Tekst: RIINA RAMMO, LIIS LUHAMAA
Oleme harjunud, et meil on hulk eri tooni rõivaid. Kauges minevikus nõudis riiete valmistamine palju aega. Värvimine muutis selle veelgi hinnalisemaks, kuna parimaid värvaineid toodi sageli kaugelt. Ihaldatud tulemuse nimel tuli näha vaeva. Ometi pole armastuses erksate toonide vastu midagi uut: inimesed on alati püüdnud tuua oma ellu rohkem värve. Euroopa vanimad teadaolevad värvitud tekstiilikatked on dateeritud nooremasse kiviaega [1].
Millal hakati Eesti alal riideid värvima, pole puuduvate allikate tõttu võimalik täpselt öelda. Arheoloogid on Skandinaaviast leidnud värvitud riidejäänuseid, mis pärinevad ajaarvamise algusele eelnenud sajanditest [5], Läti ja Soome asjaomased leiud on dateeritud 2.–4. sajandisse [4, 7]. Võib olla üsna kindel, et hiljemalt tol ajal jõudsid värvitud tekstiilid ka Eestisse. Esimesed käegakatsutavad tõendid kohalike värvalite oskuste kohta on teada küll alles 11. sajandist: kui surnute põletamise komme oli taandunud, võis säilinud matustes vahel näha rõivatükke.
Praegusajal hakkavad vanimaid arheoloogilisi leide vaadeldes eelkõige silma punased ja sinised toonid. Sinist on ligi tuhande aasta jooksul saadud sissetoodud indigotiinipõhistest värvainetest (sinerõigas Isatis tinctoria ja värvi-indigopõõsas Indigofera tinctoria), kuid punaste lugu on tunduvalt keerulisem ja selles põimuvad kohalik ja kauge.
Loodusvärvide aeg
Enne 19. sajandi teisel poolel alguse saanud sünteetiliste värvainete võidukäiku pärinesid tekstiilivärvid loodusest, peamiselt taimedest, aga ka putukatest, karploomadest ja samblikest. Loodusest on võimalik saada hulganisti erisuguseid toone, aga enamik neist pole kuigi erksad, nad ei pea vastu valgusele ega pesule. See kehtib ka Eestis, kus paljude taimede abil võib saada üksnes üsna ebapüsivat halli, pruuni ja kollast varjundit. 1939. aastal ilmunud Gustav Vilbaste artiklis „Taimedega värvimisi Eestis“ [6] on värviallikana loetletud isegi 104 taime ja samblikku! Mõne taime tarvituse tekstiilide toonijana võib siiski seada kahtluse alla. Vanades arhiiviteadetes on segadusi taimenimetuste ja retseptidega, samuti on selge, et paljud rääkijad pole ise enam värvida osanud, vaid andnud edasi kunagi kuuldut.