Tekst ja fotod: OLAVI KURINA
Marjul-, seenel- või lihtsalt jalutuskäigul metsa kas kevadel, suvel või sügisel saadavad inimest tüütud putukad. Enamasti on need mitmesugused kahetiivalised: kevadel ja suve hakul pistesääsed (Culicidae), kihulased (Simuliidae), habesääsed (Ceratopogonidae) või parmud (Tabanidae), sügise poole hakkavad meid kiusama ka põdrakärbsed.
Mõnele allergilisemale marjulisele-seenelisele on metsaskäik põdrakärbeste rünnaku tõttu tõeline piin. Erinevalt teistest hematofaagsetest (veretoidulistest) kahetiivalistest toituvad verest põdrakärbse mõlemad sugupooled, seega on meie võimalikke ründajaid peaaegu topelt. Põdrakärbsed eritavad toitumisel peremeeslooma verre oma sülge, mis takistab vere kiiret hüübimist. Selle tõttu võivad nad kanda zoonootilisi haigusi, mida põhjustavad ainuraksed ja bakterid, nagu Trypanosoma spp., Babesia spp., Batronella spp., Rickettsia spp. jt [10]. Õnneks pole põdrakärbes esmane haigusvektor ja Läänemere piirkonnas ei ole inimese nakatumist põdrakärbeste vahendusel teada.