Tekst: KAI VELLAK, NELE INGERPUU
Nimetus „roossammal“ jääb hästi meelde; kui seostada sammaltaim ja nimetus, süüvib roheline roosinupp kergesti mällu isegi põgusa tutvumise järel.
Roossambla ladinakeelne nimetus (Rhodobryum roseum) viitab samuti roosile. Kreekakeelne sõna rhodo tähendab roosi ja bryon sammalt. Kuna seesugune piltlik kirjeldus on iseloomulik tervele perekonnale, ei ole teisteski keeltes peetud vajalikuks talle mõnd muud nime panna. Nii on roossammal ka inglise keeles rose moss, saksa keeles Rosenmoos, rootsi keeles rosmossa, soomlased aga kutsuvad teda hellitavalt „salu rosettsamblaks“: lehtoruusukesammal.
Roossambla lehed on koondunud võsu tippu just nii nagu kroonlehed roosiõies. Hariliku roossambla ühes lehekodarikus võib olla 16–24 lehekest. Kui lehekodarikus kokku loetud lehti on 18 kuni 52, siis on tegu aga teise meil leiduva roossambla liigi nutt-roossamblaga.
Roossammalde lehed on kujult talbjad; suurimad lehekesed võivad olla kuni ühe sentimeetri pikkused. Harilikul roossamblal aheneb lehetipp pikemalt, nutt-roossamblal järsemalt. Roossammalde pruunikad varred on peaaegu lehitud, leidub vaid üksikuid soomusjaid alalehti. Võsud on omavahel ühendatud kõdu sees peituva varre kaudu ning võsu tipus laiuvatest lehekodarikest võivad moodustuda tihedad murulaadsed laigud, mis metsa all kergesti silma hakkavad. Kui lehed on ära kuivanud ja tihedalt krussis nutis, ei paistagi roossammal enam nii lihtsalt teiste sammalde vahelt välja.