Ain Kallis
Kui El Niño saabub, vahetab meri peremeest. Ecuadori vanasõna
Sajand tagasi olid enim levinud vestlusteemad ilm ja tervis, nüüd sõda ja kliimamuutus. Ja kes kõik selles värgis süüdi on. Viimaste aastate ilmatembud on pannud mõtlema looduse keerdkäikude põhjuste üle. Prantslasi praetakse kuumakupli all, uhhuduurlastest jalgrattureil on Austraalia kõrbeteed vihmadest läbimatud … Paar inimest on juba küsinud: ega põhjuseks pole ometi El Niño? Olevat ju tänavu super El Niño-aasta.
Sellest kliimanähtusest, tema ohtlikkusest on tänavu räägitud juba mitu kuud. Neid ennustusi tuleb võtta tõsiselt: näiteks 1982.–1983. aasta võimast El Niñot ei märgatud enne, kui selle tipp (ja häda) käes oli: inimohvreiks hinnati paar tuhat, majanduslik kahju kümneid miljardeid dollareid. Mis siis ootab Euroopat ees tänavuse aasta jõuluajal, kui juba kevad kipub olema tappev?!
Mis see El Niño on?
El Niño tähendab hispaania keeles poisslast. Klimatoloogias aga ei kutsuta nii mitte mingit tavalist põngerjat, vaid jõululapsukest (täisnimi El Niño de Navidad), kes (õigemini küll „mis“) sünnib uuesti iga kahe kuni seitsme aasta järel. Ning kinkideks kipub kaasa tooma vaid loodusõnnetusi …
Kui Hispaania konkistadoorid olid 16. sajandil praeguse Peruu aladele jõudnud, märkasid nad imestusega, et paljud kõrbeliste alade linnad on ilma nähtava põhjuseta ehitatud küngaste tippudele. Pärismaalased olid lahked võõramaalasi hoiatama, et aeg-ajalt, mitme aasta tagant, üllatavad neid ootamatud tugevad paduvihmad.
Niisuguste nähtustega kaasnevad muutused merel. Vaiksest ookeanist, mis tavaliselt õnnistab kalureid Peruu ning Ecuadori ranniku lähedal rikkaiku saagiga, kaob kala vahel sootuks. Väärtusliku linnusõnniku – guaano, mis oli elanike teine sissetulekuallikas (lämmastikväetis) – hulk kahaneb samuti. Rannad on kaetud haisvate mereloomade ja -lindude korjustega. Väävelvesiniku kontsentratsioon tõuseb sel ajal Callao sadamas nii kõrgele, et peale väga vastiku mädamunalõhna muutvat ta isegi laevade värvust! El Niñot kutsutaksegi seetõttu ka Callao maalriks.
Mis on selle loodusnähtuse põhjus? Uuringud on näidanud, et tavaliselt suundub piki Lõuna-Ameerika läänerannikut põhja suunas külm Peruu ehk Humboldti hoovus, mis toob endaga kaasa tohutul hulgal planktonit, kalade toitu. Mingil põhjusel hakkab aga ookeani vesi vahel soojenema ning kalad lasevad lesta põhja poole jahedamatele jahimaadele. Et see juhtub harilikult jõulude paiku, siis on kalurid sellele nähtusele pannud jumalavallatu nime.
Muide, laiemalt tutvustas seda nimetut maailma üldsusele Peruu poliitik ja mereväelane Camilo Carillo Limas peetud geograafiakongressil 1892. aastal.
Tavaliselt liigutavad idakaartest läände puhuvad tuuled Vaiksel ookeanil sooja vee masse piki ekvaatorit Austraalia poole. Indoneesia saab sellal kõvasti vihma. Ebatavalisel, st El Niño-aastal, muutub teadlastele mitte täielikult arusaadavatel põhjustel olukord vastupidiseks. Põhja-Austraalia kandis tekib antitsüklon, idatuuled nõrgenevad, soe vesi hakkab valguma hoopis Ameerika poole. Ka ilmastik muutub täiesti vastupidiseks: kus on vihmametsad, läheb põuale, kus on kõrbed, seal kukub sadama. Üks näide: 2015. aasta märtsis sadas Atacama kõrbes ühe äikesetormiga alla seitsme aasta vihmakogus. Muide, alati ei too jõuluvihm Tšiili kõrbetele õnnistust: 1997. aastal kaasnes sellega rottide plahvatuslik paljunemine. Kümned inimesed surid näriliste levitatava hantaviiruse kätte.
Ilmainimeste – klimatoloogide, meteoroloogide, eriti muidugi sünoptikute elu on teatavasti alati põnev: nemad teevad prognoose, loodus naerab (sageli). See piirkond ongi tuntud pikaajalise prognoosi raskuse poolest; Austraalia sünoptikute kõnekäänd olevat „El Niño ei loe ilmaprognoosi“.
Üleüldse on Vaikne ookean oma kliima poolest üks intrigeerivamaid paiku maakeral, mille käitumise põhjustest on püütud aru saada juba sadakond aastat.
Tegu pole üksnes nimetatud jõulupoisikese tempudega. Mõnel aastal muutub vesi Lõuna-Ameerika rannikul tavalisest palju külmemaks. Seda aega kutsutakse samal moel El Niñoga La Niñaks ehk tüdrukuks. Too tüdrukuke ei jää oma kuulsast vennast palju maha. Vahel hakkab ta möllama tõelise amatsoonina: näiteks 1998. aastal oli Kariibi merel orkaane poole rohkem kui harilikult. Suur oktoobriorkaan Mitch on läinud ajalukku kui üks surmatoovamaid: Kesk-Ameerikas hinnati hukkunute arvu 11 000-le! (El Niño aastail on Atlandil orkaane keskmisest vähem, La Niña omadel aga rohkem.)
2011. aastal tabas Ida-Aafrikat suur põud, mida seostati El Niñoga samavõrd kuulsa La Niña kliimanähtusega. Ulatusliku põua tõttu hukkus piirkonnas 50 000 – 100 000 inimest. 2011. aasta juulis tehtud pildil seisab tüdruk Keenias Dadaabi äärelinna surnuaias, kuhu on värskelt maetud kümneid nälga surnud lapsi. Foto: OXFAM EAST AFRICA / WIKIPEDIA
Õnneks on Vaikne ookean olnud pikki aastaid ka oma nime vääriv, mõtlen – rahulikum. Muide, kõiki nimetatud nähtusi ehk perioode koos kutsutakse peene nimetusega ENSO (El Niño lõunaostsillatsioon ehk võnkumine). See hõlmab seega kolme faasi: soojemat El Niño’d, jahedamat La Niña’d ja neutraalset olekut.
Ajavahemikul 1900–2024 on El Niño tulnud 30 ja La Niña 27 korral. Esimesed kestavad keskmiselt 9–12 kuud, teised kuni kaks aastat. Tüüpiline nähtuste areng on selline: teke kevadel, tugevnemine suvel-sügisel, maksimum talvel ning nõrgenemine järgmise aasta kevadel.
El Niño muudab eestlased laisaks