Matemaatika on vundament, millele toetub kogu inseneriõpe. Eesti ühiskonnas peetakse matemaatikat prestiižseks, ometi on paljudel inimestel olnud koolipõlves selle ainega pisut kibe suhe. Matemaatika õppimisest, meie õpetajate järelkasvust, nutisõltuvusest ning laste ja täiskasvanute eneseregulatsioonioskustest räägib Tartu ülikooli psühhomeetria ja matemaatikahariduse kaasprofessor Karin Täht. Temaga on vestelnud Piret Pappel.
Te käisite Treffneri koolis ja siis läksite ülikooli matemaatikat õppima?
Jah, see tundus kõige loogilisem samm. Sain ka matemaatikaõpetaja kutse ja matemaatikamagistri kraadi.
Kas te koolis olete töötanud?
Ei. Aga kogu oma töise elu olen õpetanud kõrgkoolis statistikat. Ja siis tulin töö kõrvalt psühholoogiat õppima, bakalaureuseõppesse.
Kas lihtsalt huvitas?
Tegelikult huvitas juba siis, kui ma lõpetasin gümnaasiumi, aga tol ajal oli selline periood, kui psühholoogiat sai õppida ainult teise erialana. Kuidagi tuli psühholoogia uuesti meelde, kui maaülikoolis statistikat õpetasin. Meil oli matemaatika erialal ka üks psühholoogia õppeaine. Kui matemaatika õppeainetega sain kenasti hakkama, siis psühholoogias sain hindeks nelja.
Ilmselt see motiveeris samuti.
Jah. Kui psühholoogias bakalaureusetöö ära kaitsesin, siis ütles mu juhendaja, et saad otse doktorantuuri tulla, ei peagi magistritööd tegema. Ja nii tegingi.
Sellest ajast olen õpetanud Tartu ülikooli psühholoogia instituudis metoodikaaineid. 2019. aastal kutsuti mind tööle ka matemaatika ja statistika instituuti. Matemaatikahariduse keskuses on mul üks õppeaine tulevastele matemaatikaõpetajatele, õpetan hariduspsühholoogiat ja juhendan üliõpilasi. Jagan ennast niimoodi kahe instituudi vahel.
Tundub, et matemaatika ja psühholoogia tasakaalustavad ja täiendavad teineteist.
Minu meelest küll. Mõlemad on väga olulised. Ei leia valdkonda, kus poleks matemaatikat. Alati pole see teadvustatav, aga elementaarset matemaatikat on küll igal pool. Psühholoogia pakub vundamenti sellele, kes me inimestena oleme, ja kuidas endast ja teistest aru saame.
KARIN TÄHT
Sündinud 31. mail 1969.
1986 lõpetas Tartu 1. keskkooli (praegune Treffneri gümnaasium).
Aastal 1992 sai Tartu ülikooli matemaatikateaduskonnast matemaatikaõpetaja kutse ja 1993. aastal kaitses samas matemaatika magistritöö.
Aastal 2012 kaitses Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonnas doktorikraadi pshühholoogias.
Alates 2007. aastast töötanud TÜ psühholoogia instituudis, aastast 2022 samas psühhomeetria kaasprofessor.
Aastast 2019 töötanud ka TÜ matemaatika ja statistika instituudis matemaatikahariduse psühholoogia kaasprofessorina.
Osaleb psühholoogia instituudi mahukas teadusprojektis „Heaolu ennustamine, mõistmine ja tõstmine harukordselt rikkaliku ja mahuka andmestiku toel“, et anda oma panus mõistmaks koolis toimuvat, eelkõige õpilaste heaolu.
Kahe täiskasvanud poja ema; kolm lapselast.
Matemaatika on tõesti tähtis. Miks seda ometi nii kardetakse?
Siin on hästi mitu tahku. Ühelt poolt on hästi objektiivsed põhjused. Kui võrdleme teiste õppeainetega, siis matemaatikat õppides peab olema järjekindel. See on olemuselt kumulatiivne ehk kui midagi jääb vahele, siis tekib kohe raskusi edasiminekul. Lihtsalt ongi nii, kui sa haigestud, koolist puudud, ja sul ei ole võimalust järele õppida, siis sul on matemaatikatunnis raske.
Jutustavatest ainetest eristab matemaatikat see, et me otsime üht konkreetset vastust. Sa võid anda ülesandele vale vastuse. See võib tekitada ärevust. Muidugi pole kõige parem, kui õpetaja lihtsalt ütleb, et su vastus on vale. Tegelikult on vaja koos vaadata lahenduskäiku ja aru saada, kus õpilasel viltu läks.
Need on sellised üsnagi objektiivsed näitajad. Öeldakse, et matemaatikat pole võimalik omandada niimoodi loomulikul teel, nagu näiteks lapsed internetis tegutsedes inglise keele ära õpivad. Matemaatika puhul tuleb ikkagi päriselt õppimine ette võtta. Kui sellega juba tegeleda, siis saad ka aru, et matemaatika on eluga seotud ja aluseks nii teadusele kui ka kogu meie digimaailmale. Niikaua kui seda ei mõista, jääbki matemaatika liiga abstraktseks ja ka selle tõttu võib olla raske seda õppida.
Minu laps oli vast paariaastane, kui hakkasime kiikumise ajal numbreid lugema. Ja kui ta suuremaks kasvas, hakkasime kiikumise ajal ka arvutama.
Ümbritsev hoiak ongi oluline. Kui juba kodust tuleb kaasa suhtumine, et matemaatika on väga raske, siis on ka lapsel raske. Kui peres tähtsustatakse matemaatikat, on lapsel kindlasti kergem.
Kui tuleme nüüd tagasi selle juurde, miks matemaatika on mõnele õpilasele raske, siis see võibki põhineda vaid ümbruskonna hoiakutel. Või on last näiteks häbistatud, kui ta on öelnud vale vastuse. Pigem tuleb last ikka toetada ja toita tema eneseusku.
Varem oli rohkem sellist suhtumist, et mõned on matemaatikas väga andekad ja teised üldse mitte. Aga praegu usutakse rohkem seda, et iga laps võib matemaatikas väga edukalt areneda, kui me teda toetame. Kui ta on ise huvitatud ja viibib sellises keskkonnas, mis toetab arengut.
Tundub, et matemaatikaärevusega võideldes tuleb rohkem tähelepanu pöörata lapsevanematele. Tuleks selgeks teha, et sul võisid koolitunnis olla väga kehvad kogemused, aga sinu lapsel võib minna palju paremini. Lihtsalt hoia neutraalset joont, ära ütle talle, et matemaatika on halb.
Oleks hea. See kehtib ka kooli kohta üldiselt. Loomulikult on konstruktiivne kriitika vajalik ja on paljutki, millele tuleb tähelepanu juhtida, aga kui kodus kooli lihtsalt lahmivalt maha tehakse, ei tee see head. Mida väiksem on laps, seda rohkem mõjutab teda vanemate arvamus. Pärastpoole muutuvad ka sõbrad tähtsaks ja kui neil on eelhoiak, et me ei taha matemaatikat õppida, avaldab seegi mõju. Ja kooliski võib olla suhtumine, et matemaatika pole kõige toredam õppeaine.
Matemaatikaärevusest rääkides jõuame selleni, et Eestis on kohustuslikud eksamid nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõpus. See survestab ju nii õpetajaid kui ka õpilasi ja lapsevanemadki tunnevad seda survet. On räägitud, et koolide pingeridasid ei tohiks avaldada ega tohiks eksamitulemustele nii suurt tähelepanu pöörata. Kuidagi tuleb tekitada pingerida õpilastest, kes saavad mingisse kooli sisse, aga võib-olla me ei peaks seda ajakirjanduses tähtsustama.
Tartus näiteks on gümnaasiumikohtadega keerulised lood ja see on tõesti suur ärevuseallikas. Küsimus on nüüd selles, kui hästi õpetajad ja lapsevanemad oskavad selle murega tegeleda.
Mul on hästi hea meel, et need noored inimesed, kes tahavad saada õpetajaks, on praegu sellistest teemadest väga huvitatud. Tihti nad juba teevad õpetajatööd ja tulevad meile magistrikraadi omandama. Ka need, keda näen õpetajatele mõeldud koolitustel, on samasugused, kuigi koolitusele tulevadki ilmselt eelkõige huvilised. Nad saavad väga hästi aru, et lapsed on erinevad, ja sellega tuleb arvestada. Öeldakse, et me ei õpeta mitte ainet, vaid hoopis last. Ja see ütlus on täiesti õige. Selles mõttes on psühholoogia tundmine matemaatika õpetamisel väga oluline.
Seega on õpetajate järelkasvuga meil kõik korras.
Sisulises mõttes on minu meelest hästi. Need, kes tulevad õpetajaks õppima, on väga huvitatud. Viimasel ajal näeme ka karjääripöörajaid, kes on varem olnud näiteks programmeerijad või töötanud pangas. Aga arvulises mõttes ei ole õpetajate järelkasvuga hästi. Neid võiks olla rohkem. Vastuvõttu on suurendatud ja oleme valmis rohkem tudengeid õpetama, kui tuleb häid kandidaate.
Eesti matemaatikaõpetajad on ju tihti aastakümneid tööd teinud ja mõtlevad koormuse vähendamisele. Neil on väga hea kogemustepagas ja nad võiksid enda teadmisi edasi anda, kui töökorraldus seda soosiks. Näiteks oleks kontakttunde vähem ja nad saaksid noortele õpetajatele rohkem nõu anda. Tervisemured kindlasti piiravad töövõimalusi ja kui sellised kogenud õpetajad entusiastidena tahaksidki edasi töötada, siis mingil ajal jäävad nad siiski tööle tunduvalt väiksema koormusega või lähevad pensionile.
Ja need noored, kes tulevad matemaatikaõpetajaks õppima, tihti juba töötavad kusagil. Praegu on seega veel nii, et selliseid noori õpetajaid, kes alles hakkavad töökohta otsima, tuleb vähe juurde.
Kui populaarne matemaatika ülikooli astujate seas on?
Tartu ülikoolis võetakse vastu kahele erialale, need on matemaatika ja matemaatiline statistika. Võrreldes mõne aasta taguse ajaga on need üsna populaarsed, sisseastujaid on piisavalt. Paraku on praegused tudengid tihti sunnitud töötama ja matemaatikaõppe koormus on korralik. Igasuguseid koduseid töid ja kontrolltöid on palju. See on jälle matemaatika eripära, praktilise töö osakaal on väga suur. Üks asi on kuulata loengut ja saada teoreetilisi teadmisi, aga sa pead need ka kinnistama, et neist päriselt aru saada.
Üliõpilased ütlevad, et esimesed paar aastat on matemaatikat õppida päris raske. Need, kes lõpetavad, on väga rahul, sest nad saavad huvi korral edasi õppida väga erinevatel erialadel. Ja loomulikult on hea meel, kui keegi ikka ka matemaatikaõpetaja magistrantuuri tuleb.
Kas need, kes on õppinud infotehnoloogiat või mingeid loodusteadusi, on samuti sellesse magistriprogrammi oodatud?
Jah, seal on teatud nõuded. Õppekava nimetus ongi matemaatika-informaatika õpetaja. Lähtume inimesest ja vaatame, kas ta vajab mingit järeleaitamist ja peab enne sisseastumist mõne matemaatikakursuse lisaks võtma.
Nende nii-öelda karjääripöörajate hulgas torkab silma, et inimesed tahavad ühiskonnale midagi tagasi anda. Nad on saanud väga hea hariduse, nad on teinud huvitavat ja tasuvat tööd ja nüüd soovivad ise panustada. Nad peavad matemaatikat oluliseks.
Kas ühiskond väärtustab matemaatikat ja selle õpetamist?
Vahel on ju suisa valus vaadata, kui mõni minister ütleb, et matemaatika ei ole tal kunagi tugev olnud. Sõna läheb lendu, nii meie hoiakud kujunevad. Aga oleneb, kust vaadata. Piisavalt on neid noori ka, kes saavad matemaatika tähtsusest suurepäraselt aru.
Olen psühholoogia instituudis õpetanud varsti peaaegu 20 aastat ja alguses tajusin mõnikord suhtumist, et oi-oi, milleks õppida statistikat. Praegu on noored palju teadlikumad. Psühholoogia kui teadus toetab väga olulisel määral statistikale, see on minu meelest noortel juba gümnaasiumis selgeks saanud.
Üks eesmärk, mille poole me psühholoogia instituudis püüdleme, on see, et tulevased kliinilised psühholoogid, koolipsühholoogid ja nõustajad saaks kaasa statistilise kirjaoskuse. Nad oskavad lugeda teadusartikleid, saavad aru, mida on uuritud ja mida on teada saadud, hoiavad end kursis uusimate teadustulemustega.
Annate neile õiged tööriistad kaasa.
Jah. Sest meie arusaama järgi peavad nii kliiniline psühholoogia kui ka nõustamine toetuma teadusele. Üliõpilased lõpetavad oma õpingud, aga teadus areneb ju kogu aeg edasi ja lisandub uusi teadmisi. Loodame, et nad hoiavad end ka edaspidi kursis.
Tuleme tagasi eksamite juurde. Kontrolltööde ja eksamite tegemine on oskus, mida tuleb samuti õppida. On olnud juttu põhikooli lõpueksamite kaotamisest. Kui elu esimene eksam ongi riigieksam, siis on ilmselt suurem võimalus läbi põleda.
Psühholoogiateooria ütleb, et inimene saab paremini hakkama nende asjadega, mida ta on harjutanud. Ja midagi pole teha, mõte ongi ju selles, et kui õpilane midagi ei oska, siis talle öeldakse, mida ta ei oska. See kajastub praegu eksamil saadud punktides.
Olen nõus, et me tähtsustame hindeid, ja see omakorda tekitab ärevust. Samas minu üliõpilased näiteks väga tahavad tagasisidet saada. Olen seda meelt, et peame andma ka sõnalist tagasisidet ja osutama sellele, mis on väga hästi tehtud ja teisest küljest sellelegi, mida saab arendada. Teisipidi, ma päris täpselt ei kujuta ette maailma, kus põhikooli lõpus hindeid ei panda.
Eri koolid alustavad hinnete panekut eri vanuserühmades, algklassides antaksegi vaid hinnangulist ja sisulist tagasisidet, ja see on väga õige. Aga kus täpsemalt peaks toimuma üleminek hinnetele, seda ma ei oska öelda.
Selline koolisüsteem on toiminud juba hästi pikka aega ja keegi pole midagi palju paremat pakkunud.
Tõesti, ja ma ei kujuta ka praegu ette, kuidas ilma punktideta reastada näiteks gümnaasiumilõpetajaid, kes saavad riiklikult rahastatud õppekohale edasi õppima minna.
Saan aru, et õppimise puhul rõhutatakse hindeid ja siis omakorda negatiivseid emotsioone. See on jälle hoiakute küsimus. Võib-olla ongi asi selles, kuidas me hinnetest räägime. Kui rõhutame muudkui hinnete olulisust, siis on kogu aeg mingi pinge õhus.
Tasuks ehk rahulikumalt võtta, saaksime endaga ka rahumeeli hakkama. Me muudkui tahame kogu aeg ühiskonnale midagi näidata.
Võib-olla on see eestlastele omane, et me end muudkui piitsutame.
Neid rahvaid on veel, kes endale piitsa annavad. Mulle on jäänud mulje, et soomlased vist suudavad võtta elu natuke rahulikumalt ja olla oma ühiskonnas õnnelikumad. Vähemasti näitavad rahvusvahelised võrdlused, et nad tunnevad end õnnelikuna. Tean küll seda, et neil on õpetajaamet au sees. Kõik, mis koolis toimub, on väga tähtis.
Meil siin Eestis on see praegu muutumas. Õpetajaameti tähtsust alles hakatakse hoomama. Covidi-ajal avastasid paljud pered väga ootamatult, et meil ei olegi enam õpetajat pidevalt võtta, peame ise oma lapsi õpetama. Saadi aru, et kool on osa pere rutiinist, lastel on seal tore. Õpetajatel ja koolil on tähtis osa ka meie laste vaimse tervise hoidmisel. Vanemad on ju tihti hoopiski oma töödega hõivatud ja neil ei pruugi laste jaoks kuigi palju aega olla.
Matemaatika riigieksamini on jäänud päris vähe aega. See tuleb juba 21. mail. Eksami eduka sooritamise vundamenti on laotud algklassidest saati. Kas eksamiks valmistujale saab veel midagi soovitada?
Hästi hea üldine soovitus: ära tegele eksamiks õppimise ajal muude asjadega. Materjal tasub jagada väiksemateks ampsudeks, mis on korraga jõukohased.
Võib-olla tasuks ka õpetajatele üht asja meelde tuletada, ehk saab järgmisel aastal selle peale mõelda. Kui lahendades liikuda lihtsamatest ülesannetest keerulisemateni, siis ei ole hea mõte lahendada otse enne eksamit ainult kõige raskemaid probleemülesandeid. On ju hästi oluline, millise tundega õpilane eksamile läheb, kas ta tunneb, et saab hakkama. See tunne kaitseb ärevuse eest ja õpilane lahendab rahulikult ära need ülesanded, mis on talle jõukohased. Võib-olla ta lõpuks tõesti ei tee seda kõige keerukamat tekstülesannet, aga ta võib saada päris hea punktisumma, oluliselt parema sellest, kui ta oleks läinud riigieksamit tegema väga ärevana.
Tekstülesannete puhul on tähtis ka lugemisoskus. Kuidas selliste matemaatikaväliste oskustega praegu lood on? Kui laps ei loe, kas see mõjutab tema matemaatikaedukust? Kas midagi saab ära teha, et teda aidata?
Tekstülesannete puhul on väga-väga oluline funktsionaalse lugemise oskus. Raske on üldist nõu anda, aga tekst tuleks võtta lahti lauseteks ja lause lause haaval püüda aru saada. Teksti mõistmine on sellise ülesande puhul võtmekoht. Tekstülesanded ju kasutavad matemaatilisi võtteid, mis on lapsel juba selgeks õpitud.
Ta peab ainult matemaatika sealt tekstist üles leidma.
Jah. Siis ta oskab. Ta võib valemeid teada, aga kui ta tekstist aru ei saa, võib ta neid valemeid valesti rakendada. Ülekantavatest oskustest on matemaatika puhul tähtis see, kuidas osatakse oma aega plaanida ja õppimisele keskenduda, olla järjekindel ja mitte tegeleda kõrvaliste asjadega. Haridusteadlased räägivad, et on väga oluline, et koolis õpetataks, kuidas inimene saab ennast reguleerida. Ongi nii, et matemaatikaõpetaja küsib lapse käest, kui kaua too eile õhtul matemaatikat õppis. – Kaks tundi. – Nii kaua. Kas sa olid omaette toas, ega sa vahepeal midagi muud ei teinud? – Olin omaette toas, aga siis helistas see, ja siis ma vaatasin sõnumeid ja siis ma guugeldasin midagi.
Täiskasvanutele soovitatakse ju näiteks kõik telefoni ja arvuti märguanded välja lülitada ja end postkastist välja logida, et paremini keskenduda.
Täiskasvanu peab töö pärast mõnikord pidevalt kirjadel silma peal hoidma, sest nii on kokkuvõttes lihtsam. Aga kui noor inimene peab keskenduma õppimisele ja tal midagi kogu aeg arvutis plingib, siis temale muudab see asja raskemaks.
Jah, pean olema teadlik sellest, mida ma teen. Ja omama eneseregulatsioonioskusi. Loomulikult, mida noorem on inimene, seda vähem ta seda suudab. Ja loomulikult oskab osa seda paremini. Aga seda saab õppida. Tean, et osas koolides on juba selline õppeaine nagu õpistrateegiad. Seal saab ise katsetada, mis enda puhul toimib. Matemaatikaõpetajad on rääkinud, et lapsed unustavad seal õpitu küll matemaatikatunniks mõnikord ära. Siis on vaja sellele tähelepanu juhtida: kas sa saaksid midagi õpistrateegiate tunnis omandatust praegu üle kanda matemaatikatundi?
Koolis õpitakse nüüd ikkagi oluliselt teistmoodi ja kindlasti on see paremaks läinud. Samal ajal igasuguseid segavaid faktoreid on maailmas palju rohkem.
Ja seda kõikidel. Praegune viiekümneaastane on nutimaailmas nagu vette visatud. Kasvanud õues mängides, arvutit kasutama hakanud ilmselt alles ülikoolis. Nüüd avastad end õhtul Instagramis pilte kerimast. Kui eneseregulatsioonioskusi saab õppida, siis ilmselt peab kõigepealt endale aru andma, et mul on probleem. Mõnikord võib vist ka elukaaslane õlale koputada.
Kui keegi õlale koputab, siis inimesed reageerivad väga erinevalt, mõnele see ei meeldi üldse. Nutisõltuvus pole küll kliiniliselt defineeritud, aga rääkides sõltuvustest laiemalt: need hakkavad elu segama. Muudeks tegevusteks ei jää enam aega. Kõige parem on see, kui inimene ise saab aru, aga võib ka kõrvalt tähelepanu juhtida. Inimest peab natuke tundma ja teadma, kuidas temaga rääkida. Võiks tekkida arutelu, mida ta ise enda elust arvab, milliseid probleeme näeb.
Nutiseadmete probleem on selles, et aju saab oma tasu väga ruttu kätte. Need pildid, mida seal kerid, on ju nii põnevad. On tähtis vahet teha, kas ma siis võtan teadlikult selle aja ja tunnen, et see on midagi, mis mind pärast tööpäeva lõdvestab või ma lihtsalt istungi õhtu otsa ja muudkui kerin. Ei jää enam aega ei füüsilisteks tegevusteks, ei perega olemiseks.
Iseenesest ei ole nutitelefoni kasutamises ju midagi halba. See on kasulik, väga tore on igasuguste rakenduste kaudu sõpradega suhelda. Aga kõik algab jälle enesereguleerimisest ja küsimus on ka eneseteadlikkuses: miks ma midagi teen ja kui palju ma midagi teen.
Sama kehtib ka laste puhul. Kõik sõltub ka sellest, mida nad seal teevad. On ju palju noori, kes varakult õpivad programmeerima, nüüd kasutavad nad väga teadlikult tehisintellekti ja kui see ei pruugi neid isegi konkreetses õppeaines aidata, siis üldist huvi maailma asjade vastu tekitab see kindlasti.
Aga see ei paista välja. Ta istub oma nutivahendis või arvutis samamoodi nagu teised lapsed, aga tegelikult ta arendab ennast väga teadlikult. See, mida nende moodsate vahenditega tehakse, on võib-olla isegi olulisem kui see aeg, mis kulutatakse.
Mina olen mõnikord olukorras, kus laps vaatab kolm tundi arvutist multifilme või videoid, sest pean tööd tegema. Siis tekivad küll süümepiinad.
Näiteks üks soovitus lapsevanemale võibki olla see, et rääkige pärast lapsega, mida ta tegi seal arvutis või mida ta sealt vaatas. Mida ta sellest õppis, mis talle meeldis, mis talle ei meeldinud.
Mõnes mõttes ongi paratamatu, et meie lapsed veedavad mingi aja nutiseadmetega. Mingi ajani on äärmiselt oluline see, et sellest rääkida, midagi koos vaadata. Siis on ka pärastpoole teemasid, millest rääkida, ja vanem teab, mida tema laps teeb. Kergem on olla, kui tead, et su laps tegeleb internetis tegelikult päris mõistlike asjadega.
Ja veel minevikust rääkides: kui pere vaatas kodus televiisorit siis tegelikult oli inforuum sama ja sul oli, millest lapsega rääkida. Aga kui sind praegu üldse ei huvita see, mida ta seal digimaailmas teeb, siis on see minnalaskmismeeleolu. Ühel hetkel saad aru, et nüüd peaks hakkama piiranguid seadma ja see tekitab ilmselt tohutu kokkupõrke.
Oleks vist mõistlik endale samuti sotsiaalmeediasse konto teha ja lihtsalt jälgida, mis seal toimub.
Tuleb usaldada last ja ikkagi rääkida temaga sellest, mis toimub. Sotsiaalmeedia vahendusel levib kergesti ka kiusamine ja tegelikult ei näe seda mitte keegi. Nüüd oleneb lapsest, kas ta räägib sellest kodustele. Jällegi, nagu kahe teraga mõõk. Ühest küljest on hästi tore, et lapsed saavad sotsiaalmeedias suhelda, kas või sama huvialaga sõpradega üle kogu maailma. Teisest küljest peab ettevaatlik olema.
Mida arvata presidendi uuest algatusest tehisintellekt kooli viia? Praegu on sellest muidugi veel vähe teada.
Jah, teame veel vähe. Üks uudis, mis on mulle kõrvu jäänud, on see, et hakatakse ka õpetajaid koolitama. See on kindlasti väga hea. Kõikide digivahendite puhul on teadlikkus hästi oluline. Eesmärk on ju vähendada õpetaja koormust ja aidata õpilasel õpitust paremini aru saada. Praegu üritatavad haridusteadlased leida parimaid viise, kuidas näiteks matemaatikat paremini õpetada, kuidas peaks tehisintellekt olema üles ehitatud, et ta suudaks õpilasele näiteks isiklikku tagasisidet anda. See võiks näiteks õpilasi testida ja otsustada, millise raskusastme ülesandeid neile anda. Oluline on teada, kuidas seda kõike mõistlikult kasutada ja mitte liiale minna.
Mida te vabal ajal teete?
Juhul, kui tekib seda vaba aega, aga ma ikka püüan seda endale võtta. Hobisid on mul siiski pigem rohkem kui vähem. On tähtis, et saaksin mulle oluliste inimestega suhelda, olla lähedaste ja sõpradega koos, ka kõige kiiremal ajal. Mul on toredad sõpruskonnad. Näiteks ühega teeme seltskonnatantsutrenni ja tantsime pühapäeviti juba 25 aastat.
Üritan ka nädala sees trenni jõuda, aga ütlen täitsa ausalt, et kui olen päev otsa arvuti taga istunud, siis lähen tihti lihtsalt õue jalutama. Kui saab veel kellegi kaasa meelitada, on see eriti tore jalutuskäik. Olen suur loomasõber ja aiandushuviline. Ja nüüd on meil eesti raamatu aasta, minu isiklik väike eesmärk on rohkem raamatuid lugeda.