Tekst ja fotod: ANDRES TÕNISSON
Hiljuti lõppenud eesti raamatu aasta sümboolse jätkuna möödub tänavu oktoobris sada aastat romaani „Tõde ja õigus“ esimese osa ilmumisest. Kuni selle ajani oli kohanimi Vargamäe olnud kirjasõnas peaaegu tundmatu, vilksatanud vaid siin-seal juhuslikes teadaannetes. Ent alates 1926. aastast on Vargamäe nimi muutunud üha kuulsamaks, praegu saab seda pidada Eesti kirjanduse tuntuimaks talu(nime)ks. Kes siis ei oleks käinud Vargamäel?
Aegade vältel on tosin kirjandusteadlast otsinud ja kirjeldanud A. H. Tammsaare teoste protomaastikke ja -tegelasi. Kuusalu kihelkonna ja Koitjärve mõjutusi romaanides „Tõde ja õigus“, eriti aga „Kõrboja peremees“ märkasid Karl Mihkla, Evald Jalak ja Erni Virosiim veel kirjaniku eluajal. Seega juba neil aastail, kui valgustatud lugejate palverännakud Albu valla värskelt nime saanud Vargamäele alles kogusid hoogu. Hilisem kirjandusuurija, aastatel 1942–1943 magistritööks materjali kogunud Herbert Salu oli ilmselt esimene, kes sihipärasemalt üritas leida otseseid paigaseoseid Koitjärve looduse ja Tammsaare loomingu vahel.
Teiste kirjanduslike paikade kõrval käis Herbert Salu muidugi ka omaaegse Lehtse valla Vargamäel, ümbruskonna rahva seas üsna tuntud künkal, õigemini vallseljakul Koitjärve kunagise teeristi vastas Piibe maanteel. Uus maantee lõikab siin kurvi ära, mistõttu jääb teerist praegu veidi varju. Oma jalgsimatkalt 1943. aasta septembris on Salu [4] jaganud muljet ühest juhuslikust kohtumisest sellel teekäänakul: „Eemalt kostis parajasti vankrikolinat, seal tuli piimavedaja. Kui mees mu kohale jõudis, küsisin, kas ta teab, mis mägi see on. See on Vargamägi, vastas mees, selle kohta on kirjutatud üks raamat“.