Linnade rohealad on planeedi elurikkuse hoius väga tähtsal kohal, kuna linnad laienevad ja hõivavad üha enam liikide elupaiku. Linna vastutus on hooldada avalikke rohealasid, kuid mitmekesisuse seisukohalt etendavad märkimisväärset osa ka eraaiad. Uurime, kuidas Tartu linn täidab seda rolli, ja selgitame, miks linna on üldse aedu rajatud.
Tekst: VELJO RUNNEL, MAIE KIISEL, RIIN MAGNUS, NELLY MÄEKIVI, VILLU SOON
Inimesel on tava vastandada ennast ja oma elukeskkonda loodusele, see ilmneb eriti linnades. Linnad on tekkinud, et rahuldada inimeste sotsiaalseid ja ainelisi vajadusi. Teised liigid ja loodusnähtused (välja arvatud lemmikloomad) ei ole linnas tavaliselt teretulnud.
Linnades võib elu kulgeda suuresti ilma looduseta; inimestel on seal elu- ja tööpaigad ning linnatänavad liikumiseks. Ometi, parkide, puiesteede, lilleklumpide või aedade kaudu avaldub inimese igatsus looduse järele. Sellele võib leida selgitusi nii praktilisest vaatenurgast, näiteks alates tööstusrevolutsioonist on parke peetud linna kopsudeks, kui ka fi losoofi lisest vaatepunktist, näiteks Edward O. Wilsoni biofi iliahüpoteesi järgi on inimesel kaasasündinud soov olla loodusega ühenduses.
Kultuurinähtus
Ajalooliselt on linnas aedu vajatud peamiselt majapidamise tarbeks: siin hoiti kariloomi ajal, kui need ei viibinud linnatagusel karjamaal; pesti, kuivatati ja pleegitati pesu ning hoiti tööriistu ja varusid. Aia otstarbe muutus kajastab ühtlasi kultuurinorme ja meie suhet loodusega. 1924. aastal ilmunud raamatus „Aiatöö õpperaamat“ (autor Richard Klesment) on kirjas: „Aiandusel on kahesugune ülesanne täita. Esiteks, tema majanduslik külg – aiasaaduste walmistamine, teiseks, aateline ülesanne – rahuldada arenenud inimese esteetika nõudeid“ [5].