Eestis levib koerte südameusstõbe põhjustav parasiit

Kuupäev:

Eesti maaülikooli loomaarstid koostöös Taani kolleegiga avaldasid teadusartikli, milles kirjeldatakse varasemalt siinses kontekstis eksootiliseks ja reisimisega seonduvaks parasiidiks peetud koerte südameussi (Dirofilaria immitis) levikut Eestis.

Uuringut koordineerinud Eesti maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli nooremteaduri ning loomaarsti Maare Mõttuse sõnul on see oluline haigustekitaja, kelle levimust Eesti koerte populatsioonis on seni tõenäoliselt tugevalt alahinnatud.

D. immitis on koerte südameusstõve põhjustav zoonootiline ehk inimesi nakatav ümaruss, kelle peamisteks peremeesliikideks on kodu- ja metsikud kiskjalised. Kokku on maailmas peremeesliigina kirjeldatud rohkem kui 30 erinevat loomaliiki. Parasiidi elutsüklis on äärmiselt tähtsal kohal siirutajad, pistesääsklased, kelles toimub parasiidi vahepealne areng ja kelle vahendusel kantakse nakatamisvõimelised haigustekitaja vastsed järgmistele peremeesorganismidele.

Maare Mõttuse sõnul analüüsiti selle teadustöö käigus Eesti maaülikooli väikeloomakliinikus südameusstõve diagnoosi saanud ja ravitud koerte haigusjuhtumeid aastatel 2021–2022. „Diagnoosisime haigustekitaja ka neil kodukoertel, kes ei ole kunagi väljaspool Eesti riigi territooriumit viibinud – ei reisinud ega ka teistest riikidest meile sisse toodud. See kinnitas parasiidi lokaalset levikut,“ selgitas Mõttus.

Mõttus selgitas, et juba enam kui 10 aastat tagasi diagnoositi Eestis analoogseid siirutajaid, peremehi ja keskkonnatingimusi vajav teine perekonna Dirofilaria liik (Dirofilaria repens). „Seda diagnoositakse meie kodukoertel nüüd võrdlemisi sageli ja see oli meile ka ajendiks, miks uurida täpsemalt südameusside levikut Eestis,“ sõnas Maare Mõttus.

D. immitis on laialt levinud paljudes regioonides üle maailma. Euroopa kontekstis on see parasiit endeemiline Lõuna-Euroopas, kuid selle areaal laieneb jõudsalt põhja poole.

Mida see haigus peremeesorganismile (koerale) kaasa toob? Millised hädad või vaevused ilmnevad?

Täiskasvanud parasiidid elavad peamisel koera südames ja kopsuarterites. Koerte kliinilised tunnused varieeruvad tugevalt. Selleks võivad olla ebaspetsiifilised tunnused nagu loidus, kaalukadu, koormustaluvuse langus, köha jne.

Samas võib välja kujuneda eluohtlik kliiniline seisund, näiteks õhkrinnaku teke kopsukoe rebenemisel. Samuti võib olla tagajärjeks caval sündroomi ehk õõnesveeni-sündroomi teke, mille puhul tekib täiskasvanud parasiitide tõttu ummistus ühe südameklapi piirkonnas (peamiselt trikuspitaalklapis või südamest väljuvates veresoontes) ning kujunevad välja parempoolse südamepuudulikkuse tunnused. Sel juhul ravita jäänud loom sureb.

Mida koeraomanik peaks silmas pidama? Kas ja kuidas on see ravitav või sümptomid leevendatavad?

Kuna kliinilised tunnused võivad olla väga mitmesugused, on ka märkamine varieeruv. Ühel juhul ei pruugi omanik looma juures midagi väga ebatavalist märgata; teisel juhul võib tekkida patsiendil näiteks väga äge hingamisraskus, millega peab pöörduma loomakliiniku erakorralisse vastuvõttu.

Sagedasemad tunnused, mis võivad tekkida on köha, koormustaluvuse langus, hingamismustri muutus, häälekas hingamine jne. Esmaseks diagnostikaks on pea igas loomakliinikus kättesaadav antigeeni tuvastamisel põhinev kiirtest, mille positiivne vastus küll ei kinnita diagnoosi lõplikult, kuid on tugevaks indikatsiooniks edasisele uurimisele.

Diagnoosi kinnitamiseks kasutatakse erinevaid täiendavaid teste (näiteks ELISA, PCR, Knott test jm). Vajalik on ka südame ultraheliuuring ehk ehhokardiograafia võimalike südamemuutuste ja täiskasvanud parasiitide tuvastamiseks. Tuleb arvestada, et haiguse ravi on pikk ning seotud ohtudega, mistõttu on õige diagnoos hädavajalik.

Millal tuleks arsti poole pöörduda?

Iga loomaga, kaasa arvatud terve loomaga, on soovitav vähemalt kord aastas korraliseks kontrolliks ja plaaniliseks vaktsineerimiseks loomaarsti poole pöörduda.

Südameusstõve vastu vaktsineerida ei ole võimalik, küll aga on soovitatav teha seda teiste meil levinud haigustekitajate (näiteks Leptospira) vastu. Vaktsineerimise eelselt teeb loomaarst üldise tervisekontrolli ja omanikul on võimalik saada tagasisidet oma murekohtadele või tähelepanekutele seoses loomaga. Kui on kahtlus tervisemurede esinemisele, saab paika panna edasise diagnostikaplaani.

Kas haiguse levikut või oma lemmiku haigestumist on võimalik ennetada?

Haiguse leviku ennetamiseks on oluline tuvastada õigeaegselt nakatunud loomad (haigustekitaja reservuaarid) ning rakendada vajalikku ravi. Haigustekitajaga mitte kokku puutunud peremeesorganismide seisukohalt on oluline ennetustegevus.

Südameusstõve tekitajaga nakatumise vältimiseks on võimalik kasutada ennetavaid preparaate (erineva toimeaine välisparasiiditõrje preparaadid), mis ei lase siirutajatel lemmiklooma hammustada või hävitavad vastsestaadiumis olevad haigustekitajad, sõltuvalt millise toimemehhanismiga preparaati kasutatakse. Soovitatav on regulaarne ja korrektne parasiiditõrje, mille kohta loomaomanik saab infot oma loomaarstilt. Siinkohal on äärmiselt oluline jälgida konkreetse preparaadi tootja juhiseid ning küsimuste korral konsulteerida loomaarstiga, kuna ebapiisav või ebakorrektne manustamine suurendab riski haigustekitajal resistentsuse kujunemiseks.

Kindlasti on oluline lemmikloomaga reisiplaanide tegemisel teada sihtkohas levivaid infektsioonhaiguseid, nende siirutajaid ja võimalike ennetamise meetmeid. Ka selle kohta on võimalik nõu küsida oma loomaarstilt.

Kas selle haiguse levik meie lemmikloomadel kujutab ka ohtu inimestele?

Tegemist on küll peamiselt koerte haigustekitajaga, kuid kirjeldatud peremeesliikide ringis on üle 30 erineva loomaliigi (kaasa arvatud ka inimene), siis on teema vaieldamatult oluline.

Täna on peamine kahtlus, et parasiit on Eestisse toodud imporditud koertega. Me ei tea, mil määral esineb seda parasiiti näiteks täiskasvanuna talvituvate siirutajate (pistesääsklaste) populatsioonis või eri liiki metsloomadel. On tugev kahtlus, et see parasiit võib levida ka meil sülvaatilises (ehk metsatüüpi) elutsüklis. Näiteks võib see esineda peremeesliikidel nagu rebane, kährikkoer, hunt, karu ja paljud teised. Seega vajab see valdkond tulevikus kindlasti täiendavaid uuringuid.

Korrelatsioonis loomadel kirjeldatud haigusjuhtumite kasvuga on viimastel aastatel kirjeldatud endeemilistes alades ka rohkem inimjuhte. Eestis ei ole tänaseks veel ühtegi inimjuhtu kirjeldatud.

Inimestel tekivad peamiselt kopsukoe muutused, esineb seletamatut vahelduva kuluga palavikku, valu rindkere piirkonnas, väsimust, vaba vedeliku rinnaõõnes ja muid kliinilisi tunnuseid.

Siinkohal on oluline välja tuua, et antud haigustekitaja ei levi otse nakatunud peremehelt (näiteks kodukoer) inimesele, vaid ülekandumiseks on vajalik ikkagi siirutaja (pistesääsk), kelles toimub esmalt parasiidi vahepealne areng.

Kas keskkonna tervise muutumine (kliimamuutus) on põhjus, miks see haigus on Eestisse jõudnud? Kust riikidest või piirkondadest on see haigus meie juurde levinud?

Kindlasti on oluline roll kliimamuutustel, kuna parasiidi arengutsükli kiirus vektorites on otseses seoses väliskeskkonna temperatuuriga. Seega on oodata, et parasiidi levik intensiivistub soojemate perioodide pikenedes.

Lisaks sellele on viimases pistesääsklaste liigilise mitmekesisuse uuringus (Kirik et al., 2022) tuvastatud Eestis uusi sääseliike. On ootuspärane, et kliima muutumisega võib tulevikus meie ala osutuda sobivaks elupaigaks uutele siirutaja-liikidele.

Kindlasti on haiguse levikul oluline seos ka lemmikloomade suurenenud liikumisega. Kriisiaeg (sõda Ukranias) on sundinud hulgaliselt inimesi liikuma koos lemmikloomadega teistesse riikidesse. Peame arvestama ka asjaolu, et koos lemmikutega võivad meie regiooni jõuda haigustekitajad, mis on meie piirkonnale võõrad.

Sama probleem puudutab ka päästetud loomi (näiteks hiljuti meedias kajastatud Hispaania hurtade temaatika). Nagu uudises mainitud, on see haigustekitaja Euroopas endeemiline just lõunapoolsetes riikides (näiteks Hispaania, Itaalia jne), kuid areaal laieneb jõudsalt põhja poole ja nagu meie uuringust selgub, ei ole selle haigusega nakatumiseks enam vaja Eestist välja reisida.

Lisateave:

Maare Mõttus
loomaarst, nooremteadur Eesti Maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetoolis
maare.mottus@emu.ee

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Kodus ja võõrsil: paiga- ja rännukirjeldused ühe kaugsõidukapteni eluloo näitel

MARILYN MÄGI Ligi viiel aastakümnel, mis möödus 20. sajandil Nõukogude...

Autobiograafiliste allikate kogumine Eesti kultuuriloolises arhiivis

MAARJA HOLLO Üks Eesti kultuuriloolise arhiivi eesmärk on olnud koondada...

Kirjad ja kirjavahetused

TIINA ANN KIRSS, KANNI LABI Mis kutsub meid avama siidpaela...