Katrin Sak
Vähkkasvajad ei ohusta mitte ainult inimesi, vaid ka nende parimaid sõpru. Võrreldes inimestega leidub koertel pahaloomulisi kasvajaid statistiliste näitajate järgi veelgi sagedamini ning nende hulk on viimastel aastatel üha suurenenud. Kui inimestel on vähkkasvajad südame-veresoonkonnatõbede järel surma põhjustajana teisel kohal, siis koertel on need peapõhjus, mis mõjutab keskeltläbi iga kolmanda looma elu. Veelgi enam, üle kümne aasta vanuste koerte seas areneb mingit tüüpi pahaloomuline kasvaja üle pooltel. Ainuüksi USA-s diagnoositakse igal aastal vähkkasvaja rohkem kui 4,2 miljonil koeral.
Samamoodi nagu inimeste puhul seostatakse koerte kasvajate hulga sagenemist ka oodatava eluea pikenemisega. Ent erinevalt inimestest on koerte onkoloogiline ravi palju vähem arenenud, hõlmates vaid üksikuid kliinilisi standardeid; tõhusad spetsiifilised ravimid õigupoolest puuduvad.
Kasvaja paikmed erinevad suuresti
Inimestel on enim levinud pahaloomulised moodustised kopsus, rinnas (naistel), jämesooles, eesnäärmes ja maos, ent koertel diagnoositakse sagedamini eri tüüpi sarkoome ehk tugikoe kasvajaid, rinnanäärme kartsinoomi (emastel loomadel), nuumrakulist kasvajat, lümfoomi ja melanoomi. Osteosarkoomi ehk luukasvajat on koertel näiteks kuni 50 korda sagedamini kui inimestel, ühtlasi on ta märksa agressiivsema loomuga.
Üle poole ehk 50–70% emastel koertel avastatud kasvajatest on rinnanäärmevähid, kusjuures puhtatõulistel loomadel on selle vähitüübi tekke risk umbes kaks korda suurem kui samavanustel krantsidel. Nagu inimestel jagatakse ka koerte rinnanäärmevähid alatüüpideks olenevalt hormoonretseptorite avaldumisest kasvajakoe rakkudes, kajastades haiguse kulu prognostilist pilti.
Melanoomid kipuvad koertel arenema enamasti suuõõnes, aga ka karvkattega kaetud nahal, küüntel ja silmades. Kuigi kasukas pakub loomadele ultraviolettkiirguse eest mõningast kaitset, veedavad nad välistingimustes enamasti rohkem aega kui inimesed.
Kümneaastane emane hagijas, kellel on diagnoositud suuõõnekasvaja. SYFTV1 / WIKIPEDIA
Samas on kopsu- ja soolekasvajad koerte seas väga harvad, sest koerad ei suitseta ja neil ei ole töökokkupuuteid vähiriski suurendavate ainetega. Siiski leitakse teiste vähitüüpide põhjustatud kaugsiirdeid tihtilugu ka koerte kopsudest. Soolekasvajaid tuleb koertel ette harvem arvatavasti seepärast, et nad on aktiivsemad ja toit liigub neil läbi märksa lühema soolestiku kiiremini kui inimestel.
Eripalgelised riskitegurid
Samamoodi kui inimestel on koerte pahaloomuliste kasvajate põhjused väga mitmetahulised ja komplekssed, üks tegur on kokkupuude vähki tekitavate ainetega keskkonnas. Linnaelu ja tööstustegevuse aktiivsust, aga ka kokkupuuteid putukamürkidega – sealhulgas kirbu- ja puugitõrjevahenditega – on seostatud koerte kusepõievähkide hulga suurenemisega. Üha suurenevat keskkonnasaastet (kaasa arvatud umbrohumürkidega) on peetud ka sagenenud lümfoomide põhjuseks. Niisamuti on leitud seoseid lümfoomide hulga ja elektromagnetväljade tugevuse vahel koerte kasvukeskkonnas.
Üsna tugevalt määrab haigestumisriski looma suurus ja sugu. Üldjuhul on väiksematel koertel tunduvalt pikem eeldatav eluiga kui suurtel: keskmiselt 31 kg kaaluvatel tõugudel ületab risk surra vähki 40%, ent ligikaudu 5 kg kaaluvatel tõugudel jääb see alla 10%. Osteosarkoomi suuremat esinemust suurematel loomadel on seletatud näiteks luudele avalduva mehaanilise koormuse ja mikromurdude tekkega. See on kooskõlas asjaoluga, et luukasvajad ilmnevad sagedamini esikäppades, mis kannavad rohkemat kaalu.
Emaste koerte seas on pahaloomulisi kusepõiekasvajaid leitud umbes poolteist kuni kolm korda sagedamini kui isastel, tõenäoliselt seetõttu, et nad urineerivad harvem ja uriini kaudu levivad kartsinogeenid puutuvad pikemat aega kokku põie epiteelkoega. Seevastu ninaõõne adenokartsinoome ja mesotelioome tuleb tavaliselt enam ette isastel loomadel.