EESTI KIHELKONNAD | Anna kihelkond Tallinna–Tartu maantee ääres

Kuupäev:

Enamik Eesti elanikest on Annast läbi sõitnud. Tallinna–Tartu maanteel jäi see närvilisele autojuhile hästi meelde, sest seal tuli kiirus maha võtta, kehtis möödasõidukeeld ja otse tee kõrval asus põõsaste vahel kirik. Tunamullu valmis aga neljarealine maanteelõik, mis juhib liiklusvoo Anna kihelkonna keskusest mööda. Mille poolest võiksime aga veel Anna kihelkonda tunda?

Tekst: MAIT SEPP, TAAVI PAE

Anna koguduse esimene kirikuõpetaja määrati ametisse 1684. aastal ning see sündmus on ka kihelkonna asutamise tähtpäev. Anna kivist kirikuhoone ehitati märksa hiljem, see pühitseti 1780. aastal. Ainsana kihelkonnakirikutest on sellel puitkatus Foto: Taavi Pae

Eesti ühe väikseima kihelkonna tekkelugu on tänapäeva maanteede seisukohalt vaadatuna mõistetamatu: Anna kiriku juurest on Paide Püha Risti kirikuni linnulennult vaid umbes 13 km. Praeguste jalgteede järgi on pühakojad üksteisest umbes kolme tunni jalutamise kaugusel. Miks siis pidi otse Paide külje alla eraldi kihelkonna looma?
Lugu saab mõnevõrra selgemaks, kui uurida vanu kaarte ja maastikku. Nimelt koosneb Anna kihelkond õigupoolest soosaarte rühmadest, mis on üksteisest ja teistest asustusaladest eraldatud vesise maaga. Roosna-Alliku allikatest alguse saav Pärnu jõgi lõikab Anna ära idapoolsest Peetri kihelkonnast ja ka Paidest. Pärnu jõgi ise on siin küll veel kitsas vonklev oja, kuid seda ümbritsevad laiad soised alad olid vanal ajal raskesti läbitavad. Kirdesse jääva Järva-Madise kihelkonna piirile jääb Jägala jõgi ja selle taga asuvad suured rabad: Iiripillisaare, Tõugussaare, Tartussaare, Lõhmu ja teised. Sealt ei ole praegugi mingit läbipääsu.
Ühendus ei ole kuigi hea ka läänes piirneva Türi ja loodes oleva Kose kihelkonnaga. Türist eraldavad Annat Reopalu jõe ümbruse vesised metsalaamad. Kose poole viiv Tallinna maantee keksles aga ühelt soosaarelt teisele ja polnud paar sajandit tagasi samuti alati läbitav, vähemalt mitte kevadise ja sügisese suurvee ajal. Anna oli küll tähtis taliteede keskus, kuid mõeldes ajaloolisele transpordivõrgustikule tuleb meeles pidada, et seni, kuni 1937. aastal valmis lõplikult Kärevere sild, kulges Tallinna ja Tartu vaheline liiklus piki Piibe maanteed.

Oaas soode ja metsade serval
August Tammekann on „Eesti entsüklopeedias“ (1931–32) kirjeldanud siinseid maastikke järgmiselt: „Anna kihelkond asetseb Harjumaa ja Järvamaa vahelise soise ja metsase kõrvemaa lõunaosas, selle üleminekul Türi väikevoorestikku, Jägala ja Pärnu jõe veelahkmel. Kihelkonna lääne- ja lõunaosa on laialdane sootasandik, millelt kerkib üksikute põllustatud saartena väikevoori väheldaste ahel- ja hagukülade või üksikõuedega, nagu Mustla, Saaremõisa, Võibu, Naudja, Kaguvere ja Eivere. Sootasandikul lookleb aeglaselt Jägala jõe ülemjooks ja levivad mõned väikesed laugasjärved. Lõunaotsast valguvad veed kraavide kaudu Röa jõkke ja siit Pärnu jõkke. Kihelkonna idaosa kumerdub pisut kõrgemale, siin koonduvad mõned lamedad kühmud ja voorseljakud laiemaks põllualaks, millel asetseb Anna kirik, Purdi asundus ja Puiatu, Sõmeru ning Otiku küla. Peale Purdi asunduse on Anna kihelkonnas veel Eivere asundus üksiku lameda kühma nõlval, kihelkonna lõunasopis. Kihelkonda läbib kaares Tallinna–Paide maantee.“
Tänapäeva teadmiste kontekstis võib pikalt arutleda selle üle, miks Tammekann kirjutas Kõrvemaa väikese tähega ja millises Kõrvemaa osas Anna kihelkond tegelikult asub. Praegu peetakse Kõrvemaaks ehk Vahe-Eesti madalikuks maastikurajooni, mis ulatub Lahemaast Navesti jõeni [1]. Selle järgi asetseb Anna kihelkond Pandivere piirialal Kõrvemaa keskosas.

Anna kihelkonnakirik asub keset tasast maastikku Foto: Ingmar Muusikus

Kirjandusallikatest võib muidugi leida ka suuresti erinevaid maastikurajoonide piire. Näiteks Eesti Looduse 1969. aasta oktoobrinumbrist leiame kaardi, kus Kõrvemaa lõunaserv kulgeb Türi–Lelle raudteeliini lähedalt ja Anna on Kõrvemaast üldse välja jäetud. Theodor Lippmaa [8] taimegeograafilises jaotuses ulatus Kõrvemaa Lahemaast Annani. Siit edasi algas Vahe-Eesti valdkonna lõunapoolsem osa Soomaa. Nii langeb ka 20 390 ha suuruse Kõrvemaa maastikukaitseala lõunapiir üsna hästi kokku Anna kihelkonna põhjapiiriga.
Tegelikult võib eeldada, et Tammekannu „kõrvemaa“ Anna kihelkonna kirjelduses ei tähista mingit konkreetset maastikurajooni, vaid seda on kasutatud omaduse kirjeldusena. Ehk siis Anna kihelkond on väike asustatud oaas suurte inimtühjade metsade ja soode servas. Kõrvemaalt pärit geograafi Jakob Kentsi (1883–1947) järgi tähendabki kõrb: kõrve inimtühja metsast ala [5].

Palju kraave ja mitu kanalit
Vee- ja soode rohkus tähendab seda, et nendega on siin ka aastasadu võideldud. Juba 1820. aastatel asus kohalik mõisnik maad parandama, seega mitukümmend aastat enne seda, kui maaparandus Eestimaal laiemalt moodi läks. Ta lasi Purdi rappa kanali kaevata. Pole muidugi päris kindel, kas siht oli saada juurde kuiva maad või oli tegu mõisniku uudishimuga või oli see näljaajal lihtsalt talumeestele hädaabina mõeldud töö. Kraavikaevamise eest maksti talumeestele toiduga ja nii sai see hüüdnimeks Näljakanal. Kanal peaks olema vanim seni kasutusel olev inimese kaevatud vooluveekogu Eestis.
1960.–1970. aastail laiendati Ülemiste järve veehaaret, kuna Tallinna veetarve ületas Ülemiste järve looduslikke võimalusi. Siis rajati 4,3 km pikkune Pärnu–Jägala kanal, mis juhib osa Roosna-Alliku allikatest Pärnu jõkke voolava vee Jägala jõe kaudu Ülemistesse. Kanali projekteerimise ajal selgus, et tegelikult taastatakse ajaloolist õiglust: millalgi 17. sajandil rajatud tammiga juhiti algul Jägala jõkke voolanud vesi Purdi veski paisjärve ja sealt Pärnu jõkke [3].
Anna kihelkonna jõgedest ja soodest piiratud maalapid on olnud inimesele sobivad nii pelgupaigana kui ka maaharimiseks. Algeline põllupidamine võis siia jõuda juba varasel rauaajal. Purdi küla lähedal asuva kivikalme rajamise ajaks peetakse keskmist rauaaega ehk umbes 450–800 pKr. Toona võis siinne asustus olla suhteliselt tihe: peaaegu iga Anna kihelkonna suurema küla juurest on leitud kivikalmeid. Muinasajal oli see piirkond aga koos Peetri ja osaga Paide kihelkonnast üks Järvamaa kolmest kihelkonnast, mille keskus oli Kareda küla [2, 7].

Anna saab 340-aastaseks
Iseseisev Anna kihelkond hakkas kujunema 17. sajandil. On teada, et 1650. aastal ehitas mõisnik Hans von Burt Tallinna–Paide maantee äärde puidust kabeli, kus käisid jutlustamas Peetri koguduse õpetajad. 1684. aastal ordineeriti Anna koguduse esimeseks kirikuõpetajaks magister Erasmus Pegau. Seda sündmust peetakse kihelkonna asutamise tähtpäevaks ja tänavu täitub Annal 340 aastat.
Kivist kirikuhoonet hakati siia ehitama alles 1776. aastal. Hilisbarokne hoone pühitseti 1780. aastal. Pühakojas on ruumi poolele tuhandele inimesele ja oma 200-ruutmeetrise põrandapinnaga on see Järvamaa väikseim. Kirik ja kihelkond on oma nime saanud Kristuse vanaema järgi. Kuna Eesti alad olid pühendatud neitsi Maarjale, on ka Maarja ema Anna olnud meil suure au sees.
Pärast 18. sajandi sõja-, katku- ja näljalaineid jäi siinsetesse metsaküladesse väga vähe rahvast ja lihtsalt polnud raha, et oma vaimulikku palgal hoida. 1738. aastal sõlmiti kirikusisene leping, mille järgi Anna kogudus säilitas küll iseseisvuse, kuid jäi püsivalt Paide kirikuõpetaja teenida. Seetõttu räägitakse sageli ka Paide-Anna kihelkonnast. 1937. aastal see leping lõpetati ja Anna sai taas iseseisvaks. Ent üksnes formaalselt, sest oma õpetaja palkamiseks ei olnud endiselt võimalusi ja vaimulik käis ikka Paidest. Ka ei kujunenud siia kiriku ümber keskset asulat, nagu see on iseloomulik enamikule kihelkondadest. Ametlikult loodi Anna küla alles 1977. aasta nõukogude haldusreformi käigus.

Kihelkonnast leiab ka mõned mõisahooned. Neist on nüüdseks kenasti renoveeritud Purdi mõis. Loodusteadlastele seostub Purdi kuulsa looduseuurij a Karl Ernst von Baeriga, kes veetis siin osa oma lapsepõlvest: nende pere rentis Purdi mõisa Foto: Ingmar Muusikus

Kaunis Purdi
Kuna kihelkond on väike, oli siin ka vähe mõisaid: kirikumõis, Eivere ja Purdi ning mõned neile alluvad karja- ja kõrvalmõisad. Purdi mõisat on esimest korda mainitud 1560. aastal. Õigemini on mainitud selle ordule kuulunud eelkäijat, mis asus praegusest mõisakompleksist umbes kolme kilomeetri kaugusel Ojatagusel. Liivimaa sõja ajal põletati ordumõis maha ja maad läksid 1593. aastal Hans Burti omandusse. Burtide suguvõsa rajas uue mõisasüdame praegusse kohta. Seejuures toimus huvitav nihe kohanimes: mõisa saksakeelses nimes Noistfer säilis kunagine eestikeelne toponüüm, liigitudes vere-lõpuliste kohanimede hulka. Ent eestlased ise hakkasid seda kanti hüüdma mõisapere järgi Purdiks.
Burtide suguvõsa hoidis mõisa enda käes terve rahutu 17. sajandi. Hiljem läksid siinsed valdused Bocki, siis Baranoffi ja lõpuks Ungern-Sternbergi aadlisuguvõsa valdusse. Purdi mõisnikest kuulsaimad olid Johann Friedrich von Ungern-Sternberg (1763–1825) ja tema poeg Alexander Peter (1806–1868). Esimene oli Tartu ülikooli asekuraator ja Eestimaa maanõunik. Purdis sündinud, kuid peamiselt Saksamaal elanud Alexander oli aga juba neljateistaastaselt kirjutanud mitu luuletust ja tragöödiat. Ta oli andekas ka maalikunstis, aga laia populaarsuse pälvis siiski romaanide ja memuaaridega. Teda peetakse baltisaksa kogukonnast võrsunud kirjanikest kõige viljakamaks autoriks.
Purdit mainitakse alati Karl Ernst von Baeri eluloos. Nimelt oli mõis 19. sajandi esimestel aastatel Baeride perekonna käes rendil ja nooruke Karl tegi siinsetes metsades botaanilisi ringkäike.
Purdi mõisa barokkstiilis peahoone ehitati umbes 1760. aastatel Carl Gustav von Baranoffi ajal. Ent hoonet on sajandite jooksul korduvalt ümber ehitatud ja laiendatud. Pärast mõisate riigistamist 1920. aastatel rajati siia kool, mis töötas 2001. aastani. Siis maja erastati. Pärast mitut omanikuvahetust sattus see 2016. aastal peremehe kätte, kes otsustas imposantse mõisahoone restaureerida ja avas siin möödunud aastal spaa.
Purdi mõisakompleks ja Anna kirik koos Anna–Peetri maantee ning Pärnu jõe vahelisele alale jääva Kasemetsa parkmetsaga on üks Järvamaa üheksateistkümnest maakondliku tähtsusega väärtuslikust maastikust. See tähendab, et siinne peamiselt avatud põllumajandusmaastik ja liigirikas parkmets on Järvamaale sedavõrd iseloomulik, et seda tasub sellisena hoida ka järeltulevatele põlvedele [4]. Kiriku ja mõisa vahele jääb veel Purdi mõisa matmispaik, mis on omasuguste hulgas üks suurimaid ja vanemaid. Seal on säilinud barokne kabel 18. sajandi lõpust.

Purdi barokkstiilis matmiskabel on ehitatud 18. sajandi lõpus, rajajaks mõisaomanikust Ungern-Sternbergide aadlipere Foto: Taavi Pae

Mõisapalkidest rahvamaja
Ka Eivere mõisal on pikk ajalugu ja esinduslik peahoone. Esimest korda on seda mainitud 1552. aastal. Mitme omanikuvahetuse järel läks mõis Stackelbergide kätte. Praeguse kergelt keskaegset lossi meenutava välisilme sai peahoone 1912. aastal, ent osa selle müüre pärineb 18. sajandist. Maja on praegu erakätes, see on olnud kasutusel ürituste ja majutuskohana.
Omapärane saatus oli Pikaküla karjamõisa peahoonel. Mõis ise kuulus Purdi omanikele Ungern-Sternbergidele, kes rajasid siia esindusliku kahekorruselise puidust härrastemaja. 1920. aastatel ostis riigistatud mõisahoone ära Järva maavalitsus. Mõte oli see palk palgi haaval lahti võtta, Paidesse viia ning avalikku funktsiooni kandva hoonena uuesti kokku panna. Samal ajal otsiti ideed, kuidas jäädvustada Vabadussõjas hukkunud paidelaste mälestust. Need kaks mõtet said kokku ja nii ei rajatud Paidesse ausammast, vaid hoopis ehitati Pikaküla mõisa palkidest Vabadussõjale pühendatud rahvamaja. Hoone avati pidulikult 3. veebruaril 1929. a. Rahvamajana toimis see 1987. aastani. Viimastel kümnenditel oli hoone aga hüljatud ja halvas seisukorras. Mullu andis Paide linnavalitsus eraomanikule loa maja lammutada, mis loomulikult põhjustas väga vastakaid arvamusi. Mullu suvel maja ka lammutati.

Anna kihelkonna inimasulad piirnevad mitmest küljest suurte, kohati läbimatute loodusaladega: märjad sood ühel pool, lõputud metsalaamad teisel pool. Vaade Anna keskusest kirdesse jäävale Iiripillisaarele ja teda ümbritsevale rabale Foto: Ingmar Muusikus

Pärimust on tallel rohkelt
Hoolimata edevatest mõisahoonetest elas maarahvas Anna kandis siiski üsna kehvalt. Ega metsa- ja renditaludest suurt jõukust ei kasvanud. „Vanasti olnud Purdi nii vaene ja mahajäänud koht, et kui mõni purdilane Paide turul oli, küsiti: „Ah sa oled Purdist, mis sul siis ka müüa on? Vakk tuhka või?““ Selle loo, nagu ka paljud teised Anna kandi pajatused, on koos kihelkonna aja- ja kultuurilooga raamatutesse kogunud Elle Näppo [9, 10, 11].
Anna kihelkond ongi tuntud oma rahvajuttude ja regilaulude poolest. Tõsi, neid on olnud üsna vaevaline koguda. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse rahvapärimuse ning vanavara kogumise aegsed ajalehed on täis kurtmist, et Anna rahvas on passiivne ja siit tuleb vähe materjali. Ka rahvakultuuri kohapeal uurimas käinud folkloristid kaebasid siinsete keeruliste olude üle. Näiteks 1929. aastal tegi Anna kihelkonda jalgsi kahenädalase kogumisretke noor rahvaluuleteadlane Richard Viidalepp (1904–1986). Oma aruandes on ta kirjutanud: „Anna kihelkond pole maa-ala poolest suur – moodustub vaid Anna vallast, kuid sääl on rohkesti metsatalusid, mis teest kaugel (maanteest), suvel võõrale osalt ligipääsmatud. Need jäid mul käimata.“ Viidalepal muidugi ei vedanud ka ilmaga, sadas peaaegu iga päev.
Ja ometi leidsid folkloristid siit veel 1950.–1960. aastatel inimesi, kes laulsid regivärsilisi laule ja täiendasid rahvaluulekogusid. 2012. aastal avaldati raamatusarjas „Vana Kannel“ Anna ja Paida kandi regilaulude kogumik [6]. Peale pärimuse suhtelise ohtruse oli kogumiku koostamise taga Anna kihelkonnast pärit legendaarne folklorist, rahvakultuuri talletaja ja tutvustaja, regilaulu-uurija Ottilie-Olga Kõiva (1932–2023). Olgu siinjuures mainitud, et vaid vähesed kihelkonnad saavad uhkustada niivõrd põhjaliku rahvakultuuri ülevaatega, nagu neid „Vana Kandle“ sarjas välja antakse.

Enne kulges Tallinna–Tartu maantee Annast läbi ja möödujatel oli võimalus kirikut autoaknast silmata. Praegu möödub kiirtee kirikust ühe kilomeetri kauguselt. Tee on rajatud läbi aluspõhja kõviku, kus paljanduvad Siluri ladestu Juuru lademe Tamsalu ja Varbola kihistu Foto: Taavi Pae

Mitu unustatud haritlast
Üks tähtsaim Anna kihelkonnast pärit, kuid ebaõiglaselt unustatud kultuuritegelane on keeleteadlane ja -uuendaja Elmar Muuk (1901–1941). Eivere kooliõpetaja peres sündinud Elmar õppis Paides ja lõpetas Tallinnas Jakob Westholmi eragümnaasiumi. Võttis koolipoisina osa Vabadussõjast. 1920. aastal astus ta Tartu ülikoolis õppima filoloogiat. Ta oli keelte suhtes andekas ja valdas ülihästi saksa keelt. Ühtlasi oskas ta vene, prantsuse, inglise, soome ja ladina keelt. Ülikooli tal aga lõpetada ei õnnestunud, õpingud jäid tööl käimise tõttu venima. 1920.–1930. aastatel oli see aga väga tavaline nähe.
Juba 1923. aastast tegutses ta Johannes Voldemar Veski abilisena „Eesti õigekeelsus-sõnaraamatu“ käsikirja koostamisel. Energilise keelemehena tegi ta hulga ettepanekuid kirjakeele normimise kohta. Tänu temale kirjutame võõrsõnu just nii, nagu me seda nüüdisajal teeme. Kuulsaks sai Elmar Muuk aga keeleõpetuse- ja grammatikaõpikute ning „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu“ autorina. Populaarne oli ka tema ja Georg Tuksami 1939. aastal välja antud „Saksa-Eesti sõnaraamat“. Elmar Muugi elutee lõppes Nõukogude vangilaagris.
Teine Eiverest pärit ja samuti suuresti unustatud tegelane on Juhan (Johannes) Kallak (1935. aastani Johannes Kuulberg; 1892–1965). Ta oli elupõline pedagoog, kes õpetamise kõrval avaldas lasteraamatuid ja -näidendeid ning koostas mitu aabitsat ja emakeelelugemikku. Kallakul on eriline koht meie koolimatemaatikas. Tema 1924. aastal avaldatud algklasside õpik „Elavad arvud“ püsis eri trükiversioonidena Eesti koolis 1960. aastateni.
Praegu elab Anna kihelkond üle huvitavaid aegu. Uus, küladest eemale juhitud maantee on siia toonud rahu ja vaikuse. Kas sellega kaasneb ka ümbruskonna vaikne hääbumine? Või suudetakse see vaikus ning Kõrvemaa erilisus panna näiteks areneva loodusturismi rakkesse ja luua nii uusi töökohti? Näiteks aastatel 1921–1944 käis Nurme küla Liivamäe talus suvepuhkusel siinse looduse ilu nautimas helilooja Artur Kapp (1878–1952).

  1. Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.
  2. Jaanits, Lembit jt 1982. Eesti esiajalugu. Eesti Raamat, Tallinn.
  3. Kaljumäe, Jüri; Raig, Valdeko 1972. Kõrvemaa jõed Ülemistele appi. – Eesti Loodus 23 (3): 129–134.
  4. Kaur, Egle jt 2008. Eesti maastikud. Tänapäev, Tallinn.
  5. Kents, Jakob 1947. Eesti „kõrve“-nimelised kohad – ürgse maastiku ja asustusloo ilmendajad. Teaduslik Kirjandus, Tartu.
  6. Kõiva, Ottilie; Oras, Janika 2012. Paide ja Anna regilaulud. Vana Kannel X. Eesti Kirjandusmuuseum, eesti rahvaluule arhiiv, Tartu.
  7. Laid, Eerik 1997. Paopaigad. Eesti mõttelugu 13. raamat. Ilmamaa, Tartu.
  8. Lippmaa, Theodor 1935. Eesti geobotaanika põhijooni. Eesti vabariigi Tartu ülikooli toimetused XXVIII. K. Mattiesen, Tartu.
  9. Näppo, Elle 2004. Vanade aegade lood: Anna kihelkond. Anna Vaba Aja Maja, Tallinn.
  10. Näppo, Elle 2008. Kilde Anna kihelkonnast: pühendatud Eesti Vabariigi 90. sünniaastapäevale. Saarakiri, Turi.
  11. Näppo, Elle 2014. Vanade aegade lood: Anna kihelkond. Anna Kultuuriselts, Anna.

MAIT SEPP (1974) ja TAAVI PAE (1976) on geograafid ja kultuuriloohuvilised, tootavad Tartu ulikooli geograafiaosakonnas.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

TUNNE LOODUST | Kas sisalik või vesilik?

Tekst: PIRET PAPPEL „Ja siis nägin täna veel sisalikku. Ta...

TEHNOKRAADI KROONIKAD | Aju-arvuti liidesed aitavad halvatutel suhelda ja liikuda

Tekst: ÜLAR ALLAS Ajaloo koidikust peale on otsitud võimalusi parandada...

Ilm ja eesti kirjandus

Tekst: AIN KALLIS Need ilmad on kodused. / Need on...