Tekst: HEINO MARDISTE
Täpselt sajand tagasi, 1925. aastal, ilmus trükist koguteose „Eesti“ esimene osa „Tartumaa. Maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus“. Et noorel riigil puudusid põhjalikud emakeelsed raamatud oma maa ja rahva kohta, otsustas eesti kirjanduse seltsi juures asuv kodu-uurimise toimkond 1920. aastal hakata maakondade kaupa koguma andmeid Eesti looduse, rahvastiku, majanduselu ja ajaloo kohta asjaomaste koguteoste tarbeks. 1920.–1930. aastail ilmunud maakondlikest koguteostest on kõige põhjalikum viimane terviklik raamat: „Saaremaa“.
Toimkonna etteotsa sai eestikeelse ülikooli esimene geograafiakabineti soomlasest juhataja Johannes Gabriel Granö (1882–1956), kes oli eelmisel aastal avaldatud „Suomenmaa“ koguteoste esimese raamatu toimetajaid. Koostati kihelkondade kirjeldamise kava, maale saadeti andmeid koguma üliõpilastest stipendiaate ja eeskujuks avaldati 31-leheküljeline trükis „Palamuse kihelkond“ (1922). „Nii võis toimkond [peatoimetaja Jaan Rumma (1887–1926), Granö ja Johannes Voldemar Veski (1873–1968)] 1922. a. sügisel asuda ainese lõplikule läbitöötamisele, missuguse töö juhtimine, kaastööliste leidmine, puuduva faktilise ainese hankimine, sissetulnud artiklite sisu ühtlustamine ja terve teose toimetamine usaldati Rumma hooleks“ („Tartumaa“ eessõna). Raamatu üldosas otsustati käsitleda loodust ja inimest, sealhulgas ajalugu. Põhirõhk pandi aga kihelkondade ja linnade kirjeldamisele. Nii valmiski mahukas (756 lk + 19 lisakaarti) teos. Raamatus on palju fotosid ja jooniseid.