INDREK OJAM
Kuigi kultuuris osalevad kõik inimesed, saavad vähestest kultuuriloolised isikud selle sõnapaari kitsas tähenduses. Nende sõnalist või ainelist pärandit talletatakse avalikus asutuses, nagu eesti kultuurilooline arhiiv (EKLA). Kui sirvida EKLA-s fondideks korrastatud käsikirjakogude nimekirja, ilmneb, et peale organisatsioonide, nagu näiteks Eesti Kirjanduse Selts, võtavad enamiku sellest enda alla eraisikute nimed. Mõni neist on tuntud üsna kitsale, kindla erialalaringkonna inimestele, teisi teavad tänu kooliõpikutele ja televisoonile kümned tuhanded eestlased. Kirjanik Vaino Vahing (1940–2008) ei ole nii tuntud nagu eesti kultuuri käilakujud Lydia Koidula ja Anton Hansen Tammsaare, kuid kuulub kindlasti teise kategooriasse. Seda võib öelda pärast Rainer Sarneti stiilse dokumentaalfilmi „Vaino Vahingu päevaraamat“ linastumist 2021. aastal, mille tulemus on Vaino Vahingu isikumüüdi kinnistumine.
Vahingu isikumüüt rõhutab psühhiaatrist kirjaniku pidevaid eneseületuspüüdlusi, piirsituatsioonide otsimist ja eelkõige lihtsalt kannatamist kirjandusloomingu nimel. Oma isikumüüdi kujunemist saab inimene ainult osaliselt kontrollida. Suures osas vastutavad selle tekkimise eest teised, kes oma soovid ja ihad inimesele üle kannavad. Psühhoanalüüsi teooria tundjana oli Vaino Vahingule niisugune nähtus hästi teada.
Teraapiasituatsioonis tähendab ülekanne oma probleemsete tunnete ümbersuunamist terapeudi isikule. Kui terapeut ei suuda patsiendiga distantsi hoida ja sellele samaga vastab, toimub vastuülekanne. Vahingu puhul tundubki kuidagi oluline kõnelda teraapiast ja ülekandeprotsessist. Vahing töötas arsti ja kirjanikuna, peale selle mängis ta seitsmekümnendatel kahes filmis ja töötas lühikest aega isegi modellina. Niimoodi kujunesid ajapikku välja rollid, mis ei ühildunud omavahel konfliktideta. Loovisikutest lähikondlased suhtusid Vahingusse kui arsti enamasti respektiga, kuid arvatavasti oli tal seetõttu mõnevõrra raskem oma päevatööst eemalduda. Mitte et tema juures oleks alati diagnoosi või psühholoogilist nõu küsimas käidud, aga teatav usaldusisiku roll lähikondlaste seas kujunes Vahingul igal juhul välja, sellest annavad tunnistust nii tema päevaraamat kui ka teiste mälestused.
Lõviosa kirju omaaegsetelt kirjandus- ja teatriprofessionaalidelt
Vahingu arhiivis leidub kirju 97 inimeselt. Kõige rohkem kirju on säilinud kahelt Vahingu healt sõbralt. Kunstnik Jüri Arrakuga (1936–2022) vältas kirjavahetus aastast 1973 kuni Vahingu viimaste eluaastateni. Läti psühhiaatri Imants Eglitisega (1938–1997), kellega Vahing oli tutvunud Tartu ülikooli psühhiaatriaõpingute ajal, algas venekeelne kirjavahetus juba kuuekümnendate aastate keskel ja vältas kuni Eglitise viimaste eluaastateni üheksakümnendatel. Üks huvitavamaid ja tulevikuski trükis avaldamist väärt kirjavahetusi oli Vahingul Eestis sündinud ja hiljem Rootsi elama asunud psühhiaatri Milvi Seimiga (1933–2016). Arutatakse uuemaid suundumusi psühhoteraapia alal, Rootsi ja nõukogude Eesti ühiskonna erinevusi ning seda, mida kumbki parasjagu loeb. Otsene ühendus Seimiga oli Vahingule ilmselt oluline kanal uuemate läänes levinud ravimeetodite ja teraapiavormidega kursis olemiseks.
Peale praktiseeriva psühhiaatri, kohtueksperdi ning kirjaniku oli Vahing ka eesti psühhiaatria ajaloo uurija, eriti põhjalikult õppis ta tundma Juhan Luiga pärandit. Üheksakümnendate ja nullindate vahetusel kirjutas Vahingule Saksamaal Leipzigis kohaliku psühhiaatria ajalooga tegelev dr Holger Steinberg, kellele Vahing läkitas ainult Eestis ja Venemaal saadaval olnud raamatuid. 20. sajandi alguse psühhiaatria ajalugu Eesti- ja Liivimaal ning hiljem Eesti Vabariigis on teema, millele Vahing oleks võinud professionaalselt pühenduda, kui muud huvid poleks seda varjutanud.
Lõviosa Vahingule kirjutanud inimestest kuulub mõistagi omaaegsesse kirjandus- ja teatriprofessionaalide ringi. Suure mahu poolest tõusevad esile kirjad lavastaja Ingo Normetilt, kes oli Vahingu „Suvekooli” (1972) lavastaja ning aitas tal sellega Eesti teatriuuenduses kindla koha saavutada. Mahukad ja sisukad kirjavahetused olid Vahingul ka Paul-Eerik Rummo ning muidugi Vahingu pikaaegse sõbra ja mõttekaaslase Mati Undiga. Vahingu enda kirju on isikuarhiivis 16 adressaadile, neile lisandub hulk esialgu tuvastamata adressaadiga ja ametlikke kirju eri institutsioonidele. Need pole ehk nii huvitavad, aga annavad värvika pildi nõukogude ametkondade asjaajamisviiside kohta.
Kurioosne näide on telefoniühenduse taotlemine oma Nõva tänava korterisse. Vahing tegi sellega algust 1970. aastal, saades vastavalt ametiasutuselt esialgu eitava vastuse. 1973. aastal tegid Vahingu töökaaslased Tartu kliinilisest psühhoneuroloogiahaiglast Tartu linna täitevkomiteele ühise avalduse, et Vahingu koju ikkagi telefon paigaldataks, kuna tema kui arsti käest on mõnikord vaja kiireloomulist teavet patsientide, ravimite jms kohta. Selle peale vastati kuu aja möödudes, et telefoni ei saa endiselt paigaldada, kuid dr Vahing saab selle võimaluse korral eelisjärjekorras. Praegu võõritavalt mõjuv küsimus, nagu telefoniühenduse paigaldamise võimalikkus, oli 1970. aastate nõukogude infrastruktuuri korral suur katsumus, sest asjaomased seadmed võtsid keskjaamades niivõrd palju ruumi.
Kirjaniku isikumüüt tekib seetõttu, et meil on kalduvus endast särava loomingu maha jätnud inimestesse imetlusega suhtuda. Vaino Vahingu kui kirjanikuks hakanud psühhiaatri isikumüüt on nüüdseks üsna kindlalt paika settinud. Üks arhiivi funktsioone on aga alati olnud müütide ümberhindamine faktide toel. Vahingu isikuarhiivi süvenemisel tõusevad esile teemad nõukogude argielust, psühhiaatria ajaloost ja ühiskondlikust tähtsusest ENSV-s ja Vahingust eesti kultuuriloo (eriti Jaan Oksa ja Juhan Luiga) pühendunud uurijana. See on tervistav lisandus kannatava kunstniku legendile.
Loe lisaks:
Vaino Vahing, „Päevaraamat“ (I ja II, 2006, 2007)
Vaino Vahing, „Mängud ja kõnelused“ (näidendid, 2002)
Vaino Vahing, „Vaimuhaiguse müüt“ (esseed ja arvustused, 2005)
Vaino Vahing, „Meeter riiet tüdrukule“ (novellid, 2023)
Indrek Ojam (1988) on eesti kirjandusmuuseumi erakorraline teadur. Doktoritöös käsitlenud stseeni poeetikat ja eesti modernistlikku romaani. Uurinud ka Madis Kõivu, Mati Unti ja modernismi eesti kirjanduses laiemalt.