Kuidas saaks Eesti seeni paremini uurida ja tutvustada? 60 aastat tagasi jõudis osa Eesti looduseuurijate seltsi (LUS) liikmeid arusaamale, et neid küsimusi aitaks lahendada seltsi sees loodav oma rakuke ehk mükoloogiasektsioon.
Nüüdseks on mükoloogiasektsioonist saanud mükoloogiaühing (nimetus muutus 16. aprillil 2000), kuid töö on jätkunud: populariseeritakse seeni, kirjeldatakse seente elurikkust ja liikide levikut. Ühingul on praegu 41 liiget üle Eesti; tegevuse keskus asub Tartus, kus töötavad mükoloogiasektsiooni omaaegsete asutajate õpilased.
Aegade vältel on peale elukutseliste mükoloogide olnud liikmete hulgas metsandus- ja taimekasvatustaustaga inimesi, muuseumitöötajaid, õpetajaid, kunstnikke ja üliõpilasi. Igal aastal korraldatakse kevad- ja sügisseenelaager ning peetakse aastakoosolek Actiones. Mükoloogiaühingu tegevus arendab mitmekülgsel moel neid, kes seeni õpetavad ja uurivad – üksteist täiendades.
Siinne kirjatükk keskendub peamiselt ühingu tekkeloole; põhiallikas on Eesti mükoloogiaühingu arhiiv [12], kuna ühingu ajaloost on trükiseid ilmunud üsna napilt [7, 9, 13, 24].
Eellugu: krüptogaamide uurimine LUSi loomise järel
Kuinüüdne LUS 1853. aastal asutati, kuulus korrespondentliikmete hulka ka krüptogaamide ehk nii-öelda eostaimede uurijaid. Peagi ilmusid LUSi toetusel kirjastatud esimesed monograafiad Baltikumi seentest [3, 4], sammaldest [5] ja samblikest [1] ning loodi esimesed loodusteaduslikud kogud.
Eesti mükoloogia isaks peetakse aiandustegelast Heinrich August Dietrichit (1820–1897). Ta on koostanud uurimuse tuhatkonnast seenest [3, 4], kuivatanud tõenduseksemplarid ja avaldanud need 1852–1857 võrdluskogudes, millest kaheksa köidet [17] on täis tänini säilinud tolleaegse Eestimaa kubermangu seenestikust.
Haridustegelane Gustav Carl Girgensohn (1786–1872) oli silmapaistev harrastusbrüoloog. LUS toetas rahaliselt Girgensohni sambla- ja taimeretki. Hiljuti selgus, et ka üle saja seeneeksemplari (sh samblikud ja limakud, aastatest 1844–1859) tolleaegsest Liivimaa kubermangust on tema kogutud [18]. Teadaolevalt on need vanimad seeneeksemplarid praeguselt Eesti alalt.
Sõjaeelse Eesti vabariigi innukad seeneuurijad LUSis
Esimene elukutseline mükoloog Eestimaaloli Feodor Bucholtz (1872–1924), maa-aluste seente uurija. Ta õpetas Riias botaanikat ja avaldas Baltikumi seenestikust artikleid. 1919. aastal kutsuti ta botaanikaprofessoriks Tartu ülikooli ning samal aastal valiti LUSi asepresidendiks (liige oli ta olnud 1905. aastast alates) [10]. Juulis 1920 üllitas ta esimese eestikeelse seente kogumise juhendi [2]. Bucholtz jõudis oma lühikese elu jooksul palju: rajanud 1922. a Raadile TÜ taimehaiguste katsejaama koos seenekoguga, pani ta aluse taimehaiguste uurimisele Eestis.
Elmar Emil Leppik (kuni 1950 Elmar Lepik; 1898–1978) oli esimene eestlasest mükoloog ja fütopatoloog. Leppik õppis Tartu ülikoolis, siis Šveitsis, kus kaitses väitekirja 1928. Pärast õpinguid naasis ta Tartu ülikooli, et teadustöö kõrval juhtida taimehaiguste katsejaama ning harida põllumehi parasiitseente tõrjes [14]. 1940–1944 oli ta LUSi botaanikasektsiooni esimees [10]. Leppiku eestvõttel asutati mükoloogiline raamatukogu ja täiendati eenekollektsiooni [15]. Ta oli agar seente tutvustaja ning Eesti esimese seenenäituse eestvedaja 1936. aastal Eesti põllumeeste seltsi väljapanekul Tartus [11]. 1944. aastal põgenes Leppik Eestist. Aastast 1947 töötas ta Saksamaal ning aastast 1950 jätkas teadustööd Ameerika Ühendriikides.
Nikolai Witkowski (ka Witkowsky, Vitkovski; 1868–1948) oli tartlaste hulgas tuntud kui Seenevana. Hüüdnime ajendas tema iseloomulik välimus: vibalik pisut kühmus pika habemega vana mees. Witkowskil olid sügavad teadmised söögi- ja mürkseentest, korrakindlalt jälgis ta Tartu turul müüdavaid seeni ning avaldas nende kohta ülevaateid. LUSi ridadesse kuulus Witkowski alates 1930. aastate keskpaigast [22]. LUSi rahaline toetus võimaldas tal käia Tartu ümbruse metsade seeni uurimas [25]. Muide, osa tema valmistatud seenemudeleid saab näha Tartu ülikool loodusmuuseumi püsinäitusel.
Arst Tõnis Leisner (1894–1975; vt elulugu [21]) huvitus lehikseentest, eriti sellistest keerukatest rühmadest nagu vöödikute alamperekonnast Phlegmacium ja pilvikutest. Leisneri vaatluspäevikuid täiendavad joonistused seente viljakehadest ja mikroskoobi all nähtud eostest. Ta oli aktiivne söögiseente propageerija ja paljude emakeelsete seenenimetuste looja. Koos E. Leppiku ja N. Witkovskiga osales ta esimese seenenäituse korralduses 1936. aastal. Aastail 1946–1970 oli Leisner Eesti riikliku loodusmuusemi seenenäituste konsultant [20].
Mükoloogiasektsiooni asutamine
Teine maailmasõda tõi meie seeneteaduse arengusse katkestuse, kuna professor Elmar Leppik emigreerus. Läks veidi aega, kuni Eesti mükoloogiat hakkas edendama Erast Parmasto (1928–2012). Aastal 1956 kaitses Parmasto bioloogiakandidaadi väitekirja torikseentest. Ent teadlasi ja seenehuvilisi oli tingimata vaja rohkem! Erast Parmasto kutsus kuus Tartu ülikooli bioloogiakursuste seenehuvilist üliõpilast 1957. aasta juulis üheks nädalaks Rutjasse ühislaagrisse. Etteruttavalt võib öelda, et viiest üliõpilasest (Kuulo Kalamees, Urve Kalamees (Haug), Ain Raitviir, Leili Järva, Peeter Põldmaa) said hiljem seeneteadlased ning K. Kalamees korraldas 1959. aasta sügisel Tartu esimese sõjajärgse seenenäituse.
Järgmise laagri korraldas Tartu ülikooli botaanikaringi juhendaja K. Kalamees 10.–20. augustil 1963. aastal Nigula looduskaitsealal. Seal osales neli üliõpilast ning Kuulo kõrval veel Tartu mükolooge: L. Järva, P. Põldmaa, U. Kalamees (Haug) ja E. Parmasto. Seeni otsiti Nigula rabasaartelt, Urissaarest, Orajõelt ja Arukülast, metsast ja põldudelt.Ööbiti Massiaru koolimajas. Laagrist lahkuti veendumuses, et järgmisel aastal tuleb üritust korrata. Hakati pidama plaane, mismoodi võiksid oma tegevust ühendada Tartu asutuste, s.o Tartu ülikooli, zooloogia ja botaanika instituudi ning Eesti põllumajandusakadeemia mükoloogide uurimisrühmad ja seenehuvilised üliõpilased ning amatöörmükoloogid.
3. detsembril 1963 saatis seitse LUSi liiget LUSi juhatusele kirja, kus tehti ettepanek luua mükoloogiasektsioon. J2 Kahe nädala pärast kiitis LUSi üldkoosolek ettepaneku heaks 23. detsembril 1963 kutsuti Tartu ülikooli botaanikakateedri August Vaga auditooriumis kokku uue sektsiooni asutamiskoosolek, kust võttis osa 13 inimest, valiti kolmeliikmeline juhatus kaheks aastaks ja kinnitati kodukord.
Sektsioon püstitas eesmärgi (väljavõte kodukorrast):
a) organiseerida seenestiku uurimist eriteadlaste ja asjaarmastajate poolt, korraldada selleks teaduslikke välitöid ja ekskursioone, ettekandekoosolekuid, seminare, nõupidamisi jne
b) anda oma liikmetele metoodilisi juhendeid vaatluste ja uurimuste korraldamiseks ning tulemuste avaldamiseks ettekannetes ja trükis
c) avaldada LUSi kaudu trükis oma liikmete poolt tehtud uurimistööde tulemusi
d) populariseerida mükoloogiat ja selle rakendusalasid (seente tundmist, kasulike seente kasutamist, võitlust kahjulike seentega jne) ajakirjanduse, raadio, televisiooni, näituste, loengute kaudu jt viisidel.
Töörühmad ja ühingu juhatamine
Tallinnas koondusid seeneuurijad Tõnis Leisneri ümber ning asutasid 16. juunil 1964 eraldi töörühma. J3 Valiti kolmeliikmeline juhatus; kohtuma hakati Eesti riiklikus loodusmuuseumis. 1964. a tegevusaruande põhjal oli sektsioonil Tartus 15 ja Tallinnas 15 liiget. Selleks et sektsioon tervikuna saaks paremini töötada, muudeti 14. detsembril 1968 kodukorda: juhatuse esimees oli nüüdsest ühine, aga mõlemas linnas oli nii abiesimees kui ka sekretär. Tallinna töörühma aktiivsemad liikmed peale Leisneri olid Heinrich Kelder, Uno Kalmeti, Johannes Moks, Väino Lasting, Harry Karis ja Georgi Štšukin. Peaaegu oleks loodud töörühm ka Jõgeval, kus kõige tegusamad olid Kaljo Kask abikaasa Leidaga ja Jaan Sarv.
Eesti mükoloogiaühingu juhatuste koosseis 1963–2023
Lühendid: ae – abiesimees, s– sekretär, l– liige, Tln – Tallinna töörühmas
| Esimees | Juhatuse liikmed | |
| 1963–1965 1964–1967 | Kuulo Kalamees Tõnis Leisner (Tln) | Kaljo Kivi (ae), Ain Raitviir (s) Kaljo Kask (ae Tln), Heinrich Kelder (s Tln) |
| 1966–1967 | Ain Raitviir | Kuulo Kalamees (ae), Kaljo Kivi (s) |
| 1968–1969 1968–1969 | Kuulo Kalamees Uno Kalmeti (Tln) | Märt Hanso (ae), Leili Järva (s) Väino Lasting (ae Tln), Heinrich Kelder (s Tln) |
| 1970–1972 | Kuulo Kalamees | Märt Hanso (l) , Leili Järva (s) Väino Lasting (ae Tln), H. Kelder (s Tln); Uno Kalmeti (l Tln) |
| 1973 | Erast Parmasto | Kuulo Kalamees (l), Leili Järva (s), Harry Karis (ae Tln), H. Kelder (s Tln), Johannes Moks (l Tln) |
| 1974–1975 | Kuulo Kalamees | Erast Parmasto (l) , Leili Järva (s) H. Karis (ae Tln), H. Kelder (s Tln), J. Moks (l Tln) |
| 1976–1978 | Ain Raitviir | Erast Parmasto (l), Anu Kollom (s) J. Moks (ae Tln), Thea Normet (s Tln), V. Lasting (l Tln) |
| 1979–1981 | Märt Hanso | Bellis Kullman (l) , Mall Vaasma (s) V. Lasting (ae Tln), Thea Normet (s Tln), Vello Liiv (l Tln) |
| 1982–1984 | Erast Parmasto | Siivi Raju (s), Kaljo Kask (l) Vello Liiv (ae Tln), Thea Normet (s Tln) |
| 1985–1987 | Ain Raitviir | Õie Jaagomäe (ae Tln), Mall Vaasma (s) |
| 1988–1989 | Ain Raitviir | Õie Jaagomäe (ae Tln), Urve Haug (l) , Urmas Kõljalg (s) |
| 1990–1993 | Kuulo Kalamees | Urmas Kõljalg (s), Georgi Štsukin (l Tln) |
| 1994–1995 | Urmas Kõljalg | Kadri Põldmaa (s) |
| 1996–2000 | Urmas Kõljalg | Helle Järv (s) |
| 2001–2002 | Ain Raitviir | Kadri Leenurm (s) |
| 2003–2004 | Ain Raitviir | Irja Saar (s) |
| 2004–2006 | Leho Tedersoo | Irja Saar (s) |
| 2007–2008 | Irja Saar | Tiiu Tõrra (ae), Kadri Pärtel (s) |
| 2009–2012 | Irja Saar | Ede Leppik (ae), Teele Jairus (s) |
| 2013–2014 | Irja Saar | Irma Zettur (s) |
| 2015-–016 | Külli Kalamees-Pani | Irma Zettur (s) |
| 2017–2020 | Külli Kalamees-Pani | Jane Oja (s) |
| 2021–2022 | Külli Kalamees-Pani | Triin Varvas (s) |
| 2023– | Kadri Pärtel | Ave Suija (ae), Triin Varvas (s) |
Mükoloogiasektsiooni tegevus
Asutamise järel hakati hoogsalt tegutsema, iga kuu või paari tagant peeti ettekandekoosolekuid. Kuigi Tallinna ja Tartu töörühm kohtusid harva, vahetati omavahel aktiivselt kirju ja ürituste kutseid.
14. detsembril 1968 korraldati liikmetele esimene ühine aastakonverents, kus esitati ettekandeid, võeti aasta kokku ja plaaniti tuleva aasta tegevusi. Valiti sektsiooni ametnikud, seejärel näidati aasta jooksul leitud huvitavate seente pilte. 1969. aastal anti aastakoosolekule Märt Hanso ettepanekul nimetus Actiones. Neid koosolekuid on peetud iga aasta detsembris.
Koosolekutelon peetud au seesEesti mükoloogide tegevust. Koos botaanikasektsiooniga meenutati 1964. aasta mais Feodor Bucholtzi; oma õppejõust pidas ettekande Karl Eichwald. 1978. aasta Actiones’el võttis Elmar Leppiku 80. sünniaastapäeva puhul sõna Jaan Sarv, kes oli 1942–1944 Leppiku juhendatav üliõpilane. Koosoleku kutsel oli see sõnavõtt kirjas tagasihoidliku punktina „Meenutusi mükoloogia ajaloost“ ning seda pole mainitud aastaaruandes. [20] Kuigi tol ajal polnud sobilik väliseesti teadlasi avalikult esile tuua, hoiti tasahilju ajaloolist järjepidevust.
Peale aastakonverentside peeti ettekandeid ühistel ekskursioonidel. Käidi pärmivabrikus, šampinjonikasvanduses, TÜ dermatoloogiakateedris, korduvalt Jõgeva sordiaretusjaamas ja Saku maaviljeluse instituudi laboris. 1970. aastatel, kui mõni sektsiooniliige ekspeditsioonilt saabus, jagati koosolekutel värskeid muljeid eksootiliste kohtade (Altai mäestik, Primorje-Sahhalin-Kunašir, Kopet-Dagi mäestik, Kirgiisia, Turkmeenia) seentest jm.
Üks kord, 26. jaanuaril 1970, on peetud ka avalik väitluskoosolek, kus Erast Parmasto ja Hans Trass kõnelesid teemal „Samblikud – samblikud või lihheniseerunud seened“.
Sektsiooni suhtlusring on olnud liikmetele suur arengutugi. Näiteks Tõnis Leisner, kes oli sektsiooni asutamisel peaaegu 70-aastane, jagas lahkelt oma laialdasi lehikseente uurimise kogemusi. Väino Lasting õpetas tundma mikroseeni ja nende kultiveerimist, , teistele tundmatut meetodit . Omavahel vahetati erialakirjandust, prooviti koos seeni määrata eri kemikaalidega jne. Kuna mükoloogide uurimismeetodid on pidevalt muutunud, on hoitud end nendega kursis. Näiteks 1973. aasta 9. märtsi ühisel koosolekul botaanikasektsiooniga tutvustas Ain Raitviir matemaatilisi meetodeid süstemaatikas. 1979. ja 1980. aastal korraldati seminare mikroseentest, eraldi Tartus ja Tallinnas.
Alates 1975. aasta keskpaigast on ühingu töös tragilt kaasa löönud sisearhitekt Vello Liiv, kes on ikka ja jälle nii koosolekutel kui ka looduses õpetanud seente pildistamise nippe. See on paljusid innustanud seeni fotografeerima. Vello kaamerast on pärit lõviosa mükoloogiaühingu arhiivi fotodest ja tema on loonud ka ühingu logo.
Seenelaagrid
Kohe asutamise järel hakati seenehooajal metsaretki korraldama, alates 1968. aastast on kõiki liikmeid kutsutud igal aastal kevad- ja sügislaagrisse. Kujunenud töökorralduse järgi valitakse kevadmatkal välja sügislaagriks sobivaimad paigad ja seente uurimise kasvukohad.
Alguses olid seenelaagrid enamasti mitmepäevased ning ööbiti kas metsavahimajas, mahajäetud talus, koolimajas vms, nii mõnigi kord magati heintel ja elektrita hoones. Kohale jõuti ühissõidukiga, parimal juhul võis kohapeal saada auto majandist või metskonnast. Laagrite olme on küll praegu märksa mugavam, sõidetakse autodega, aga päevakava on ikka sama: hommikul minnakse loodusesse, õhtul mikroskopeeritakse ühiselt ja peetakse aru. Seenelaagreid on vääramatu jõuna häirinud põud (2002. a sügis) ja pandeemia (2020. a kevad). Laagrid on ühingu liikmete oodatuimad üritused, millest võtab osa kuni 30 inimest. Praeguseks on laagreid korraldatud üle kogu Eesti.
Alguses publitseeriti usinalt laagrite seenenimekirju [6, 8, 19]. Aastal 1992 alustati tööd UTM-ruudustikupõhise Eesti seente levikuatlasega, kuhu on kantud andmed ka laagrites leitud seente kohta. Nüüd vormistatakse tulemused andmeportaalis PlutoF (https://app.plutof.ut.ee/study/view/74101). Huvilised saavad kõnealuste laagrite seenevaatlustest ja kogutud eksemplaridest ülevaate e-elurikkuse portaalist, kus on avaldatud ka seente viljakehade fotod. Seenelaagrid on andnud üsna suure panuse Eesti seeneliikide leiuandmete kogumisse; olulisemad leiud on alati pandud tallele seenekogudesse, aluseks mükoloogiauuringutele .
Muud tegevused
Omaette peatükki vääriks emakeelne mükoloogiline kirjavara, mida hakati ühingu loomise järel hoogsalt välja andma, kuid see ei mahu siinsesse ülevaatesse ja vääriks omaette ülevaadet. Esile võib tõsta ajakirja Folia Cryptogamica Estonica järjekindlat väljaandmist LUS mükoloogiaühingu ja Tartu ülikooli koostöös (1. kd 1972, 60. kd 2023).
Ühingu liikmed on harinud hulganisti inimesi: õpetanud seeni tundma näitustel ja matkadel, juhendanud seente välipraktikaid Tartu ülikoolis, Eesti maaülikoolis, Tallinna ülikoolis, kutsehariduskeskustes ja koolides. Loodetavasti on nõnda pandud alus uutele seenehuviliste põlvkondadele.
Autor tänab abi eest käsikirja toimetamisel Kuulo Kalameest ja Ave Suijat; faktiparanduste eest Märt Hansot ja Mati Koppelit.
1. Bruttan, Andreas 1870. Lichenen Est-, Liv- und Kurlands. Dorpat, H. Laakmann. 166 s.
2. Bucholtz, Feodor 1920. Kuidas korjatakse seeni teadusliseks otstarbeks. Tõlkinud Jaan Rumma. – Eesti looduskaitse, taimede ja loomade geograafia sektsiooni teadeanne. Nr. 3. Looduseuurijate Selts Tartu ülikooli juures.
3. Dietrich, Heinrich August 1856. Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen. – Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands 2 (1): 261–414.
4. Dietrich, Heinrich August 1859. Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen. – Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands 2 (1): 487–538.
5. Girgensohn, Gustav Carl 1860. Naturgeschichte der Laub- und Lebermoose Liv-, Ehst- und Kurlands. – Archiv für Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands 2 (2): 1–488.
6. Kalamees, Kuulo; Kelder, Heinrich; Lasting, Väino 1971. Eesti mükoloogide V suvelaager Hiiumaal. Juhendeid seente tundmaõppimiseks 4: 1–10. Eesti Looduseuurijate Selts Teaduste Akadeemia juures, Tartu.
7. Kalamees, Kuulo; Lasting, Väino 1973. Mükoloogiasektsioon saab kümneaastaseks. – Eesti Loodus 16?/24? (11): 682.
8. Kalamees, Kuulo; Kelder, Heinrich; Lasting, Väino 1976. Eesti mükoloogide teaduslikud suvematkad 1957–1971. – Eesti Looduseuurijate seltsi aastaraamat 64: 16–37.
9. Kalamees, Kuulo; Lasting, Väino 1978. Mükoloogiasektsioon. – 125 aastat Eesti Looduseuurijate Seltsi. Tartu: 85–87.
10. Kongo, Linda 2003. Eesti Looduseuurijate Seltsi 150 tegevusaastat 1853–2003. Eesti Looduseuurijate Selts, Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.
11. Lepik, Elmar 1936. Seentest, nende tarvitamisest ja seenmürgistustest. – Seente erinäituse puhul. Tartu näituse kataloog. 4.–7. septembrini 1936: 60–63.
12. LUSi mükoloogiaühingu arhiiv (1963–2022, TÜ loodusmuuseumis, käsikirjalised materjalid).
13. Parmasto, Erast 1980. Eesti seente uurimine ja Eesti mükoloogia 1777–1940–1980. – Eesti Loodus 31 ( ): 418–425.
14. Parmasto, Erast 1998. Elmar E. Leppik and Estonian mycology. – Folia Cryptogamica Estonica 33: 1–4.
15. Pärtel, Kadri 2016. Loodusteaduslike kogude varasalvest: Elmar Leppiku raamatukogu. – Eesti Loodus 67 (5): 24–25.
16. Pärtel, Kadri; Suija Ave 2023. Estonian Mycological Society: 60 years! – Folia Cryptogamica Estonica 60: 137–139.
17. Pärtel, Kadri; Suija, Ave; Yatsiuk, Iryna 2021a. The Estonian Mycological Collections of Heinrich August Dietrich (1820–1897). – Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum 9 (2): 48–78.
18. Pärtel, Kadri; Suija, Ave; Yatsiuk, Iryna 2021b. The mycological collection of G. C. Girgensohn from the middle of the 19th century. – Folia Cryptogamica Estonica 58: 109–119.
19. Raitviir, Ain 1958. Märkmeid Rutja ümbruse parasiitseenestiku kohta. – Floristilised märkmed 1: 67–69.
20. Ramst, Uve 2012. 50 seenenäitust Eesti loodusmuuseumis. – Eesti Loodus 63 (9): 54–57.
21. Ramst, Uve 2019.Tõnis Leisner: arst, sõjaväelane ja seenemees: – Eesti Loodus 70 (5): 54–55.
22. Tartu Ülikooli raamatukogu fond 126 Witkowski, Nikolai. Inventarinimistu. https://core.ac.uk/download/pdf/79109538.pdf.23. 1978. a. tegevuse aruanne. Mükoloogiasektsioon. – Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 70: 94.
23. 1978. a. tegevuse aruanne. Mükoloogiasektsioon. – Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 70: 94.
24. Vaasma Mall; Parmasto, Erast 1980. O работе секций микологии Эстонского общества естествоиспытателей в 1979 году. – Микология и фитопатология 14 (6): 543–544.
25. Witkowski, Nikolai. 1934. Über die höheren Pilze der Umgegend von Tartu. Eesti Loodusteaduste Arhiiv. II 15 (3/4). 111-180.
KADRI PÄRTEL (1974) on mükoloog.