Aasta linnu jutuvõistlus

Kuupäev:

Saateks
Aasta 2022 on nüüdseks juba ajalugu. Seda sündmusrohket aega meenutades võib kindlalt väita, et kõik kavandatu sai kenasti „kaante vahele”. Kuigi kirsiks tordil kujunes metskurvitsast valminud lühifilm, ei olnud kõike ettevõetut silmas pidades sugugi vähetähtsad ka kaks aasta linnu teemalist konkurssi: foto- ja jutuvõistlus.
Jutuvõistlusele laekus 18 lühilugu, neist pooled täiskasvanutelt ja pooled õpilastelt. Žürii, koosseisus Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur Elle-Mari Talivee, Tallinna ülikooli kultuuriteaduse üliõpilane Iris Eelmaa, Tartu ülikooli kirjanduse doktorant Hegely Klaus ja aasta linnu projekti eestvedaja Jaanus Aua, otsustas välja anda ühe auhinna igas vanuserühmas ja ühe eriauhinna.
Aasta linnu jutuvõistlusel said auhinnad Nora Eelmaa („Arno ja daamid“), Aleksander Marmor („Karu asemel metskurvits“), Lukas Voldemar Süld („Mina – metskurvits“), Arabella Antons („Tähistaeva eredaim täht“) ning Katariina Kilk („Tabamatu“). Eriauhinna pälvis Laurits Mägi („Kohtumine metskurvitsaga“).
Võistluse korraldas Eesti ornitoloogiaühing keskkonnainvesteeringute keskuse toetusel. Auhinnad panid välja ka loodusfotograafid Arne Ader ja Urmas Tartes, linnuteadlane Jaanus Elts ning Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseum. Avaldame siin kaks võidutööd.

Jaanus Aua, metskurvitsa aasta koordinaator

Aasta linnu fotovõistlusel hindas žürii esimese koha vääriliseks Remo Savisaare foto “Pimeduse saabudes”

TÄHISTAEVA EREDAIM TÄHT

Tekst: Arabella Antons (vanuserühm 10.–12. klass)

On tavaline hiline õhtutund Antonsite Tartu-kodus, õues viliseb tuul ning vihm krabistab õrnalt akna taga. Vanemad vaaritavad köögis head ja paremat, perepoeg käib iga natukese aja tagant näljendamas ning tagatoas õpib peretütar arvestustööks.
Korraga kostab õuest sabinat, aga makist tulev Mari Jürjensi laul on liiga vali, et toasolijad seda kuuleks. Vanemad lõikavad rahulikult porgandit edasi ning perepoeg vatrab õnnestunud sõudmistrennist. Järsku kuuldub õunapuude alt uuesti korralikku rabistamist ning nüüd välgatab miski tume otse köögiakna all. „Ah, kas te nägite seda? Mis asi see veel oli? Appi, kui hirmus!“ kõlavad ahhetused ning söögitegemine jääb unarusse. Vaadatakse vaikselt aknast välja, lootes seda müstilist olendit uuesti oma silmaga näha, ja kuna esialgu ei tundu midagi rohkem liikuvat, siis arvatakse, et tegemist oli hallutsinatsioonidega, mida liiga pikk näljasolek oli põhjustanud. Ometi ei suudeta pilku lahti rebida koerailmalt, mis võib endas peita midagi müstilist, ning mõne hetke järel vaadatakse lootusrikkalt aknast välja. Järsku nähaksegi aias pika rohu sees arglikult jalutamas väikest lindu, kel on üpris pikk nokk ning sulestikus segamini hall, valge, must, hele- ja tumepruun ning isegi kuldne toon. Sellel olendil on tohutu suured tumedad silmad, mis lausa õhkavad armsust ja uudishimulikkust – kuidas ta muidu oleks siia Tartu kesklinna ära eksinud, selleks on vaja ikka huvi.
Toas valitseb vaikus, keegi ei julge iitsatadagi, kartes ehmatada ja segada lindu väljas. Peagi jõutakse reaalsusesse tagasi ning perepoeg hõikab tagatubadesse: „Õde-õde, ma ei ole sellist lindu varem meie aias näinud. Tule ruttu ja vaata!“ „Ära sega, mul on vaja õppida, küllap ta mingi tavaline on,“ vastatakse talle torisedes. Nüüd hüüavad ka vanemad, et on vaja ruttu tulla ning lind ära määrata. Raskel sammul, „Linnumääraja“ käes, suundub peretütar kööki ja ütleb: „See on ju … Issand, kui lahe!“
Elevus on haaranud terve pere ning hoogsalt hakatakse raamatust kurvitsaliste lehekülgi otsima, sest tundub, et tõepoolest on tegemist selle sugukonnaga. Olend õues ei näi aga hoolivat inimestest ning valgusest klaasi taga, vaid askeldab tasaselt edasi. Kõigepealt trambib ta ringiratast ühe koha peal ning justkui tellimise peale tõmbab niiskest mullast välja pika rasvase vihmaussi. Järgmisel hetkel hakkab ta sulgi nokaga puhastama, muudkui saputab ja silub, saputab ja silub.
Toas on selle aja peale jõutud arusaamisele, et tegemist on 99-protsendilise tõenäosusega metskurvitsaga, kes on üllataval kombel ka natukene aega tagasi valitud aasta linnuks. „Ei tea, kas Eesti Ornitoloogiaühing on metskurvitsatega kokku leppinud, et nad peavad enda tutvustamiseks tegema aiavisiite,“ pistab isa humoorikalt vahele. Koguni kass on tagatoas üles äratatud ning kohale tiritud, et talle läbi aknaklaasi tutvustada aasta lindu, kuid teda ei paista see kirju sulestikuga suurte silmadega olend üldse huvitavat. Kassikest muudkui tõstetakse ja paigutatakse, et ta ometi märkaks metskurvitsat, kuid ilmselt võrratu kaitsevärvuse tõttu on lind märkamatu. Loomulikult mängib oma osa ka pimedus ning sombune ilm.
Suure mässamise peale akna ääres puutub keegi pereliikmetest kogemata väga-väga õrnalt vastu aknaklaasi ning otsekohe saab metskurvits aru, et keegi teda jälgib. Ta tardub paigale, tundub, justkui läheksid tema niigi suured silmad üüratuks ja sinna seguneb ka pisut hirmu, tema keha hakkab kergelt võnkuma, värisema ning hoiak muutub ettevaatlikuks. On aru saada, et nüüd on tema pilk ainiti kinnitunud köögiakna taga olevatele inimestele, kes on samuti täiesti liikumatuks muutunud, et lindu jumala eest mitte ära ajada. Mööduvad rahutud sekundid, pinget on õhus rohkem kui lämmastikku, aeg on justkui seisma jäänud ning liigutada tundub äärmiselt ohtlik. Metskurvitsa tardumisest on möödas minut, kaks minutit … Järsku teeb müstiline olend paar kiiremat sammu ning õhus ta ongi. Tema lühikesed ümarad tiivad ning lai saba sobivad imehästi õunapuude ja sõstrapõõsaste vahel manööverdamiseks.

Ta lendab erakordselt virtuoosselt ning viimne märk temast on terav jänesehaak tähistaeva all.


Läinud on see õhtu särav täht, lendas ta tähtede poole; pole teada, kas lend viis ta kohalikku metsa või heinamaale, Taani või Kreekasse, Briti saartele või Portugali. Šokis perekond istub sõnatult söögituppa ning tardunud olekus näritakse tol õhtul ainult porgandit, sest nad on nõiutud ja võlutud sellest uuest aasta linnust – METSKURVITSAST.

Aasta linnu fotovõistluse võidutöö 2. KOHT: Tauri Pärna. Pildi lühikirjeldus: Juhuslik sattumine armumängule. Minu kohalviibimine õnneks seda ei häirinud. Tagasihoidlik klõps kuramaažist

TABAMATU

Tekst: Katariina Kilk (täiskasvanud)

Iga natukese aja tagant jääb Johannes metsarajal seisma, tõstab fotoaparaadi silmade ette ning teeb paar klõpsu mõnest raagust puust, põõsast või kes teab millest. Kui ma sellistel hetkedel valjemalt hingata julgen, saan valju „shhh“ osaliseks, mis on ilmselt tegelik põhjus, miks me ühtegi lindu ei näe. Seda noormees muidugi ei tunnista.
Aprilli viimastel päevadel on juba päris soe, eriti päikese käes, ent õhtu toob kaasa jaheduse, mis vaikselt hõlmade vahelt kampsuni alla tikub. Keeran salli tihedamalt kaela ümber ning tõmban jaki luku kinni. Tirin paneb Johannese pead pöörama. Kui oleksime multifilmis, siis ta vaataks mind, üks silm tõmblemas.
„Suudad sa vaikselt ka olla?“ sosistab ta pahaselt. „Ma ütlesin, et sa pead vaikselt olema.“ Pööritan silmi ega vasta, et ta pole seda kordagi öelnud. Pealegi, ise ta ei tahtnud üksi metsa tulla. Juba nädala on noormees üritanud olla suur loodusfotograaf, ent iga valjem krõpsatus metsasügavusest muudab ta soolasambaks. Lisaks sellele räägib ta pidevalt karudest, kellest tema jutu järgi mets lausa kubiseb.
„Kaua sa viitsid seda metskurvitsat veel taga ajada?“ küsin poolihääli vastu. Too lind on ainuke põhjus, miks Johannes oma jala üldse metsa tõstab. Mõni aeg tagasi kuulutati välja konkurss, mille auhinnaks on puhkusereis kahele Hiiumaale kolmeks päevaks. Pärast eelmist suve seal pole Johannes muust rääkinudki ning vaese tudengina haarab ta igast võimalusest kinni. Lausa sellisel viisil, et laenab isalt kaamera ning müttab tunde metsas ringi, kahjuks mina koos temaga.
Mulle meeldib metsas käia, ent Johannesega on see täielik vaev. Ta tahab minna ainult valges, sest pimedas on liiga hirmus, ent igal pool on kirjas, et metskurvits on aktiivne just õhtuti. Ma ei tea, mis loogika järgi loodab ta linnuga kokku puutuda, aga ma olen lõpetanud üritamast noormeest mõista. Mingi põhjusel kujutab Johannes ette, et lind talle iseenesest sülle lendab või et me teda puhtjuhuslikult kuskil raja ääres kohtame.
„Tahad sa Hiiumaale minna või mitte?“ vastab ta samuti küsimusega.
„Ma tahan koju minna.“
See Johannesega metsas käimine on pannud mind mõtlema, et kui ta peakski puhkusereisi võitma, kas ma tõesti tahan temaga juunis Hiiumaale minna. Ma ei ole enam kindel.
Noormees silmitseb mind kulmu kortsutades, aga vaatab siis aina hämaramaks muutuvas metsas ringi. Kaugemal puude vahel on juba tumedad kohad, kus võiks vabalt mõni metsloom istuda ja meid vaadata. Ilmselt tabab see mõte Johannestki, sest ta paneb fotokale klapi peale, tõmbab risti üle rinna visatud koti luku lahti ning paneb kaamera ära.
„Sul on õigus, peaks tõesti minema,“ ütleb ta, pöörab ümber ning hakkab tuldud teed tagasi kõmpima. Ta ei vaata, kas ma temaga sammu pean. Ohkan hääletult ja järgnen talle. Metsast välja jõudes lähevad meie teed lahku, Johannes ei paku, et ta mind saadab. Kõnnin, käed taskus, mööda põlluäärt kodu poole ja silmitsen kauguses tumedat kuusetukka. Taevas kuuskede taga küütleb õrnades toonides: roosa ja oranž. Natukese aja pärast on kõik vaid tumesinine.
Seal niimoodi üksi vaikselt jalutades jääb mulle säutsumise ja vidina vahel kõrvu veel üks veider heli. Seisatan. Juba mõne sekundi pärast kõlab see uuesti. See on samuti linnuhääl, ent teistest märgatavalt erinev. Natuke nagu krooksumine või prääksumine. Vahin peaaegu pimedas vaheldumisi põldu ja taevast, lootuses tabada hääle omanikku.

Mul veab, sest lind, küll ainult tumeda kujuna, lendab üle taeva ning kaob kaugusesse. Seisan veel veidi aega, kuid koos linnuga on kadunud ka prääksumine ja ma jätkan koduteed


Äkki see oligi metskurvits, keda Johannes on nii pikka aega taga ajanud? Algul vähetõenäolisena tundunud mõte jääb siiski kummitama ja koju jõudes lähen istun arvuti taha. Üks kehva kvaliteediga video annab mulle vastuse. See prääksuv lind oli tõesti metskurvits.
Järgmisel õhtul tahan Johannese põllu äärde viia, ent ta ütleb, et tal on palju õppida. Johannese enda huvi raugeb, sest ühel hetkel ei räägi ta enam Hiiumaast ning varsti jääb meie suhtlus vaid teretuseks ülikooli peal.
Ma ei maini talle kunagi, et tol õhtul metskurvitsat kuulsin.

Aast linnu fotovõistluse võidutöö 3. KOHT: Mati Puum. Pildi lühikirjeldus: Eelmine päev olin tahtmatult ajanud nepi pesalt, tulin järgmine päev tagasi. Metskurvits istus rahulikult pesal

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

RAJAKAAMERA LOOD | Nugise-emand käis saagijahil

Sedapuhku vahendan rajakaamerasilma kaudu emanugise tegemisi. Täpsemalt saame aimu,...

Võnnu kihelkond – suur ja mitmekesine

Võib liialduseta öelda, et enamjagu eestlasi on käinud Võnnu...

Kuidas kohanevad üraskid muutuva kliimaga?

Kuuse-kooreürask on laialt tuntud kahjur, kelle mõjust kuusikutele on...

Sada rida Eesti loodusest | Loodus, ühendatud väljade võrgustik

Loodust näeme küllaltki sarnaselt, aga tajume selles toimuvat eri...