Martin Malve
2024. aasta septembris lõppes kaks aastat väldanud Haljala Püha Mauritsiuse kiriku välisfassaadi restaureerimine. Selle käigus avastati pühakoja läänepoolsest küljest kolm seniteadmata keskaegset seinanišši, kooriruumi idaakna kohal olevast süvendist aga aastaarv MCCCCXLVII, mis võib olla kiriku pühitsemise aasta. Ühtlasi tehti hoone ümbruses arheoloogilisi uuringuid, koguti mitmesuguseid leide ja irdseid inimluid.
Kaevetööd võeti ette seetõttu, et oli vaja süvendada vihmaveetorude äravoolu. Kuigi kirikaia pealmisi pinnasekihte liigutati küllaltki väikesel alal, tehti süvendustöid arheoloogi valvsa pilgu all. Kõik kesk- ja varauusaegsed kirikud ning kirikaiad on muinsuskaitse all, sestap tuleb mis tahes mahus ehitustööd teha uurijate jälgimise all.
Haljala kirikusse ja ümbrusesse on surnuid sängitatud alates 13. sajandi esimesest poolest, niisiis on pühakotta ja selle lähikonda kogu aeg surnuid üle maetud. Tehes süvendeid uutele haudadele, on tihti lõhutud varasemaid; luud ja leiud, mis välja visati, läksid enamasti koos hauatäitepinnasega tagasi auku. Seega kubiseb Eesti kesk- ja varauusaegsete kirikaedade pinnas inimluudest ja nende katketest. Peale skeletiosade leidub mullas rohkelt kirstunaelu ja surnute juurest pärinevaid esemeid (nt mündid, riidekinnitused, sõrmused, sõled jne). Tihti võib leide märgata juba maapinnal.
2024. aasta arheoloogiliste uuringute käigus koguti kalmistu pinnasest 235 inimluud või selle fragmenti. Peale selle leiti neli täiskasvanu jäävhammast. Skeletiosade seas olid valdavalt täisealiste skeletikatked, kuid ka imikute, väikelaste ja noorukite luud. Luud olid ülematmiste ja muude mullatööde käigus tugevasti killustunud, kuid neilt oli siiski võimalik teha kindlaks inimesi vaevanud patoloogiaid. Hammastel leidus kaariest, mädaseid juuretipupõletikke ja hambakivi. Selgroolülidel ilmnes vanusega kaasnev lülisambaliigeste kulumus. Märkimisväärsed leiud on kahe täiskasvanu reieluude fragmendid. Neist ühel oli parema reieluupea liigespind muutunud peegelsiledaks, sest kulumus oli kaugele arenenud: luu hõõrus vastu luud; selline puusaliiges oleks hädasti vajanud vahetust. Teisel juhul olid luulised muutused esile kutsunud luuüdipõletiku ehk osteomüeliidi vasaku reieluu kaugmises osas, seetõttu oli luuüdikanal sulgunud ning luu välisilme tugevasti muutunud. Paraku ei ole ühe sellise luukatke põhjal võimalik öelda, mis selle häda põhjustas. Osteomüeliiti võib ajendada näiteks vigastus, mittespetsiifiline nakkus, tuberkuloos, leepra ja veneeriline süüfilis.
Ehkki irdseid inimluid ei ole võimalik seostada kindla indiviidi ega täpse ajajärguga, saab segatud skeletiosade abil siiski uurida kesk- ja varauusajal Haljala kirikaeda maetute tervist ja toitumist. Ent tihti arheoloogid ei kogugi matmispaikadest lõhutud ja irdseid inimluid, kuna neid avastatakse välitööde käigus suurel hulgal ja nende väljakorjamine pinnasest nõuab liialt palju aega ning hilisem osteoloogiline uurimine ka raha. Seetõttu satuvad luukatked enamasti prügimägede täiteks. Õnneks jõuab osa luuainesest siiski luu-uurijate kätte ja võimaldab analüüsida minevikus põetud haigusi. Haljalast leitud inimluud maetakse suures osas tagasi, paar silmapaistvama patoloogiaga luuleidu jäetakse Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu luuhoidlasse Ossa (ld ossa ’luud’).
Martin Malve (1984) on Tartu ülikooli arheoloogiaosakonna osteoarheoloog ja genoomika instituudi vana DNA uurimise spetsialist bioarheoloogia alal.