Ajaloolane Olev Liivik on põhjalikult uurinud, kes valitsesid Eesti NSV-d kurikuulsal Stalini ajal ning muu hulgas näidanud, kui erakordselt keeruline oli esimestel nõukogude aastatel leida uue võimu teenistusse vähegi haritud eestlasi. Nüüd on ta võtnud vaatluse alla küsimuse, milliseks kujunes Hitleri kutsel Saksamaale läinud baltisakslaste saatus. Augustis 50. sünnipäeva tähistavalt Liivikult uurime, mida kujutab endast baltisakslus praegusel Saksamaal, mis sai nendest sakslastest, kes Führer’i kutset kuulda ei võtnud ja keda on õigupoolest silmas peetud nimetuse all „kadakasakslane“. Olev Liivikut on usutlenud ajaloolane Helen Rohtmets-Aasa.
Tartu ülikooli arhiivinduse kaasprofessor Olev Liivik. LAURI KULPSOO
Laia joonega üldistatult võib sinu uurimisteemad jagada kolmeks: Eestis elanud baltisakslaste lugu, Nõukogude Eesti nomenklatuuri kujunemine ja Eesti kirikulugu 20. sajandil. Kuidas sa neid teemasid praegu pingeritta sead?
Esimene ongi praegu see, mida esimesena nimetasid, ehk baltisakslus ja eelkõige sõjajärgne baltisakslus väljaspool Baltikumi.
Mis küsimused sind selle teema juures enim köidavad?
Esiteks see, kuidas baltisakslased sõjajärgse perioodi üle elasid ja alles jäid. Miks nad organiseerusid? Millest tekkis neil Saksamaal tung koonduda ja luua baltisaksa organisatsioone, selle asemel et otsustada, et me oleme nüüd nii-öelda pärissakslased? Tekib küsimus, kas riigisakslasi peeti kuidagi hariduslikult või kultuuriliselt madalamaks? Või oli see tõesti mingisugune eriline vajadus hoida oma identiteeti? Fakt on see, et ennast peeti eriliseks, mida näitab enda kohta kasutatav mõiste „Deutschbalte“, mis tähendab saksa päritolu baltlast. Kui siit edasi liikuda mõiste „baltlane“ juurde, mida baltisakslased kasutavad tänapäevani, siis seda ei tarvitata Baltikumi rahvaste üldnimetusena, vaid Baltikumis elanud saksa päritolu ja saksa keelt kõnelenud inimeste kohta. Kui sellest loogikast lähtuda, siis sudeedisakslaste asemel peaks ütlema „saksa sudeet“ või lihtsalt „sudeet“, mis on ju nonsenss.
Teine küsimus on baltisakslaste kontaktid endise kodumaaga: kes külastasid Eestit turistina, kes tulid sõja järel Eestisse tagasi ja mis neist siin sai. See haakub ka Eesti diasporaaga, sest nii nagu eestlased 1944. aastal, läksid ka sajandeid Baltikumis elanud baltisakslased 1939. aastal nende jaoks täiesti võõrale maale ning samamoodi kui eesti põgenikud tahtsid neistki paljud rännata pärast sõda Saksamaalt edasi Rootsi, Kanadasse ja mujale. Sellega tahan ma öelda, et sõjajärgset baltisakslust ei saa seostada mitte ainult Saksamaaga, vaid mitme riigiga eri kontinentidel.
Ja muidugi ei huvita mitte üksnes mind, vaid ka etnolooge ja keeleteadlasi baltisakslaste kodumaa traditsioonid ja keelekasutus. Näiteks küsimus, kas ja kuidas tähistati võõrsil jaanipäeva, vastlaid, vabariigi aastapäeva. Või siis laiemalt: kuivõrd olid baltisaksa toidud mõjutatud kohalikust Eesti ja Läti või siis üldisemalt Ida-Euroopa köögist. Sama kehtib baltisaksa keele kohta, mis on nüüdseks küll juba surnud keel: miks näiteks kasutati purgi kohta sõna Burke, mis on laen rootsi keelest, mitte saksakeelset nimetust Glas, või miks öeldi kivipuraviku kohta Burowik, mis on muidugi venekeelne laen, mitte Steinpilz? Mis seda mõjutas, millised sõnad võeti üle kohalikust keelest? Ja täiesti uurimata on seni ka baltisakslaste suhted Eesti pagulastega. Millised olid nende omavahelised sidemed, kas lihtsalt formaalsed, et tuldi näiteks tervitama vabariigi aastapäeval, või oldi omavahel tihedamalt seotud, kas või perekondlikult.
Kuivõrd elujõuline on baltisakslus tänapäeval? Kellest need kogukonnad koosnevad?
Igal endise Lääne-Saksamaa aladele jääval liidumaal tegutsevad baltisaksa ühingud. Kahjuks mitte ida pool, sest Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis ei olnud võimalik oma baltisaksa identiteeti avalikult demonstreerida. Seal sai see olla vaid igaühe eraasi. Kuid tõsi, see on ka Lääne-Saksamaal ikkagi aeglaselt taanduv, et mitte öelda hääbuv nähtus. Nüüdsel Saksamaal ei ole baltisakslus ju enam seotud etnilise päritoluga, asjaoluga, et ollakse sündinud Baltikumis. Paljud on pärit segaperekondadest, näiteks võib ema olla Poola sakslane, isa pooleldi baltisakslane ja pooleldi nii-öelda pärissakslane. Pigem on see nüüd enesemääratluse küsimus – kellena sa ennast identifitseerid, millisesse kogukonda tahad kuuluda – ja nii võiks praegust baltisakslust kirjeldada eelkõige estofiilsuse või baltofiilsusena: kuigi need inimesed ei ole enam füüsiliselt Eesti või Baltikumiga seotud, seovad neid selle piirkonnaga mingisugused mälestused, tundmused, huvid. Minu arvates on see tohutu suur väärtus, et Saksamaal on inimesi, kes tunnevad Baltikumi vastu suurt sümpaatiat, uurivad enda juuri, käivad Eestis ja Lätis.
Kuidas baltisaksluse uurimine välja näeb? Kujutan ette, et sul on palju kontakte, keda kõiki tuleb Saksamaal käies külastada. Ilmselt venivad su tööreisid kaunikesti pikaks?
Kontakte on tõesti palju, seda enam, et mind huvitab ka väliseestlus ehk selle sidemed Eestist lahkunud baltisakslastega. See võtab muidugi aega, sest need inimesed, kellega ma suhtlen, kuuluvad enamasti vanemasse generatsiooni, kes tunnevad huvi ühe ja teise vastu ning uurivad Eesti eluolu kohta laiemalt. Kõik need kontaktid on mulle väga tähtsad, seda enam, et nende loomine ei ole sugugi lihtne. Ega siis Eestist tulnud inimest välismaal kohe niisama lihtsalt omaks ei võeta. Sellega tuleb vaeva näha. Ja täpselt samamoodi on väliseestlastega. Neid, kes on ise Eestis sündinud või kelle mõlemad vanemad olid eestlased, on alles jäänud väga vähe. Ja mis seal salata, sellistes väikestes kogukondades tuleb ette ka vastuolusid, mis uurija tööd mõjutavad. Näiteks võid sa mainida vestluse käigus mõnd nime, mille peale vestluspartner sulle edaspidi selja keerab, ja sa ei saa kaua aega aru, mis juhtus. Miks sinuga ei soovita enam suhelda? Kus sa tegid vea?
Kui hakkasin selle aastatuhande alguses väliseestuse vastu huvi tundma, toona veel ajaloomuuseumis töötades, küsiti minult Rootsis tihti, et ega sa ei ole kommunist. Millistesse organisatsioonidesse sa nõukogude ajal kuulusid? Kes su vanemad olid? Nüüd on see õnneks kadunud. Baltisakslaste puhul ei ole ma sellist asja kohanud. Ja minult pole ka küsitud, kas minu isa oli talupoeg (muigab).
Kuidas elavad praegusel Saksamaal meie ajaloos tähtsat rolli mänginud aadlisuguvõsad?
Väga hästi elavad. Kui baltisakslus kui selline on üldises plaanis hääbumas, siis aadlikuks olemine on baltisakslastele äärmiselt tähtis. Tihtilugu avastatakse pensionieelikuna, et ollakse päris Stackelberg või Ungern-Sternberg ja liitutakse rüütelkondadega.
Tahtsingi järgmiseks küsida, mis on saanud kunagistest Eesti- ja Liivimaa rüütelkondadest?