AASTA PUU | Liigirohke ja mitmenäoline tammeperekond

Kuupäev:

Tamme perekond (Quercus) ja veel kaheksa perekonda kuuluvad pöögiliste sugukonda. Peale väikese liigiarvuga pöögiperekonna (Fagus) on tamme sugulased kastanipuu perekond (Castanea) ja näiteks troopikas ja lähistroopikas levinud ebakastanipuu (Castanopsis) ning Põhja-Ameerika lääneosa mägedes kasvav kuldkastanipuu (Chrysolepis).


Tekst ja fotod: IVAR SIBUL

Pool tuhat tamme

Tamme perekond on sugukonnas kõige liigirikkam: ligikaudu 500 liiki ja umbes 180 nendevahelist hübriidi. Ent liigitunnuste muutlikkuse ja perekonnasisese ristumise tõttu on eri autorid eristanud 200–800 liiki, millest enamik kasvab peamiselt põhjaparasvöötmes ja troopikavöötme mägedes.
Enim tammeliike on Põhja-Ameerikas, neist umbes 90 kasvab Ameerika Ühendriikides ja 160 liiki Mehhikos; nende hulgas on endeemseid, vaid seal kasvavaid, 109. Perekond on liigirohke ka Hiinas, kus leidub umbes sada tammeliiki.
Regiooniti on liigirikkamad Kesk-Ameerika mägialad, Kaug-Ida ja Jaapani põhjaosa ning Vahemere piirkond.
Euroopas kasvab 20 liiki tammesid. Tammede levila ulatub Lõuna-Euroopast, Väike-Aasiast ja Lähis-Idast Põhja-
Aafrikasse, kus tammed on levinud Marokost Liibüani (värvitamm (Q. coccifera), pöögilehine tamm (Q. faginea), andaluusia tamm (Q. canariensis) jt). Isegi ekvaatorist lõuna pool kohtab mitut liiki tammesid, näiteks Columbias ja
Panamal kasvav Q. humboldtii ning Indoneesia ja Paapua Uus-Guinea saarestiku troopilistes vihmametsades leiduvad
endeemsed liigid.

Hinnanguliselt on kolmandik maailma tammeliikidest väljasuremisohus. Kõige enam ohustatud tammeliike kasvab Hiinas (36 liiki), Mehhikos (32), Vietnamis (20) ja Ameerika Ühendriikides (16). Liigid hääbuvad peamised kliimamuutusteja invasiivsete kahjurite tõttu, samuti avaldab mõju kasvukohtade häving, mille on põhjustanud üha suurenev inimmõju. Kogu maailmas ohustavad tammemetsi ulatuslikud raied, raadamine, aga ka üha hoogustuv loomakasvatus jmt otsesed või kaudsed tegurid.

Ka Eesti tammikute pindala on viimastel kümnenditel kahanenud. Eestis kasvab looduslikult ainult harilik tamm (Q. robur), peamiselt lääne- ja põhjaosa puisniitudel ning huumusrikastel viljakatel metsamuldadel. Harilikul tammel
leidub rohkesti teisendeid ja vorme, millest tuntuim on kitsavõraline püramiidtamm ’Fastigiata’. Kaunis on ka hariliku
tamme lõhislehine sort ’Pectinata’ ja temaga sarnane, kuid veelgi kitsamate lehehõlmadega ’Stryptemonde’. Vähe
levinud sordid on kollaste lehtedega ’Concordia’, veripunane ’Purpurea’ ja valgekirju ’Argenteomarginata’.
Eestisse on aegade jooksul toodud ning püütud siinsete kliimaoludega sobitada ligi paarikümmend tamme võõrliiki, neist enim näeme hajusalt üle kogu Eesti linna- ja mõisaparkides kasvamas Põhja-Ameerikast pärit kiirekasvulist
ilusat punast tamme (Q. rubra), kelle lehed värvuvad sügisel punaseks.

Perekonna taksonoomiline ajalugu on kirju
Kuna liike leidub palju ja need on mitmekesised, on tammeperekonda aegade jooksul eri moodi süstematiseeritud ning mitu korda parandatud ja täiendatud. Perekonna liigitamise aluseks on puidu ehitus ja lehtede kuju, aga ka seemnete (tõrude) maitse ning nende valmimise ja idanemise aeg ja kuupula ehk lüdi iseärasused. Nende põhitunnuste alusel jaotatakse tammed traditsiooniliselt kaheks:
valged tammed ja mustad (ehk punased) tammed. Suuresti samade tunnuste järgi oli perekond veel hiljuti rühmitatud
kaheks alamperekonnaks: Quercus ja Cyclobalanopsis, mis olid omakorda jagatud sektsioonideks.

Värskeim, aastast 2017 pärinev tammeperekonna klassifikatsioon põhineb mitmel molekulaarsel fülogeneetilisel uuringul. Selle põhjal rühmitub perekond kaheks alamperekonnaks veidi teistmoodi, Quercus ja Cerris:
varem alamperekonna Quercus sektsioonis Cerris olnud liigid on arvatud omaette alamperekonda ning nendega liidetud varasema alamperekonna Cyclobalanopsis liigid ja mõned varem alamperekonda Quercus kuulunud liigid.


Tammelehed on sulgja roodumisega lihtlehed, mis võivad olla madalamalt või sügavamalt hõlmised, hambulised
või terveservalised. Tammed on suvehaljad, pooligihaljad või igihaljad ning kõigi nende lehed püsivad kaua puul.
Suvehaljastel liikidel varisevad koltunud lehed hilissügisel või talvel, kuid pooligihaljastel liikidel rohelistena alles kevadel. Igihaljastel puudel püsivad lehed aga puul mitu aastat. Suvehaljaste tammeliikide lehed on hõlmised
või servast hambulised ning suuremad kui igihaljastel liikidel, kellel on peamiselt saagja-, oga- või terveservalised paksud lehed. Samamoodi kui kõigil pöögilistel lagunevad tammede nahkjadlehed mullaks aeglaselt.

Haigused ja kahjurid
Tammed on haiguste ja kahjurite suhtes üsna vastuvõtlikud. Suve teisel poolel võib tammelehtede alaküljel märgata
kahvaturohelisi kuni punakaskollaseid marjataolisi pahkasid. Neid tekitavad tamme-pahkvaablane (Cynips quercusfolii)
ja teised pahklaste (Cynipidae) sugukonda kuuluvad umbes 2–5 mm suurused kiletiivalised putukad. Ühel tammelehel võib olla kuni kümmekond pahka ja niisuguseid lehti võib puul olla rohkesti, aga puule erilist kahju nad ei tee. Mõned pahklased (Andricus foecundatrix, Biorhiza pallida) teevad kurja ka tammepungadele. Tammelehti himustavad teisedki
putukad, sh mitut liiki põrniklased – maipõrnikas (Melolontha), juunipõrnikas (Amphimallon solstitiale) jt ning liblikad – külmavaksikud (Operophtera),hele-villkäpp (Calliteara pudibunda) ja tammemähkur (Tortrix viridana). Ka Eestis juba kanda kinnitanud invasiivsetest liblikaliikidest on eriti ablas tammelehtede järele käsnalainelane (Lymantria dispar).

Juulis-augustis lööbib tammelehtedel jahukaste. See seenhaigus ilmutab end kirmena üksikute valkjate täpikestena,
hiljem levib üle kogu nakatunud pinna. Tugevama nakkuse korral võib kirmet leiduda ka lehe alumisel küljel,
võrsetel ja viljadel. Kirme ehk jahukaste seeneeoste moodustumist soodustavad eelkõige soojus ja kuivus, taimekoed on siis nõrgad, mistõttu haigustekitajal (Microsphaera alphitoides) on teda kerge rünnata. Soodustavalt mõjuvad ka järsud ööpäevased temperatuurimuutused: kuumad päevad ja külmad ööd ning põud ja kuumalained, aga ka niiske ja jahe ilm. Jahukaste vähendab lehtede fotosünteesivõimet ning nõrgestab lehti ja põhjustab lehtede varasemat varingut. Kahjustatud lehed ei arene normaalsuuruseni, sageli muutub ka lehtede kuju. Noored võrsed aga jäävad nõrgaks ja võivad talvepakases hukkuda.

Kõige kardetavam tammeliike ohustav haigus on tamme-äkksurm (Phytophthora ramorum). See seenhaigus kahjustab peale tammede paljusid teisi puittaimi nii Ameerikas kui ka Euroopas.
Meie oludes kahjustavad tammetüve piki tüve kulgevad külmalõhed, mis tekivad talviste järskude temperatuurikõikumiste tagajärjel ning aitavad tüvesse pääseda seenpatogeenidel. Elusate tammepuude tüvedel näeb seetõttu vääveltorikut ehk väävlikut (Laetiporus sulphureus), harvem aga maksakut ehk rusukit (Fistulina hepatica). Tuntuim tammepuidu lagundaja on surnud tammetüvedel kasvav tammekakk (Daedalea quercina).

Kõrged, jämedad ja vanad
Tammed võivad olla kõrged jämedatüvelised puud, kelle kõrgus võib ulatuda 30–40 (55) meetrini, kuid kasvada ka madalate puude või kõrgete põõsastena. Tüve diameeter võib vanadel puudel küündida kuni 1,5 (4,0) meetrini. Euroopa jämedaim tamm kasvab Lõuna-Rootsis; tema ümbermõõt rinnakõrguselt on 15,1 m
(2014) ning vanus ligi 900 aastat. Eesti kõige jämedam tamm on Võrumaal Urvastes kasvav Tamme-Lauri tamm, kelle ümbermõõt rinnakõrguselt on 8,7 m (2018) ning vanus umbes 700 aastat.

Kuni 1500 aastat vana Stelmužė tamm Leedus Foto: Wikimedia Commons

Tammed on pikaealised, koguni üle 500 aasta vanad. Euroopa vanim harilik tamm kasvab Bulgaarias Stara Zagora
mägedes; see puu arvatakse olevat üle1600 aasta vana. Üks Euroopa vanimaid tammepuid, kelle vanuseks on hinnatud kuni 1500 aastat, kasvab Leedus Stelmužės.


Noortel tammepuudel on tüve koor õhuke ja sile, kuid vanemas eas muutub see paksuks ja rõmeliseks. Vaba kasvuruumiga puudel on võra väga lai ja harunev. Puistus kasvavatel puudel on võra kitsas ja lühike ning tüvi hästi laasunud.

Tammede juurekava on hästi arenenud, tugeva ja sügavale tungiva sammasjuurega, mis võib ulatuda kuni kümne
meetri sügavuseni. See tagab suure tormikindluse. Tammed on mükotroofsed, elavad sümbioosis kandseentega. Kõige
hinnatumad valged ja mustad trühvlid (Tuber magnatum, T. melanosporum) koloniseerivad ja moodustavad mükoriisa eelkõige tammejuurtega. Tammejuurtega on seotud veel hulk teisi seeni, näiteks kivipuravikud (Boletus). Kuigi
tammed paljunevad hästi seemnetega, annavad nad kännuvõsu kõrge eani. Juurevõsumisvõime tammedel aga puudub.

Tamm talub võraokste kärpimist. Harilikul tammel on nii vara- kui ka hiljalehtiv vorm. Esimest nimetatakse suvetammeks, hiljapuhkevat teisendit talvetammeks

Valgust ja tuult!
Enamik liike on valgus- ja soojusnõudlikud, taluvad lühiajalist põuda ja üleujutusi. Kasvukohana eelistavad nad viljakat,
neutraalse või veidi happelise reaktsiooniga mulda. Ehkki tüve ja okste lõikehaavad paranevad üsna aeglaselt, taluvad tammed võrdlemisi hästi okste lõikust ja võraokste kärpimist. Noorelt taluvad nad suurte puude varju, mistõttu tamme looduslik uuendus tekib hõreda taimkattega kohtades ka puurinde alla. Kuid juba kahe-kolmeaastaselt vajavad seemikud kasvuks piisavalt valgust. Kui valgusolud ei parane, hukkuvad puukesed valguse vähesuse
tõttu. Ümberistutamist taluvad nad halvasti, seetõttu tuleb noored taimed lõplikule kasvukohale varakult ära istutada

Tammed on parasvöötme lehtpuudest kõige hilisema õitsemisega tuultolmlevad ühekojalised puittaimed.
Suvehaljad tammeliigid õitsevad samal ajal kui lehtivad. Igihaljad liigid õitsevad neist veidi hiljem.
Kollakasrohelised isasõied asuvad kimpudena tavaliselt mitme kaupa rippuvates urbades. Väikesed emasõied paiknevad üksikult või kahe-kolme (viie) kaupa püstisel lühemal või pikemal viljaraol, mis asetseb lehekaenlas.
Vabalt kasvavad puud hakkavad õitsema umbes 15-aastaselt, aga puistus 40–60-aastaselt.

Vili on üheseemneline tõru. Liigiti võib tõru olla kitsas- või laiovaalne, munajas või kerajas. Tõru ümbritseb eri
suuruse, kuju ning sise- (paljas või karvane) ja välispinnaga (siledast rõmelisest karvase või ogaliseni) kuupula. Lüdi katab eri liikidel seemet kas osaliselt või peaaegu täielikult.

Olenevalt liigist valmib vili (5) 6 või 12–18 või 24 kuuga. Rohkesti proteiine ja rasvu sisaldavad tärkliserikkad tõrud
on mõnel liigil magusad. Neid süüakse röstitult, tarvitatakse kohvi aseainenavõi loomasöödana. Muu hulgas sisaldavad
seemned parkaineid (tanniini), seepärast on mõne liigi tõrud maitselt väga kibedad. Selleks et neid vilju söödavaks
muuta, leotatakse neid vees. Tõrud on paljude imetajate (sõralised, närilised), lindude (pasknäär) ja putukate
oluline toiduallikas. Sead võivad tammetõrusid süüa rohkesti, kuid veistele on tõrud ja lehed suure parkhappesisalduse tõttu hulgi mürgised.

Tammepuit on väärtuslik

Tammepuit on kõva, raske, vastupidav, kulumiskindel, ilusa toimega ja hästi töödeldav. Sellest valmistatakse mööblit,
parketti, uksi, treppe, tarbe- ja kunstiesemeid jpm. Seda puitu kasutatakse laeva-, silla- ja vesiehituses.

Eriti väärtuslikuks peetakse raske musta puiduga nn musta tamme. Must tamm tekib, kui parkaineid sisaldav
tammepuit on pikka aega seisnud vees, mille tagajärjel on puidu tanniinid reageerinud vees leiduvate rauaühenditega.
Seda tammepuidu omadust on kasutatud ära ka tindi valmistamisel.

Suure tanniinisisalduse pärast on tammepuit vastupidav putuk- ja seenkahjustustele. Parkainete tõttu toodetakse
mitut liiki tammede puidust veini-, viski-, brändi- ja šerrivaate. Tammelaastude või puidupuruga maitsestatakse
ja värvitakse jooke ning suitsutatakse liha, kala ja juustu. Tammekoorest toodetakse nahatööstuse ja meditsiini
tarbeks parkaineekstrakti. Vahemere maades kasvava korgitamme (Q. suber) paksust koorest valmistatakse pudelikorke, korkveste, isolatsiooni- ja ehitusmaterjale jm. Rahvameditsiinis pruugitakse kuivatatud tammekoort parkainerohkuse tõttu kõhulahtisuse korral kinnistina, aga ka kuseteede ning kurgu- ja igemepõletiku ravis.

Välimuselt kaunid ja linnaoludes vastupidavad tammeliigid ja nende vormid on tähtsad ilupuud, mida kasutatakse
laialdaselt pargi-, allee- ja soolopuuna. Tammedest rajatakse tuulekaitseribasid rannikualadel. Haljastuses annavad need puud varju või toimivad elavtarana. Tammed on olnud tähtsad hiie- ja ohvripuud. Tammesaludes
sooritasid muistsed esivanemad kombetalitusi.

IVAR SIBUL (1972) on Eesti maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

TUNNE LOODUST | Kas sisalik või vesilik?

Tekst: PIRET PAPPEL „Ja siis nägin täna veel sisalikku. Ta...

TEHNOKRAADI KROONIKAD | Aju-arvuti liidesed aitavad halvatutel suhelda ja liikuda

Tekst: ÜLAR ALLAS Ajaloo koidikust peale on otsitud võimalusi parandada...

Ilm ja eesti kirjandus

Tekst: AIN KALLIS Need ilmad on kodused. / Need on...