Foto: Villu Soon
Tekst: SERGEI PÕLME
Kui möödunud aasta varasügisel jõudis mu postkasti kolleegi e-kiri pealkirjaga „Nahkkilpkonn leiti“, pidasin seda esmalt trükiveaks, küllap käib jutt sookilpkonnast. Lähimad teadaolevad sookilpkonna elupaigad paiknevad meie lõunanaabrite juures. Ebaselge päritoluga mitteametlikke leide on registreeritud ka Eestis. Niisiis võiks meie roomajate faunat ootuspäraselt täiendada just sookilpkonn. Kirja avades veendusin, et tegu pole trükiveaga.
Nõnda rullus lahti üllatav lugu, mis oli saanud alguse Saaremaal Tagamõisa poolsaarel Kõruse külas Koprajõe suudme lähedal rannas. Oli 2024. aasta 13. juuli, kui Saaremaal resideeruv sakslane Wilhelm Tell märkas madalas merevees midagi korjusetaolist. Lähemal vaatlusel osutus see üle meetri pikkuseks roiskunud kilpkonnaks. Kuna ei olnud paremat vahendit, kinnitas Wilhelm kilpkonna külge paadiankru ja lohistas korjuse selle abil kaldale. Wilhelm viis leiu oma aeda, seejärel jäi kilpkonn sinna veel paariks kuuks. Tasapisi levisid kuuldused ebatavalisest leiust Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi töötajate kõrvu. Mõistes leiu erakordsust ja tähtsust, suutsid nad leidjat veenda loovutama kilpkonna Tartu ülikooli loodusmuuseumile.