Tekst: ANNE VAN DEN BERGHE
Must-toonekure pesakaamera, mis alustas ülekandeid 2007. aastal, oli esimene Eestis ja uudne ka maailmas. Tänu kaamerale oleme tundma õppinud selle liigi sigimiskäitumist. Must-toonekurg Karl II võitis Kotkaklubi pesakaamera jälgijate poolehoiu. Kahjuks pole see õnneliku lõpuga lugu.
2019
2019. aasta kevadel võttis must-toonekurg Karl II Karula rahvuspargis enda valdusse pesa, mille eelmine omanik, Karl I, oli kevadrände ajal Süürias hukkunud.
Kati, kes oli mitu aastat olnud Karl I paariline, saabus samuti pesale ja leppis uue kaasaga. Kati munes neli muna. Kõigist neist koorusid pojad. Karl II avaldas pesakaamera vaatajatele kohe muljet. Ta oli väsimatu must-toonekurg, hoolas pesaehitaja, andekas kütt ja ülimalt hoolitsev isa. Ta kandis hoolt selle eest, et tema poegadel poleks millestki puudus. Inimesi liigutasid tema nähtavad püüdlused tagada noorimalegi pojale võimalus kõht täis saada. Karl II võitis meie südame!
Kõigest hoolimata viskas Kati kõige noorema poja pesast välja. Mõnikord on must-toonekurel otstarbekas vähendada poegade hulka. See on üsna tavaline nähtus. Seda tehakse siis, kui vanalinnud pole kindlad, et kõikide järglaste üleskasvatamiseks toitu jätkub. Ühe Karl II ja Kati poja tõmbas pesast välja kanakull, kes korduvalt ja raevukalt pesa ründas. Kahel alles jäänud noorlinnul, Orul ja Arul, õnnestus kasvada lennuvõimeliseks, kuid paraku hukkusid nad esimesel sügisrändel.
2020
2020. aasta kevadel ei tulnud Kati talvitumast tagasi. Arvatavasti sai ka tema surma. Ent kes teab, võib-olla meeldis Karl II talle vähem kui esimene Karl, kellega tal oli kujunenud tugev side, ja ta otsustas sellepärast eemale hoida. On teada, et Eestis leidub aina vähem emaseid must-toonekurgi ja see kujutab ohtu kogu Eesti asurkonnale.
Selle põhjused on siiani ebaselged. Võib-olla on nii, et just emased otsustavad ühel hetkel, et nad ei naase oma pesapaika ja otsivad õnne mujalt. Näiteks paikades, mis ei asu talvitusaladest kuigi kaugel ja kus leidub rohkem toitu.