Igaüheõigus – Mida igaüks peaks looduses käies teadma

 Eesti Loodus

Võõraid saab teavitada ka sõbralikult: tõkkepuu Lahemaal Turbuneeme külas (FOTO: TOOMAS KUKK)

Autor: Pihel Sarv

Käes on suvi – parim aeg matkata, ujuda, piknikku pidada, kala püüda ja seenimarju korjata. Juuli alguses plaanitakse jõustada uus igaüheõigus ehk reeglid, mille järgi käituda looduses võõral eramaal. Paras aeg on need üle vaadata.

Looduses liikuja põhilised õigused ja kohustused on kogutud uude keskkonnaseadustiku üldossa. Varem pidi matkaja neid kokku otsima asjaõigusseadusest, veeseadusest, looduskaitseseadusest, kalapüügiseadusest ja mujalt. Nimetatud õigusaktid täpsustavad küll endiselt erilisemaid olukordi, näiteks kuidas käituda kaitsealadel, veel liigeldes või kala püüdes, ent viited selliste täpsustuste kohta leiab uuest seadustiku üldosast.
Seadusega püütakse tagada inimestele avar võimalus veeta vaba aega tervislikult ja looduslähedaselt. Tähtis on aga kaitsta ka maaomanike huve ja looduskeskkonda. Uus seadus ei too põhimõttelisi muutusi, ent selgitab mõnd enim tüli tekitanud olukorda, näiteks kallasraja kasutust, ühtlustab reegleid, täidab varasemaid lünki ja silub vastuolusid.

Kas teise inimese eramaal tohib viibida?
Kõige üldisem juhis: kuni maaomanik pole selgelt mõista andnud, et ta võõraid oma maale ei soovi, võib rahuliku südamega looduses viibimisest rõõmu tunda. Maaomaniku keeldu tema maal viibida tuleb aga austada.
Keelu peab looduses liikujale selgelt ja tõhusalt teada andma. Selget keeldu ei saa välja lugeda näiteks lihtsast karjatarast, vanast lagunenud aiast, piirikivist või sildist „X talu maa”. Ka silti kirjaga „Eramaa” või „Eravaldus” võib looduses viibija mõista vaid teavitusena selle kohta, et riigimaalt on jõutud eraisiku maale, mis aga ei tähenda, et edasi minna pole lubatud.
Selge keelutähis on näiteks silt „X talu maa. Võõrastel viibimine keelatud”, keelumärgi kujundusega silt (NB! sõidukitele määratud liiklusmärgid, nagu „sissesõidukeeld”, ei kehti jalakäijatele) või piire, millest on selgelt näha, et see on mõeldud eemal hoidma inimesi. Keelusildid peavad olema paigutatud piisavalt tihedalt, et tulija neid tõesti märkaks. Oma soovid võib omanik alati ka lihtsalt suusõnal välja öelda, ka sellist ühekordset piirangut tuleb looduses viibijal järgida.
Kui varasema seaduse järgi ei tohtinud võõral maatükil viibida pärast päikeseloojangut, öisel ajal, siis uues seda keeldu pole. Lubatud on ka ööbida ja telkida. Ent kui soovitakse jääda laagrisse kauemaks kui 24 tundi, tuleb maaomanikult luba küsida.
Nagu iga mõistlik matkaja isegi aru saab, ei tohi minna maaomaniku õuemaale, st elamut ja kõrvalehitisi ümbritsevale alale, mida maaomanik aktiivselt kasutab. Austada tuleb kodu puutumatust ja majaelanike privaatsust.

Eriti hoolikalt tuleb seda silmas pidada siis, kui peatutakse pikemalt, näiteks jäädakse piknikule või laagrisse. Niisugused peatused tuleb teha väljaspool arvestatavat nähtavusja kuuldekaugust elumajast ja selle õuest. Avatud maastikul, kus nähtavus ja kuuldavus ei ole piiratud metsa või pinnavormidega, tuleb hoiduda vähemalt 150 meetri kaugusele.
Märkida tasub sedagi, et riik ja kohalik omavalitsus ei tohi üldjuhul piirata inimeste tulekut nende maale, täpsemalt maa-alale, mis jääb väljapoole hooneid ümbritsevat õuemaad. Juurdepääsu tohib takistada vaid siis, kui see kaitseb avalikke huve (näiteks julgeolekut, tervist, keskkonda) või mõne konkreetse üksikisiku, näiteks riigimaa rentniku huve. Sellised juhtumid peavad olema maad haldava asutuse üksikotsuses selgelt kirja pandud ja põhjendatud.

Kuidas käituda teise inimese eramaal?
Võõral maatükil ei tohi maaomanikku häirida ega tema vara kahjustada, näiteks tallata vilja või heina, aedikust valla päästa ega ülemäära häirida koduloomi. Kui seda on tehtud, saab maaomanik nõuda, et süüdlane kahju hüvitaks.
Omanik võib ka ise seada oma maal käijatele tingimusi: näiteks lubada matkata, kuid keelata korjata marju-seeni. Seesugustest tingimustest tuleb tulijat teavitada, samamoodi nagu viibimise keelust, kas või suusõnal.
Põhimõtteliselt lubab seadus maaomanikul kaitsta oma valdust ka jõuga nii vara kahjustajate kui ka soovimatute viibijate vastu. Seejuures tuleb aga olla äärmiselt ettevaatlik, et mitte kasutada jõudu ülemäära, ületada hädakaitse piire. Muidu muutuks kaitsja ise korrarikkujaks ja kahjutekitajaks. Näiteks on kindlasti asjakohatu peletada matkajaid koerte ja püssilaskudega. Alustada tuleks alati rahuliku jutuga. Kui võõrad järjekindlalt maaomaniku korraldusi eiravad, on kindlam küsida abi politseilt.
Maaomaniku huvide kõrval tuleb järgida keskkonnakaitse piiranguid. Looduses viibija ei tohi looduskeskkonda kahjustada ega elusolendeid häirida, näiteks maha jätta prügi ega tekitada ülemäärast müra, sh valju muusikat.
Igaüheõiguse kõrval tuleb teada ka teistest seadustest tulenevaid kitsendusi. Näiteks liiklusseadus keelab sõita ilma maaomaniku loata sõidukiga, muu hulgas ATVga väljaspool teid. Muinsuskaitseseadus keelab kahjustada kaitsealuseid mälestisi. Looduskaitseseadus rõhutab, et ei tohi häirida linde, teha kahju nende pesadele-munadele ega kahjustada kaitsealuseid taimi. Veelgi rangemad piirangud kehtivad kaitsealadel.


Maaomanik ei pruugi oma maale tulekut täielikult keelata, vaid võib seada ka tingimusi. Sellestki tuleb teada anda selgel ja üheselt mõistetaval viisil (FOTO: RALF MAE)

Mida tohib kaasa noppida?
Kui maaomanik ei ole selgelt teisiti määranud, võib igaüks korjata looduses vabalt kasvavaid marju, seeni, pähkleid, mahalangenud oksi ja muid seesuguseid loodussaadusi. Omaniku loata ei tohi kasvavatelt puudelt oksi murda, näiteks saunavihtade või jõulupärja jaoks, või puukoort koorida: see võib puid kahjustada ja niiviisi rikkuda maaomaniku huve. Lõkke jaoks võib korjata mahalangenud oksi, kuid kuivanud puud tohib langetada vaid maaomaniku loal.
Loodussaaduste korjamise õigusega on silmas peetud eelkõige seda, mida inimene korjab iseenda tarbeks. Patt pole seegi, kui näiteks üksikettevõtjast memm korjab marju, et müüa neid turul või isegi kokkuostjale. Teine on lugu aga näiteks siis, kui äriühing toob kohale hulga korjajaid ning laseb nad korraga samasse metsatukka valla. Selline tegevus võib olulisel määral kahjustada omaniku huve ja seega eeldab, et temalt on saadud nõusolek.

Mõne maaomaniku suhted lustlike matkasellidega on kujunenud õige teravaks. Ei tohi siiski unustada, et sõidukimärgid jalakäijatele ei kehti:

 
FOTO: TOOMAS KUKK                                          FOTO: RALF MAE

Lõket võib teha üksnes selleks ette valmistatud ja selgelt tähistatud kohas. Tähistus on tähtis: ei piisa, kui samas kohas on lihtsalt varem tuld tehtud – tegu võib olla näiteks maaomaniku isikliku lõkkeplatsiga, kuhu ta võõraid ei taha.
Lõkkekoht peab asuma tulekindlal alusel või kuivanud taimestikust puhastatud mittesüttival pinnasel. Ka lõkkekoha ümbrus peab olema puhastatud nii, et tuli ei saaks levida. Lõke tuleb teha ohutusse kaugusesse hoonetest, puudest ja tulematerjali hoiukohast. Tugeva tuule puhul ei tohi tuld teha kohas, kust sädemed võivad lennata süttivale materjalile.
Lõkke tegija peab tagama, et lõkkekohas leidub sobiv tulekustutusvahend, näiteks kustutustekk, vahtkustuti, kas või piisav hulk vett. Seltskonna lahkudes ei tohi jääda hõõguvaid või suitsevaid põlemisjääke.

Veekogud. Valdav osa vähegi järve või jõe mõõtu veekogusid on mõeldud avalikuks tarvituseks: veekogu või selle äärse maa omanik ei tohi keelata inimestel veekogule juurdepääsu ja selles veerõõmude nautimist. Praegu leiab avalikult kasutatavate veekogude nimekirja veebist, valitsuse määrusest „Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kinnitamine” (uue seaduse jõustudes võib nimestik muutuda). Kui sellise veekogu äärde on seatud keelusildid, ei maksa neist heituda. Kui maaomanik takistab seesuguse veekogu tarvitust, võib abi küsida ka keskkonnainspektsioonilt.
Veekogu saab avalikust kasutusest välja arvata omaniku põhjendatud taotlusel ja kohaliku omavalitsuse nõusolekul, enamasti on tegu tillukeste järvede, tiikide ja jõgedega. Kui veekogu on avalikust tarvitusest väljas, ei tähenda see tingimata, et juurdepääs oleks keelatud, vaid see annab veekogu omanikule lihtsalt sellise võimaluse. Samuti võib seesuguse veekogu omanik seada veekogu kasutamisele tingimusi. Nagu ikka, tuleb looduses viibijaid neist keeldudest ja tingimustest selgelt teavitada, kas siis siltide-piiretega või suusõnal.
Igas keelumärgiga tähistamata järvekeses võib matkaja ennast rahuliku südamega kasta ja kosutada. Kui maaomanik pole teisiti määranud, võib igaüks kasutada ka veekogudele rajatud sildu ja purdeid.
Enamikus veekogudes võib kala püüda ja minna neile sõitma mootorita paadi või muu ujuvvahendiga. Mootorsõidukiga võib liigelda merel ja järvedel, mille pindala on üle saja hektari, ning sellistel jõelõikudel, kus veeliikluse jaoks on ruumi vähemalt kümne meetri laiuselt. Seejuures ei tohi kahjustada vee-elustikku, veekogu sängi, kaldaid ja vette rajatud ehitisi. Ametlikuks supelrannaks nimetatud veekogul või veekogu osal ei tohi liigelda ei mootorsõidukiga ega mootorita paadiga – täpsemalt, seda tohivad üksnes päästetöötajad.
Kala püüdes tuleb loomulikult järgida püüginorme: teha seda ette nähtud ajal ja kohas, osta püügiload, püüda üksnes lubatud liike lubatud suuruses. Kalapüügiloata võib kalastada ainult ühe lihtkäsiõngega.
Kaitsealadel tohib igasuguste ujuvvahenditega sõita ja kala püüda vaid siis, kui nii on märgitud ala kaitseeeskirjas.
Veekogul olles tuleb järgida kalda maaomanike huve täpselt samuti kui nende maal viibides: ei tohi rikkuda nende vara ega kodurahu.


Et matkaja kindlasti läbi ei pääseks. Lohusalu laht Meremõisa külas 2009. aastal (FOTO: ANU KÕNNUSAAR)

Kallasrada. Veerõõme nautima pääseb inimene paratamatult vaid kallast mööda. Seetõttu käsitleb seadus hoolikalt kallasraja teemat. Kallasrada on kogu veekogu ääristav kaldariba. Seal võib igaüks olla, veesõidukiga randuda ja kala püüda.
Laevatatavatel veekogudel on kallasrada kümme meetrit ja muudel veekogudel neli meetrit lai. Kallasrada arvestatakse Eesti põhikaardile märgitud veekogu piirist (kaardi leiab maa-ameti veebilehelt http://geoportaal.maaamet.ee). Kui kaldanõlv on järsk ja seal käia on väga raske, arvestatakse kallasraja hulka ka vastavalt kümne või nelja meetri laiune maariba kaldanõlva ülemisest servast. Juhul, kui tavapärane, kaardile märgitud veepiir on üle ujutatud, on kallasrajaks kahe meetri laiune kaldariba ajutise veeseisu piirist.
Veekoguäärse maa omanik ei tohi üldjuhul keelata või piirata kallasraja kasutust. Muu hulgas ei tohi kallasraja kasutajaid ohustada maaomaniku koduloomad, näiteks koerad või agressiivsed kariloomad. Kui maaomanik neid nõudeid rikub, võib keskkonnainspektsioon talt nõuda kallasraja vabastamist või karistada trahviga. Maaomanikul pole aga kohustust hoida kallasrada puhas näiteks tormimurrust või tihedast võsast.
Kui maaomanikul leidub mõistlik põhjus kallasrada tõkestada, näiteks rajada kuivenduskraave või piirata veepiirini ulatuvat karjamaad, tuleb tal tagada inimestele läbipääs. Näiteks kuivenduskraavile tuleb rajada matkajatele ohutu sild või purre ja karjaaiale väravad.
Erandjuhtudel võib maaomanik kallasraja mõne lõigu sulgeda, näiteks kui veepiiri lähedal paikneb ehitis ning leidub mõjuv põhjus, miks selle juures ei tohi olla võõraid. Tõsi, üldjuhul ei tohigi ehitada veepiiri lähedale, kui just keskkonnaamet ja kohalik omavalitsus pole andnud selleks eraldi luba.
Mõjuv põhjus võõraid oma ehitise lähedalt kallasrajalt eemal hoida ei saa olla üksnes maaomaniku privaatsussoov, küll võib selleks osutuda näiteks olulise ärisaladuse kaitsmine, kõrge riigiametniku julgeolek vms. Isegi kui mõjuv põhjus leidub, tohib kallasrada sulgeda vaid nii väikses ulatuses kui võimalik ning matkajatele tuleb tagada mõistlik ja hõlbus möödapääs suletud osast. Üldiselt tuleb otse veekogu kaldale ehitajal arvestada, et tegemist on igaühele avatud piirkonnaga.

Kuidas veekogule ligi pääseda?
Kallasrada saab mõistagi kasutada vaid siis, kui sinna ja sealt ära pääseb mõistlikul moel. Hõlpsa pääsu veekogu äärde peab tagama kohalik omavalitsus. Eriti hoolikas tuleb omavalitsusel olla siis, kui veekogu ääristavad tihedalt läbipääsukeeldudega eramaad. Vee äärde peab pääsema parajate vahemaade tagant, sh paadiga.

Üldised juhtnöörid on sellega üle vaadatud.
Et reeglid toimiksid, on ilmselgelt vaja kõigi osaliste, s.o matkajate, maaomanike, riigiametite ja kohalike omavalitsuste asjatundlikkust ja head tahet või vähemalt mõistlikku suhtumist. Ei maksa absurdini reeglites näpuga järge ajada. Esmatähtis on austada üksteist ja loodust, hoida sõbralikkust ja rõõmsat meelt. Toredat suve!

Igaüheõigus on kirja pandud keskkonnaseadustiku neljanda peatüki teises jaos. Siinse artikli aluseks on „Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid”, mille leiab veebiaadressil http://k6k.ee/keskkonnaseadustik.

Pihel Sarv (1984) on riigikohtu halduskolleegiumi nõunik, „Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaaride” (2014) kaasautor.

Artikkel on avaldatud Eesti Loodus juuni-juuli numbris, kust leiate veel palju huvitavat lugemist! Saadaval ka e-ajakiri.