Tekst: IVO SIBUL, JÜRI PLADO, ARGO JÕELEHT
Kuna tajume ümbrust peamiselt nägemismeele kaudu, oleme kõige paremini kursis silmade kõrgusel paikneva maailmaga. Maa-alust keskkonda tunneme eelkõige paljandite ja puuraukude tõttu, kuid nende vahele jääb alati mõõtemääramatus.
Georadar (tuntud ka kui „maaradar“; ingl ground-penetrating radar) on geofüüsikaline seade, millega saadetakse pinnasesse lühikesed elektromagnetilised laineimpulsid. Osa impulssidest peegeldub tagasi maapinnale, kus need registreeritakse ja salvestatakse. Peegeldunud lainete amplituud, kuju ja tagasijõudmise aeg aitavad iseloomustada uuritavat geoloogilist läbilõiget.
Esimest korda suunati elektromagnetlained Maa sisemuse poole aastal 1929, kui Walter Stern [6] uuris Austria liustike paksust. Seega möödub georadari esmatarvitusest peagi sajand. Seadme tähelend saabus alles 1970. aastatel, kui sellega käidi Kuu peal ning ameeriklased Rex Morey ja Art Drake panid kokku esimese kommertseesmärkidel kasutatava georadari. Nüüdseks on georadar peale liustike ja taevakehade pinnase uurimise asendamatu tööriist paljudes muudes valdkondades: tee-ehituses, keskkonna- ja hüdrogeoloogilistel uuringutel, arheoloogias. Üle maailma on kümmekond tootjat, kasutajaid aga tuhandeid.
Parimate tulemuste saamiseks lõimitakse georadar teiste kaudsete meetoditega (näiteks laserskannimine õhust või maa pealt ja multispektraalne kaardistamine). Aparatuuri arendatakse nii, et operaator ei pea isiklikult antenni liigutades andmeid koguma, vaid seda tehakse drooniga.