Heinrich Veromann sündis 29. oktoobril 1926 Pärnus ja suri 14. oktoobril 1991 Tartus. Keerukatel sõja-aastatel ja sõjajärgsetel aastatel kujunes temast tuntud ornitoloog ja ornitoloogia õpetaja. Ta on Eesti loodusteaduste ajalukku läinud nii oma teadustöödega kui ka arvukate linnuraamatutega, näiteks “Eesti laululinnud” (1974, koos Lemming Rootsmäega), “Pääsukesed” (1978), “Valge-toonekurg” (1980), “Hallvares” (2006). Väga oluline oli aga linnuhuviliste õpetamine, kellest paljudest on saanud tänapäeval tuntud ornitoloogid. Leho Luigujõe abil palusime Heinrich Veromanni kolleegidel ja õpilastel teda meenutada.
Linnuvaatleja REIN PÄRG
Pärnumaa Aluste metsatalus Veelikse ja külade vahel Läti piiri ääres, on Rein Pärg, toona kümneaastane poisike, meenutanud esmakohtumist Heinrich Veromanniga nii: „1947. aasta juunis tuli meile külla hea peretuttav, üks noormees kaasas. See noormees oli Heino, kes oli äsja vangist välja saanud Pärnu poiss ja sattus meie kanti puulaadijaks. Nägin esimest korda soliidset härraslikku käitumist, kuidas meesterahvas tutvustab end, surub kätt ja ütleb oma nime.“
Veromann oli 1944. aastal 18-aastase noorukina võetud Saksa riigitööteenistusse tõlgiks. Sõja lõpul oli ta langenud Tšehhoslovakkias sõjavangi ja 1945–1947 olnud Vene vangilaagris. Kodu tal Pärnus enam ei olnud – isa oli surnud, ema ja õed põgenenud Läände. Ta võeti peres kohe omaks ning seda suurem oli mure, kui sama aasta oktoobris tuli käsk noored mehed, sh endised vangid, saata Kohtla-Järvele kaevuriteks. Heino läks peitu ja mitu kuud ei teadnud muretsev kasupere temast midagi.