No miks need seened küll ussitavad?

 Eesti Loodus
Boletus_edulis_11

Harilik kivipuravik (foto: wikipedia)

Seenel käies pahandame ikka, et keegi on juba ette jõudnud. Liigikaaslaste kõrval on seenestajal palju teisigi toidukonkurente. Osa pilvikuid ja kitsemampleid on nälkjad või metsasitikad auklikuks söönud, linnud eelistavad toksida tatikaid ja ega metssead või karudki maitsvast seenesuutäiest ära ütle. Nagu sellest veel vähe oleks, on enamik suuremaid seente viljakehasid ka seestpoolt läbi uuristatud: nad on ussitanud. Käidavamates seenekohtades annab olukorrast juba eemalt tunnistust metsaalune, kus vedeleb mitu korda lõigatud, aga vedelema jäetud seenekübaraid.

Seeneussid on putukate, valdavalt kahetiivaliste (Diptera), s.o sääskede ja kärbeste vastsed; seente viljakehad on neile nii toit kui ka elupaik. Seentoidulisi putukaid nimetatakse fungivoorideks või mütsetofaagideks.

Kõik algab sellest, et viljastatud emane sääsk või kärbes otsib munemiseks sobivat kohta ja leiab selle noore seene eoslehekeste (torukeste) vahel või jalas. Sageli toimub see juba siis, kui seene viljakeha on väga väike ja alles samblavaibaga kaetud.

Metsas kasvavatest makroseentest, s.o silmaga nähtavatest seentest keskmiselt 70–80%  on asustanud kahetiivalised [7], osa seeneliikide puhul võib osakaal olla aga veelgi suurem. Põhjalikumal uurimisel osutub, et väikesed valged ussid on koloniseerinud ka pealtnäha „puhtad” seened või leiab sealt vähemalt munakogumeid.

Kokku on makroseentest teada üle 700 liigi kahetiivaliste vastseid, kes kuuluvad 40 sugukonda [2, 3]. Sugukondi saab eristada välimuse järgi, aga vastsete liiki ei tunne enamasti ära isegi spetsialistid: selgust saab vaid siis. kui uurida nende geenijärjestust või kasvatada vastsetest välja valmikud. Peale kahetiivaliste elavad ja toituvad seente viljakehades veel mardikad ja nende vastsed, hooghännalised ja lestad. Suuremates vastsetes, peamiselt kahetiivalistes, parasiteerivad aga väikesed kiletiivalised.

Seene viljakeha vananedes muutub ka selles elavate ja toituvate vastsete liigiline koosseis. Noores lagunemistundemärkideta seenes toituvad mütsetofaagsed ehk seentoidulised liigid, kes sageli eelistavad mingit seeneliiki või -rühma. Vanas, juba lagunevas viljakehas toituvad saprofaagid ehk kõdutoidulised, kellele seen on lihtsalt lagunev orgaaniline aine – selle liigil pole tähtsust. Sapromütsetofaagid ehk kõdu-seentoidulised toituvad seente viljakehades n-ö algusest lõpuni ja lõpetavad toitumise sageli väljaspool viljakeha.

Edasi saab Olavi Kurina sulest ilmunud lugu lugeda Eesti Looduse septembrinumbrist: otsi kaubandusest või osta e-ajakiri.