Raul Veede
Viimaste aastate tehisarubuum on muu hulgas toonud kaasa kummalise asjaolu teaduses ja hariduses: üha paisuv viitetulv allikate kohta, mida tegelikkuses ei ole.
Üks praeguse nn üldtehisaru keelemudelite paradigma põhijooni on keele tähendustasandi puudumine. Varasemates paradigmades püüti keelt modelleerides ehitada keele n-ö tehniliste tasandite ja teksti terviktasandi vahele semantikat mudeldav tasand, mis sidus sõnad või muud keeleüksused tähendustega, mis teevad sõnajadast reaalse maailma kirjelduse. Ent nüüd ülipopulaarseis keelemudeleis selline tasand puudub, robustselt öeldes käsitletakse keelt iseõppivate tõenäosuspõhiste algoritmide ja riistvara arengust tuleneva toore arvutusjõuga.
Suu lausub sõnu, mõtted jäävad maha
Ei saa eitada, et niisugune käsitluslaad on osutunud praktiliselt tulemuslikuks – eelnevad aastakümned pole tavakeelset tehisaru igaühe taskusse toonud. Kuid edu kõrval on tulemuslikkus mõnevõrra vaieldav sellesama uue paradigma põhiomaduste tõttu. Kui tähendust pole, jääb tehisaru teatud mõttes arutuks. Ta ei saa puuduvat tähendust teksti panna, tema võimuses on üksnes tähenduslikkust imiteerida ja loota, et inimese ürgne psühholoogiline vajadus maailma mõtestada loob tähendused temagi väljundis.
Tavasuhtluses on see psühholoogiline taktika hämmastavalt edukas. Aga tugevalt faktipõhistes valdkondades tagab edu ainult kontroll, kas tekstis väidetu vastab reaalse maailma asjaoludele. Sedalaadi mittevastavusi tehisarude toodangus oleme hakanud kutsuma hallutsinatsioonideks.
Meie ärritus hallutsineeritud viidete pärast on mõneti kummaline: mitmes mõttes ei ole nendega ju erilisi probleeme või vähemalt ei tohiks olla. Oleme harjunud pidama plagiaati autoriõiguse probleemiks: teise inimese loomingu omastamine on loomevargus. Kas talle enda loomingu annetamine on siis … loomekingitus? Samuti ei tähenda viide väljamõeldud allikale tingimata, et väide tõele ei vastaks. Kuid me ei pea seda vabandavaks asjaoluks. Seega ei ole küsimus tões ega õiguses. Milles siis?
Vannun rääkida tõtt ja ainult tõtt
Suurt osa teaduse ja hariduse tunnetuslikust toimimisest seletab kõige paremini tunnetusteooria ehk epistemoloogia haru, mida nimetatakse tunnistusepistemoloogiaks. Lihtsustatult seletades: kuna meie maailm on liiga keeruline, et me jõuaks kõiki elus olulisi väiteid ise kontrollida, toetume teiste, teemat paremini tundvate inimeste tunnistustele.
Hindamaks tunnistajate usaldusväärsust leidub hulk keerukaid ja vastukäivaid süsteeme, millest osa on ilmselgelt mõistlikud ning osa on ilmekalt kirjeldatud Kurt Vonneguti romaanis „Tšempionide eine“ kui sõpruspõhist: meie sõprade ideed tunduvad meile paremad ja väited usaldusväärsemad kui võõraste või vaenlaste omad. Seegi on meetod: hinnata faktiväiteid kaude, allika iseloomu ja isiklike suhete alusel.
Teadus, kool ja ajakirjandus täidavad ühiskonnas sama ülesannet: vahendavad usaldusväärseid teadmisi maailma kohta. Kui nad kaotavad ühiskonna usalduse, satub hätta kogu ühiskond. ELIMENDE INAGELLA / UNSPLASH
Uinuv mõistus sünnitab koletisi
Aga teaduses nii ei saa. Üks Euroopa uusaegse teaduse põhialuseid on teadustekstide vaba levik, kontrollitavus ja kritiseeritavus. Nüüdisühiskonnas on hariduski suuresti teaduspõhine. Lapsed ja lapsevanemad peavad saama kooli ja õpetajat usaldada, et ta ei õpeta lapsi sööma mürgiseid taimi või katsuma tugevaid vooluallikaid. Ent usaldus kaob, kui millegi väitja, olgu teadlane, õpetaja või ajakirjanik, valetab oma väidete allikate kohta.
Kui õppija on harjunud kasutama hallutsineerivat tehisaru, ei sobi ta ühessegi nendest ametitest. Teadus, kool ja ajakirjandus täidavad ju ühiskonnas sama ülesannet: vahendavad usaldusväärseid teadmisi maailma kohta. Kui nad kaotavad ühiskonna usalduse, satub hätta kogu ühiskond.
Kas Heikki Leisi foto näitab tõesti sajanditaguseid inimesi mobiiltelefonidega? Ilmselt mitte. Ent kas selles on mõtlemapanev kunstitõde? Küllap vist. On see siis tõene? (Foto sarjast „Tõejärgne ajastu“, klaasnegatiiv, 2017) HEIKKI LEIS / WIKIPEDIA
Kes teab, see usub
Sellepärast muutub suurte keelemudelite üha uute rakenduste levides tavatult oluliseks, et meil – ja neil! – oleks ligipääs allikatele, mille järgi väiteid kontrollida. Vabalt kättesaadavad teatmeteosed, nagu Vikipeedia ja teised veebiteatmikud, aga ka varasemad digitud entsüklopeediad, biograafilised leksikonid ning muu teabevara annavad inimestele võimaluse tehisaru väidete tõesust kindlaks teha. Tehisarumudelid saavad tõesuse šansse parandada, sidudes faktirohked tähenduslikud inimtekstid oma tagasisideringi.
Väljaspool teadust aitavad tsiteerimist täpsemaks muuta korralikult kureeritud tsitaadivaramud, milles iga tsitaadi juurde kuulub täpne kontrollitud allikaviide. Ainult nii on kasutajatel – olgu need inimesed või mitte – võimalik selgitada tsitaadi konteksti, päritolu ja olla kindel täpsuses. Nagu meie kultuurimälu aktiivse osana toimivad vabalt ligipääsetavad teatmeteosed, kvaliteetne teadusajakirjandus ja populaarteadus, on ka kontrollitud sisuga tsitaadikogud üks ühiskondliku maailmatunnetuse usaldusväärsuse taastootmise mooduseid.
Õnneks on eesti keeles viimastel aastatel ilmunud üsna mitu korralikku, usaldusväärsete viidetega tsitaadikogumikku. Enamasti on need autoripõhised. Paraku pole enamik sellistest väljaannetest veebis kättesaadavad, mistõttu ei ole neist erilist abi tehisarutuse vastu. Eestikeelsete tsitaadiveebide andmekvaliteet on valdavalt ülihalb, nagu ka suurema osa vanemate tsitaadiraamatute oma. Üldise troostituse taustal paistab silma vaid Vikipeedia sõsarprojekt Vikitsitaadid, mis on küll Vikipeediale omaselt igavesti pooleli ja kannatab kaastööliste vähesuse all. Kuid hakatuseks on asi seegi ning küll ta ajapikku edeneb. Nagu ütleb Eesti vanasõna: „Abi aiast, vari võrgust.“•
Raul Veede (1974) on teadusfilosoof ja vikipedist.
Artikkel on ilmunud Horisondi 2026. aasta viiendas numbris.