Ken Kalling
Otsides märksõna „norskamine“ abil Eesti digiarhiividest materjali uneapnoe artikli jaoks, ilmnes, et arstiajakirjade asemel käsitlesid need allikad enamjaolt ilukirjandust ja kirjandusteadust. Ohtralt avanes ka nõukogudeaegseid följetone laiskadest kolhoosiesimeestest ja pead parandavatest traktoristidest. Õigupoolest ongi meditsiiniteadus kõnealuse unehäirega tegelenud lühikest aega, uneapnoe mõiste hakkas eesti keeles levima alles 21. sajandil.
Kirjanduslik kujund
Pealkirjas toodud moel norskas Kalevipoeg pärast Soome sepa juures tehtud mõõgaliikusid. Valjult norskavaid tegelasi kohtab ka Skandinaavia saagades, neid on kirjeldanud August Gailit, Juhan Jaik, Mati Unt ja Hando Runnel, rääkimata paljudest teistest. Kuni 1960. aastateni, kui tuli kasutusele uneapnoe mõiste, tunti Pickwicki sündroomi, tänu ühele Charles Dickensi kirjanduslikule tegelasele.
Erapoolikult väljendudes: norskavat magajat pahatihti taunitakse. Isegi kui näiteks sõjaväljal võib selline kaaslane mõjuda rahustavalt, märgivad kiire uinumine ja lärmakas uni pigem osavõtmatust – teistega ei arvestata. Minevikus võidi norskamisse mõnikord suhtuda kui mehelikkuse väljendusse, kuid praeguste väärtushinnangute järgi on pigem tegemist manspreading’uga … Seda ka siis, kui kannatab elukaaslane. Teiste ööune rikkumine oli ka vanasti, kui inimesed magasid sageli kitsastes oludes hulgakesi koos, põhjus minna murega arsti juurde. Tajuti sedagi, et kannatab ka norskaja enda tervis.
Teiste ööune rikkumine on üks põhjusi, miks norskajad otsivad abi arstilt. Foto: PEXELS
Kahjulik vibratsioon
Norskamine on häälitsus, mis tekib une ajal, kui ülemised hingamisteed ahenevad ja pehme suulagi väriseb. Seda põhjustab neelu lihastoonuse vähenemine magamise ajal. Kuigi usutavasti norskab vähemalt 60% täiskasvanuist, tuleb sellesse suhtuda tõsiselt: kujuneda võib nn vibratsioonitrauma ning sedakaudu ülemiste hingamisteede takistusest tingitud haigus, mida tuntakse obstruktiivse uneapnoe nime all. See diagnoos pannakse, kui magaja hingamine katkeb kauemaks kui 10 sekundiks üle viie korra tunnis.
Uneapnoe esmasümptomid peale norskamise on rahutu uni, hommikune peavalu, unisus, neeluvalu ning sagedased hingamisteede põletikud ja kõrge vererõhk. Rängematest tüsistusest on nimekirjas südame-veresoonkonna haigused, ajuinsult ja teist tüüpi diabeet. Väsimus põhjustab töö- ja liiklustraumasid ning intellektuaalsete võimete langust.
Uneapnoe episoode tuleb ette teistelgi peale haigete. 2017. aastal oli Eestis 5697 uneapnoe patsienti. Mõne allika kohaselt põeb (näiteks USA-s) kuni kolmandik meestest ja poole vähem naisi, teisal on juttu kuni 5% naistest ja 7% meestest. Mehed edestavad naisi, sest nende pikemad ja laiemad hingamisteed on altimad kollapseeruma, mõjutab ka keharasva teistsugune jaotus ja suurem hulk testosterooni, mis lõdvestab hingamisteede lihaseid. Meestel ilmneb probleem varem ning arvatavasti jätavad neil sagedamini soovida ka eluviisid.
Norsati ammu
Vanakreeka veinijumalat Dionysost (ladina Bacchus) turvanud menaadide üks ülesanne oli norskavat ning ilmselgelt uneapnoed põdevat käskijat õrnalt togida, et taastuks normaalne hingamine. Dionysos oli ka külluslikkuse ja pidutsemise jumal.
Olenevalt magamisasendist kutsuti antiikajal norskamist mitut moodi. Muret tegi selili magamine. Toona meditsiinis tooni andnud humoraalteooria järgi norsati seepärast, et näiteks mõne „põletiku“ tagajärjel olid ülemised hingamisteed liiga „kuumad“ ja seega ka „kuivad“ (kuivust arvati põhjustavat ka magamine lahtise suuga). Kui samal ajal oli organismis kehavedeliku „lima“ liig, kleepus see ollus röga ja ninaeritistena hingamisteedele ning ahendas neid, mille tagajärjel kujunes nüüdisaegses kõnepruugis „suurenenud respiratoorne pingutus“.
1745. aastal ilmus Saksamaal esimene teaduslik käsitlus norskamisest. Selle autor võrdles und surmaga, norskamist aga suremisega (sisuliselt kirjeldas uneapnoed). Endiselt kehtiva antiikse õpetuse järgi olnuks eriti altid norskama flegmaatikud (kr phlégma ’lima’). Usuti, et hingamisteed ummistusid „limaga“ liigsöömise ja -joomise tõttu enne magamaminekut, soodumuseks peeti ka täidlast keha ja jämedat kaela. Seega oli norskamine kindlasti paremal järjel olijate mure. Norskasid ka need, kellel olid kitsad hingamisteed, ja need, kes ei olnud neid (nuusates) piisavalt puhastanud. Riskirühm olid ka „kuiva kurgu“ omanikud, näiteks tööl valjul häälel kõnelevad voorimehed, nagu needki, kes pidutsedes lärmasid ja laulsid. Ohus olid kaevurid, kiviraidurid ja möldrid, kelle hingamisteid ärritas tolm. Eraldi kriitikat pälvis toona populaarne nuusktubakas. Kahju arvati tegevat ka see, kui pea ja kael jäeti järskude ilmastikumuutuste meelevalda.
Mitmekesine ravivõttestik