa tõrjuda.

Millisest metsast on mõtet puisniitu teha?

Kinnikasvanud puisniitude seisund oleneb paljudest asjaoludest. Neist tähtsaim on aeg, mille jooksul pole puisniitu niidetud ega karjatatud. Kui niitmine lõppeb, hakkab juba järgmistel aastatel kasvama võsa. Mida edasi, seda kõrgemaks ja tihedamaks põõsad ja noored puud kasvavad. Kümmekonna aastaga võib esialgu pargilaadne lagendikega puisniit muutuda raskesti läbitavaks võsastikuks.

Kinnikasvamise kiirus oleneb suuresti mullaviljakusest ja -niiskusest, kiirekasvuliste puuliikide rohkusest ja muudest teguritest. Tihedas rohukamaras on puuseemikutel algul raske kasvada ning iga puuliik ei aja ka kännuvõsa. Kiire võsastumine käib kokku lühiajalise või katkelise majandamisajalooga, nendel aladel on elusad võsatüükad valmis pead tõstma. Mitukümmend aastat hoolega niidetud alal neid ei ole ja kui puu peab nullist alustama, siis läheb sellega hulk aega.

Lühikest aega majandamata puisniitudega on kõige lihtsam: vahel piisab sellestki, kui taastada niitmine. Noort võsa saab edukalt niita koos heinaga, näiteks rootorniidukiga või purusti (jäätmaaniiduki) abil. Kõrgema võsa korral tuleb teha eeltöid võsalõikaja või kirvega, ühtlasi tegeleda maha kukkunud okste ja tüvedega. Jämedamad lamatüved suurendavad elurikkust, aga kui nad segavad niitmist, võib neid tükeldada ja puude-põõsaste lähedusse viia, kus nad jäävad niites vähem ette.

Vanimaid kinnikasvanud puisniite eristab looduses muust metsast sageli vaid asjatundja. Isegi poole sajandiga võib puisniidust areneda arvestatav mets. Kunagise puisniidu tunneb ära noorte puude vahel olevatest vanadest puisniidupuudest, kes paistavad silma jämeduse ja valguses kasvanud võraga. Samuti leidub seal kännuvõsudest sirgunud mitmetüvelisi vanu puid, küünijäänuseid, kiviaedu jne.

Metsaks kujunenud puisniit võib metsana olla väärtuslikum, kui seal leidub vääriselupaiku (VEP), kaitsealuseid liike ja muid väärtusi. Seetõttu tuleb enne, kui asuda taastama, kaaluda, ega ala loodusväärtused puisniiduna kahane. Väikese pindalaga VEP sobitub puisniidule kenasti. Metsakaitsjate rahustuseks mainigem, et puisniidul säilivad ohustatud liigid märksa paremini kui lageraielangil.

Taastamise eeldus on siiski maaomaniku soov puisniit taastada ning seda edaspidi hooldada. Kui ei hakata niitma või karjatama, pole mõtet taastada. Keskkonnaametilt saab taotleda toetust kaitstavatel aladel asuvate puisniitude taastamiseks. Summa suurus oleneb tööde raskusastmest, kuid võib praeguse hinnakirja järgi ulatuda kuni 4350 euroni hektari kohta. See tundub soodsa teenimisvõimalusena, ent puisniidutaastajad peavad summat napiks: sellega kasumit ei teeni.

Taastatava ala valikul ei maksa unustada ratsionaalseid kaalutlusi. Näiteks väga kivised alad on lihtsam jätta tihedama põõsastikuga kohtadeks või puiskarjamaaks. Selleks et hooldada, on tarvis puisniidule pääseda traktori või hobuvankriga, ent mõlemad eeldavad vähemasti pinnasteed ja kraavidele truupe; kuidagi tuleb üle või mööda saada soisematest kohtadest. Samuti tasub mõelda, kas on mõtet taastada üksikut pisikest puisniitu kümne kilomeetri kaugusel keset metsa?

Taastamisel võiks silmas pidada niitude sidusust. Kõige põhjendatum on laiendada seniseid puisniite ning ühendada niite ja puisniidualasid. Puisniidu maastik ei pea olema ühtlane puudega harvik, vaid pigem liigendatud ala, selle hulgas võib olla nii tihedamaid metsaseid alasid kui ka lagendikke. Elurikkamad on suurema pindala ning mitmekesisema reljeefi, tiheduse ja mullaniiskusega puisniidud. Ka on lihtsam hooldada lähestikku paiknevaid alasid.

Kuidas taastamine käib?

Võtame võsalõikaja ja sae ning läheme taastatavale alale. Esimene väga tähtis küsimus: mida võtta, mida jätta? Tasub järgida varasemat puisniidu struktuuri. Sellest saab paremini aru talvel, kui põõsastel pole lehti. Soovitatav on alles jäetavad puud igaks juhuks ära märkida, et tööhoos oleks lihtsam, eriti siis, kui puisniitu taastatakse tellitud teenusena.
Kasvama võiksid jääda vanad puisniidupuud ja puuderühmad, kännust sirgunud mitmetüvelised vanad puud ning suured sarapuupõõsad. Kena puistu on liigiliselt mitmekesine. Kivide juures võiksid puud-põõsad alles jääda, sest sealt on nagunii kehv niita. Käsitsi taastades võiks alustada kohtadest, kus on veel säilinud rohukamarat, ning neid häilusid tasapisi laiendada.

Taastamise tööriistad ja töö käik oleneb eelkõige taastaja võimalustest, ala suurusest ja metsasusest.

Väiksemaid mõne hektari suurusi ja vähem metsastunud puisniite on kõige õigem taastada käsitööna, võsalõikajate ja saagidega. Niiviisi rikutakse kõige vähem pinnast ja mullapinna lähedalt raiudes jäävad madalad kännud.

Puisniitude taastamisel on palju abi talgutest. Pikaajalised talgute korraldamise kogemused on pärandkoosluste kaitse ühingul (PKÜ) ja Eestimaa looduse fondil (ELF), aga neid on korraldanud ka maaomanikud ise. Talgutööna sobib hästi näiteks võsa lõigata, oksi kokku kanda ja põletada, tasandada kände saega jm. Suurematel pindaladel tasub oksad ja peenemad tüved teha hakkpuiduks.

Suuremaid ja metsasemaid alasid taastades on nüüdisajal lihtsam kasutada raiemasinaid, samasuguseid, millega raiutakse metsa. Võsastunud aladel saab põõsaid lõigata giljotiiniga traktori abil. Ent nõnda jäävad järele niitmist takistavad kännud, mis tuleb freesida. Suuremad ja hästi silmapaistvad kännutüükad ja surnud püstised puud võiks jätta alles, et soodustada elurikkust. Niiviisi tööstuslikult taastades saab koorepuruse mullapinna. See tekitab alati küsimusi, kas niimoodi on õige, kas rohukamar ikka taastub, ega kaitsealused liigid ei kao.

Suurematel pindaladel saab puisniite ja teisi pärandkooslusi edukalt taastada mitmesuguste giljotiinide ja raiemasinate abil.
Pärast raietöid läheb aasta-paar aega, enne kui niidukooslus hakkab maapinda taas ühtlaselt katma. Niitude taastamine Raadil
2023. aasta jaanuaris


Senise kogemuse järgi hakkab rohukamar kujunema juba järgmisel aastal. Isegi siis, kui tiheda võsa all näeme rohttaimestiku asemel paljast mullapinda või sammalt, hakkavad mullas leiduvad seemned valgusolude paranedes idanema. Seemnepanga elujõulisus oleneb ka võsastumise kestusest.

Muidugi ei arene kohe liigirikas rohustu, kõigepealt hakkavad vaba mullapinda asustama hea levikuvõimega kiirekasvulised liigid. Näiteks esimestel aastatel pärast taastamist kasvab puisniitudel palju metsmaasikat ja lillakat, kes levivad edukalt seemnete ja võsunditega. Esimestel aastatel leidub rohustus ka rohkesti lühiealisi taimi, kes hiljem, kui kujuneb rohukamar, kaovad. Noor võsa kipub kiiresti tagasi kasvama, seetõttu võib mõne aasta pärast tekkida vajadus võtta ette järeltaastamine.

Rohustu liigirikkust saab suurendada, kui karjatada taastatud puisniidul lambaid ja teisi loomi. Lambaga tulevad kaasa villa sisse takerdunud niidutaimeseemneid, üksiti kärbivad nad kasvavat võsa. Seetõttu on esimestel taastamisjärgsetel aastatel igati soovitatav kasutada ala puiskarjamaana, pealegi ei pruugi esimestel aastatel olla kohe midagi niita.

Palja mullapinna nägemine tekitab kiusatust aidata loodusele kaasa seemnete juurdekülviga. Praktikas pole selle järele vajadust, kui ümbruskonnas kasvab piisavalt rohttaimi, kes jõuavad ka ise kohale, mõni kiiremini, teised aeglasemalt. Ajalooliselt pole puisniitudele taimi juurde külvatud ega istutatud ning polegi olnud vajadust.

Kivisematel puisniitudel tekitab küsimusi kivikoristus: kas see on lubatud ja elurikkuse seisukohalt mõistlik? Niitmist segavad väiksemad kivid, mida ei ole rohu sees hästi näha, võiks viia mõne põõsa alla või kui lähedal on kiviaedu, siis kiviaiale. Eriti põhjendatud on see juhuslike, üksikute kivide korral. Kui kive on tihedalt, otsekui kivikülvina, siis on parem jätta selline koht põõsastikuks või majandada seda puiskarjamaana.

Kivihunnikute kuhjamine tundub maastikku rikastavat, ent hilisema majandamise käigus kasvab kivihunnik varem või hiljem põõsastesse. Kivid on oluline elupaik samblikele ja sammaldele, kelle hulgas leidub ohustatud ja kaitstavaid liike. Elurikkuse hoiu seisukohast on kaua aega samas kohas püsinud kivid kindlasti väärtuslikud ning kui vähegi võimalik, ei tasu kive teise paika viia.

Miks puisniite nii palju taastatakse?

Tihti on küsitud, miks on vaja puisniite taastada nii ulatuslikult: piisaks ju väiksematest näidisaladest, mis oleksid hästi juurdepääsetavates kohtades ja eeskujulikult hooldatud. Põhjused peituvad nii koosluste elurikkuse hoius kui ka majandamises.
Liigirikkuse säilimise tagab niitude sidusus, mis annab võimaluse taimeseemnetel ja muudel levimisvahenditel ühelt niidult teisele jõuda. Suure liigirikkusega, ent eraldiseisev puisniit sellisena ei toimi, vaja on n-ö tagamaad, naaberkooslusi, kust saab uusi seemneid juurde tulla.

Taimeseemned levivad niidult niidule nii looduslikel viisidel, näiteks tuule ja metsloomadega, kui ka niidukite, heina ja koduloomadega.

On tähtis, et niidualad paikneksid üksteisele suhteliselt lähedal.
Puisniidud on ajalooliselt asunud peamiselt eramaadel. Riigimaadena teame ammuseid metsaalasid: riik on endale jätnud põlised metsaalad, aga põllud, heina- ja karjamaad on kuulunud talude juurde. Maareformiga õigusjärgsetele omanikele tagastamata jäänud kinnistud ehk endiselt riigi omandis olevad maad on antud RMK hallata.

Nii kaitsealal kui ka väljaspool seda asuva puisniidu tulevik oleneb eelkõige maaomaniku soovidest. Kaitse-eeskirjades nõutakse poollooduslike koosluste säilitamist. Põhimõtteliselt on kaitseala valitsejal ehk keskkonnaametil õigus omanikku sundida puisniitu hooldama või vähemasti nõustuma sellega, et hoolduse korraldab keskkonnaamet. Tegelikkuses jõutakse sunnini haruharva.

Puisniidu omanik võib olla eeskujulik hooldaja, teha tööd väga hästi ja järjepidevalt. Paraku me kõik jääme vanaks, ent järeltulijad ei pruugi vaevanõudvat niiduhooldust jätkata. Ka ümbruskonnas ei pruugi enam ollagi teisi niitjaid, keda appi kutsuda, ja vahel on abi imelik küsida. Võimalik, et kinnistu müügi järel tuleb uus niiduhuviline omanik, kuid pigem soovitakse alale ehitada maja või kasutada muul tulusamal ja lihtsamal moel. Omaniku plaanid võivad muutuda.

Puisniidud ja teised poollooduslikud kooslused võivad seega erinevalt looduslikest kooslustest kergemini kaduda. Lihtsam tundub kaitsta metsi ja soid: sageli piisab seal raie- ja kuivendamise keelust. Puisniidud säilivad ju üksnes pideva hoolduse ja maaomaniku hea tahte tõttu. Kui me tahame elurikkaid puisniite ja teisi poollooduslikke kooslusi näha ka edaspidi, peab nende praegune pindala olema võimalikult suur, sest paratamatult me ei suuda tagada kõikide niitude igikestvust.

Puisniitude ja puiskarjamaade taastamist ja hooldust kirjeldab hooldusjuhend [2], mille leiab keskkonnaameti kodulehelt. Küsimustele taastamise ja hooldamise kohta saab vastuseid senistelt niidumajandajatelt ja keskkonnaameti maahooldusspetsialistidelt.

Toomas Kukk (1971) on botaanik, uurinud ja inventeerinud puisniite ning teisi pärandkooslusi.

  1. Kukk, Toomas; Kull, Kalevi 1997. Puisniidud. – Estonia Maritima 2: 1–249.
  2. Roosaluste, Elle 2019. Puisniitude ja puiskarjamaade hoolduskava. Tartu.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

TUNNE LOODUST | Kas sisalik või vesilik?

Tekst: PIRET PAPPEL „Ja siis nägin täna veel sisalikku. Ta...

TEHNOKRAADI KROONIKAD | Aju-arvuti liidesed aitavad halvatutel suhelda ja liikuda

Tekst: ÜLAR ALLAS Ajaloo koidikust peale on otsitud võimalusi parandada...

Ilm ja eesti kirjandus

Tekst: AIN KALLIS Need ilmad on kodused. / Need on...