Mati Laur
Eelmises kirjutises jälgitud sotsiaalajaloo esiletõus pärast Teist maailmasõda lisas ajalookirjutusele teaduslikkust ning ühendas ja lähendas ajaloo uurimismeetodeid nii teiste humanitaarteaduste kui ka reaal- ja loodusteadustega. Ometi ei lahendanud sotsiaalajaloo edusammud kaugeltki ajaloolaste probleeme. Aeg oli muutunud – ajalookirjutuse ees seisid uued väljakutsed, mis ootasid teist laadi vastuseid.
Briti ajaloolane Lawrence Stone (1919–1999) on 1979. aastal ajakirjas Past and Present ilmunud artiklis „Narratiivi tagasitulek“ tõdenud, et matemaatiliste mudelite tarvitus ning statistiliste ja kvantitatiivsete uuringute laienemine ei ole hoolimata teadustöötajate arvu ja rahastuse kasvust suutnud anda vastuseid suurtele ajalooküsimustele. Kliomeetrikat sai rakendada vaid spetsiifilistes valdkondades, mille kohta oli olemas mahukas arhiiviallikate kogu. Teisisõnu, ajaloolane ei püstitanud esmalt uurimisülesannet ega asunud seejärel selle lahendamiseks allikaid otsima, vaid allikate olemasolu oli ise probleemiseade eeldus. Sel moel lahendas kliomeetrika ennekõike enda esitatud küsimusi. Ajaloouurimisest jäid kõrvale ühiskonna äärealad, liialt vähe pöörati tähelepanu igapäevaelule, samuti jättis arvudele toetuv ajalugu kõrvale ajaloo emotsionaalse külje: mured ja kartused, rõõmud ja lootused. Kvantitatiivsed meetodid suutsid anda küll usaldusväärseid vastuseid küsimustele mis ja kuidas, kuid jäid kidakeelseks vastamaks küsimusele miks. Stone’i ennustuse järgi pidi tagasi tulema narratiivne ajalugu, mis on keskendunud rohkem inimesele, mitte niivõrd inimest ümbritsevatele oludele. Üleskutse anda ajaloole tagasi tema kaduma kippuv inimlik pale leidis ajaloolaste hulgas üha laiema toetajaskonna.
Annaalide koolkond Prantsusmaal
Prantsusmaal keskendus uuenev ajalookirjutus kahe maailmasõja vahel kujunenud annaalide koolkonna ümber. Nii nimetati ajaloolasi, kes olid koondunud kahe maailmasõja vahel avaldatud ning pärast Teist maailmasõda pealkirja Annales: Économies-Sociétés-Civilisations all ilmumist jätkanud ajalooajakirja ümber. Annalistide sõjajärgse põlvkonna nimekaim esindaja Fernand Braudel (1902–1985) saavutas rahvusvahelise tuntuse raamatuga „Vahemeri ja Vahemere maad Felipe II valitsemisajal“ (1949).
Braudeli kolmeköitelise suurteose iga osa iseloomustab aja erilaadset kulgemisrütmi. Esimene köide käsitleb Vahemere maade loodusolusid ja ilmastikku ajalugu kujundava tegurina, maitsi ja meritsi kulgevaid ühendusteid, kõike, mida iseloomustab peaaegu muutumatuna näiv ajaloo kulg, mille kohta võttis Braudel hiljem kasutusele mõiste longue durée – pikk kestus. Raamatu teine köide vaatleb aeglaselt kulgevat sotsiaalset ja majanduslikku arengut, muutusi riigikorralduses, sõjapidamisviisides, vaimseid liikumisi – arenguid, mis võisid kaasaegsetele jääda märkamatuks. Kolmas köide käsitleb 16. sajandi teise poole traditsioonilist sündmusajalugu, kus on keskmes Hispaania ja Türgi võitlus ülemvõimu pärast Vahemerel. Nendest kolmest rütmist moodustubki Braudeli järgi ajalootervik – histoire totale. Braudel ise võrdles oma käsitlust Vahemere enda kihistustega, kus esimesele köitele vastab meresügaviku tardumus, teisele aeglaselt voogavad sisehoovused ning kolmandale köitele tuulevaikusest tormini vahelduv merepind. Braudeli suurteosest on eriti esile tõstetud esimest köidet ning „pika kestuse“ ajatuina tunduvaid fenomene, mis said eeskujuks mentaliteediajaloo uurimisele.
Jacques Le Goff on uurinud puhastustule tähendust hiliskeskajal. Just lootus puhastustule abil pääseda põrgust lubas Le Goffi järgi liigkasuvõtjal anda 13. sajandil majandusele ja ühiskonnale tõuke liikuda kapitalismi poole. Sel pildil on puhastustuld kujutanud prantsuse kunstnik Jean Colombe (umbes 1430–1493) viis sajandit varem. Illustratsioon: WIKIPEDIA
<!–zlick-paywall–>
Ajalugu ja mentaliteedid
1960. aastatel tõusis Prantsusmaal esile kolmas annalistide põlvkond, kes keskenduski mentaliteediajaloole. Selle tuntuim esindaja Jacques Le Goff (1924–2014) pühendus keskaja uurimisele, jälgides muu hulgas puhastustule tähendust hiliskeskajal. Puhastustulest sai 12. sajandi lõpul paradiisi ja põrgu kõrval kolmas teispoolsuse paik, kus siitilmast lahkunud said võimaluse puhastuda oma lunastamata jäänud pattudest. Just lootus puhastustule abil pääseda põrgust lubas Le Goffi järgi liigkasuvõtjal anda 13. sajandil majandusele ja ühiskonnale tõuke liikuda kapitalismi poole. Emmanuel Le Roy Ladurie (1929–2023) kirjutas ajaloobestselleri „Montaillou“ (1975) Püreneedes asuva prantsuse küla igapäevaelust 14. sajandi alguses. Le Roy Ladurie allikaks olid inkvisitsiooniprotokollid. Erinevalt eelkäijatest ei huvitanud teda niivõrd inkvisitsioon ise kui protokollide kõrvaldetailid, mis võimaldasid kokku seada pildi toonaste inimeste argipäevast: igapäeva majanduselust, sotsiaalsetest sidemetest, sealhulgas seksuaalelust ja abielutavadest.
Tänu Emmanuel Le Roy Ladurie bestsellerile „Montaillou“ on Prantsusmaa Püreneedes asuva väikese Montaillou küla keskaja ajalugu üks paremini esitletumaid kogu Euroopas. Foto: JCB-CAZ-11 / WIKIPEDIA
Marksistlikud ajaloolased taotlesid ühiskonnakihtide eristamist ja vastandamist, ent annalistid püüdsid sotsiaalseid vastuolusid mentaliteetidele tuginedes võimalikult tasandada ning erisuste asemel rõhutada ühtset ja koondavat. Uue meetodina tuli ajalookirjutusse prosopograafia, mis koostas kollektiivbiograafiaid ja tõi esile niinimetatud läbilõikeinimese, üritades omal moel luua pilti ühiskonnast ja selle kihtidest. Samas pöörasid annalistid tähelepanu ühiskonnas domineerivatele mentaliteetidele (mentalités collectives), keskendudes oma uurimustes mitte niivõrd üksikisikule kui inimrühmadele.
Kultuuriajaloo esiletõus
20. sajandi viimased aastakümned tähistavad kultuuriajaloo esiletõusu; see tõrjus seni valitsenud sotsiaalajaloo lõplikult tagaplaanile. Erinevalt traditsioonilisest kultuuriajaloost, mis keskendus professionaalsele kõrgkultuurile, vaatles uus kultuuriajalugu kultuuri mõistet märksa avaramalt ja mitmetähenduslikumalt, pöörates rohkem tähelepanu igapäevaelule ning asudes uurima ka seni vähe käsitletud massikultuuri, nagu krimikirjandus, televisioon, koomiksid või tänavakunst. Uuteks teemadeks tõusevad inimese elukäik ja eluviis, töö ja toimetulek, meeled ja tunded, perekond, soorollid ja seksuaalsus, mis ühtekokku andis vahepealsetel aastakümnetel peamiselt struktuuridele keskendunud isikustamata ajalookirjutusele (histoire sans homme) tagasi inimkesksuse.
Uute teemade kõrval tõi uus kultuuriajalugu uuendusi ka ajaloo metoodikas. Peale sisu hakkasid ajaloolased tähelepanu pöörama ajalooallika vormile ja vormistusele. Peale allika dokumentaalse lugemise hakati tähtsustama selle tekkelugu, vaatlema teksti ülesehitust ja paigutust ning retoorikat. Kui sotsiaalajalugu püüdis ajaloolast kui autorit võimalikult vähem eksponeerida, siis nüüd tõusevad ajaloolase enda seisukohad ja arvamused senisest hoopis jõulisemalt esile. Vastuseid arvukatele miks-küsimustele, millega sotsiaalajaloolaste andmebaasid toime ei tulnud, hakkavad nüüd pakkuma ajaloolaste endi loodud tõlgendused.
Näitena sobib siia Natalie Zemon Davise (1928–2023) filmistenaariumist välja kasvanud raamat „The Return of Martin Guerre“ (1983, eesti keeles „Martin Guerre’i tagasitulek”, 2002). See kõneleb baski päritolu Languedoci talupojast, kes 16. sajandi keskpaigas lahkus külast palgasõduriks. Kaheksa aastat hiljem naaseb tema nime all hoopis teine mees ning asub elama koos viimase abikaasaga, kuniks õige Guerre pöördub sõjast tagasi puujalaga ja taastab kohtu abiga õigluse; see maksab liba-Guerre’ile elu. Kui nii õigest kui ka isehakanud Martin Guerre’ist kirjutades sai Davis toetuda kohtumaterjalidele, siis Guerre’i naist Bertrande’i, kes õigupoolest on Davise raamatu peakangelane, on säilinud allikates puudutatud õige napilt ning naise arusaama ja tegevusmotiivide käsitlus jääb suuresti Davise väljamõelduks, mistõttu on fakti ja fiktsiooni vahelist piiri raske jälgida.
Ajaloolane Natalie Zemon Davis pani „Martin Guerre’i tagasituleku“ esmalt kirja filmistsenaariumina. Prantsuse režisööri Daniel Vigne’ 1982. aastal valminud filmis mängivad peaosi Nathalie Baye ja Gerard Depardieu. Illustratsioon: WIKIPEDIA
Tõlgendusvõimaluste mitmekesisuse esile tõstnud uue kultuuriajaloo taust oli keeleline pööre (linguistic turn), mille tekitatud relativismis on nähtud kurja juurt, mis on ajendanud „tõejärgse ühiskonna“ õitsengu. Teisalt on keeleline pööre aidanud mõista ajalookirjutuse tagamaid ning juhtinud tähelepanu ajalooga manipuleerimise võtetele.
Mälupaigad
Viimastel aastakümnetel on senisest rohkem tähelepanu pööratud ajalookirjutuse retseptsioonile: kuidas me mäletame ja mõistame minevikku ja möödunut. Siit kerkivad küsimused, kuivõrd saab kollektiivset mälu (mémoire collective) konstrueerida, milline osa selles on kanda võimul, milline kultuuril, kas ja kuidas see muutub koos nüüdisaja nõudmistega ning milline kaal on mäletamise kõrval ajaloo unustamisel. Pierre Nora (1931) koostatud mahukas kogumik „Les Lieux de mémoire“ („Mälupaigad“, 1984–1992) määratles prantslastele olulised mõisted ajaloos ning sai eeskujuks ka teiste rahvaste mälupaikade määratlemisele. Nii on sakslased oma mälupaikadeks nimetanud jõulud, vendade Grimmide muinasjutud, Marlene Dietrichi, Stalingradi, Stasi, aga ka Saksa Demokraatlikule Vabariigile lõpu teinud rahvaliikumistest pärit lendlause „Wir sind das Volk!“. Eesti mälupaiku on omal moel mõtestanud Valdur Mikita ja Mart Laar.
Saksa Demokraatlikule Vabariigile lõpu teinud rahvaliikumistest pärineb lendlause „Wir sind das Volk!“ („Me oleme rahvas!“). Rolf Biebl on selle lause pannud nimeks oma skulptuurile, mis meenutab Berliini müüri langemist 9. novembril 1989. Skulptuur jõudis Berliini Kirchstraßel asuvale mälestuste tänavale 2009. aastal. Foto: ASSENMACHER / WIKIPEDIA
Meie pilk minevikule on muutuv, hinnangud möödanikule olenevad meie kaasajast. Ainus, milles ajalugu meile alati kindlat toetust pakub, on tõdemus, et igas olukorras on olemas mitu võimalust ja lahenduskäiku. Valiku aga peame tegema ikka meie ise.
Mati Laur (1955) on Tartu ülikooli uusaja ajaloo professor.
Artikkel on ilmunud Horisondi 2025. aasta kolmandas numbris.