Eesti Looduse augustinumber: teod, vikerkaared ja Nabala

Augustis vaatleme tigusid: limuseid, kes on putukate järel üks arvukaim loomarühm maailmas; Eesti maismaal elutseb teadaolevalt 85 liiki tigusid. Limustest kirjutab Liina Remm. Muu hulgas saab teada, miks teod nõnda „tasa lähevad”, miks nad mõnikord astuvad, mitte ei rooma; mispärast on neile vaja lima; miks kimbutavad nad ennekõike kultuurtaimi ja mis imeväe on inimene avastanud teolimas.
Uues numbris on taas fookusesse võetud loodav Nabala kaitseala. Sedapuhku selgitab karstinähtuste olemust ja annab põhjaliku ülevaate kaitseala piirides leiduvatest karstivormidest hüdrogeoloog Leo Vallner. Loodetavasti kummutab kirjutis vähemasti kahtlused, nagu kavandataval kaitsealal karst puuduks.
August on aeg, kus taevalaotusel võib sagedamini näha värvilisi kaari ja kaarejuppe: vikerkaari. Sellest tuntud ja samas tundmatust atmosfäärinähtusest kirjutab Jüri Kamenik. Et suvi on ühtaegu putukateaeg, jätkame nende tutvustamist. Putukateadlase Mati Martini artiklite sari viib sel korral kiletiivaliste maailma: väiksuse ja varjatud eluviisi tõttu ei tunne teadlased neist suuremat osa. Tavainimesele on kiletiivalistest enim tuntud sipelgad, herilased ja mesilased.
Loodus- ja rännuhuvilistele soovitame tutvuda Kirikuraba kaitsealaga, Suure Munamäe vaatetorniga ja Soomes asuva moodsa Haltia looduskeskusega. Tiit Kändleri essee juhatab võrratusse võssa ning usutluses mõtiskleb loodusfilosoof ja hobiaednik Jaan Kaplinski suvisest rahvusspordist, muruniitmisest ning sellest, kuidas saaks meie koduplaneeti katastroofist päästa.
Eesti Loodust saab lugeda ka digiväljaandena