Linnaaiad ja nende asukad ökomure ajastul

Kuupäev:

Linnade rohealad on planeedi elurikkuse hoius väga tähtsal kohal, kuna linnad laienevad ja hõivavad üha enam liikide elupaiku. Linna vastutus on hooldada avalikke rohealasid, kuid mitmekesisuse seisukohalt etendavad märkimisväärset osa ka eraaiad. Uurime, kuidas Tartu linn täidab seda rolli, ja selgitame, miks linna on üldse aedu rajatud.

Tekst: VELJO RUNNEL, MAIE KIISEL, RIIN MAGNUS, NELLY MÄEKIVI, VILLU SOON

Inimesel on tava vastandada ennast ja oma elukeskkonda loodusele, see ilmneb eriti linnades. Linnad on tekkinud, et rahuldada inimeste sotsiaalseid ja ainelisi vajadusi. Teised liigid ja loodusnähtused (välja arvatud lemmikloomad) ei ole linnas tavaliselt teretulnud.

Linnades võib elu kulgeda suuresti ilma looduseta; inimestel on seal elu- ja tööpaigad ning linnatänavad liikumiseks. Ometi, parkide, puiesteede, lilleklumpide või aedade kaudu avaldub inimese igatsus looduse järele. Sellele võib leida selgitusi nii praktilisest vaatenurgast, näiteks alates tööstusrevolutsioonist on parke peetud linna kopsudeks, kui ka fi losoofi lisest vaatepunktist, näiteks Edward O. Wilsoni biofi iliahüpoteesi järgi on inimesel kaasasündinud soov olla loodusega ühenduses.

Kultuurinähtus

Ajalooliselt on linnas aedu vajatud peamiselt majapidamise tarbeks: siin hoiti kariloomi ajal, kui need ei viibinud linnatagusel karjamaal; pesti, kuivatati ja pleegitati pesu ning hoiti tööriistu ja varusid. Aia otstarbe muutus kajastab ühtlasi kultuurinorme ja meie suhet loodusega. 1924. aastal ilmunud raamatus „Aiatöö õpperaamat“ (autor Richard Klesment) on kirjas: „Aiandusel on kahesugune ülesanne täita. Esiteks, tema majanduslik külg – aiasaaduste walmistamine, teiseks, aateline ülesanne – rahuldada arenenud inimese esteetika nõudeid“ [5].

Eesti linnade iluaiad on võrdlemisi hiljutine nähtus. Kui linnad laienesid, võeti kasutusele lihtsamaid mõisaaia- elemente, nagu sissesõidualad koos purskkaevude või klumpidega. Soovitusi aiataimede kohta saadi baltisakslastest entusiastide vahendusel: nad edastasid teadmisi kalendrite, taimevahetuse ja seltside kaudu. Peagi hakkasid eestlaste enda puukoolid ja aiandusärid taimevalikut mõjutama [1].

Tähelepanuväärne osa aiakultuuri arengus on olnud katse- ja kooliaedadel. Esimesed aiandusseltsid ja –ajakirjad jagasid kodumajapidamise aiandusnõu; jõukuse edenedes kujunes hiljem iluaiandus. Iluaed omandas kindla otstarbe ja muutus loomulikuks aiaosaks alles sõjaeelsetel aastatel, temast sai isamaa-armastuse sümbol. Praegu leidub Tartus lillepeenraid 92% eraaedadest, kuid terviklikke iluaedu ei ole välitööde andmeil enamasti rajatud, pigem mõni peenar siia-sinna (vt osa „Tartu eraaiad ja elurikkus”).

Aed kui toiduallikas

Üks aia väärtus seisneb võimaluses kasvatada endale toitu, eriti rasketel aegadel. Näiteks sõdade ajal muudeti linnade pargid aiamaadeks, et parandada elanike toimetulekut. Sõja järel jagati Eestis tehasetöölistele maalapikesi, leevendamaks toidupuudust. 1944. aastal hõlmasid USA-s elanike aedades kasvatatud saadused 40% üldisest põllundustoodangust, ühtlasi andis see suure panuse sõjaväe toitlustamisse [2]. Sõjaaegsed aiamaad jäid pikaks ajaks kasutusse.

Aed kui toiduallikas on ka praegusel ajal paljudes maades tähtis, kuid läänemaailmas on linnapõllundus märk looduslähedasest eluviisist. 72% Tartu aiapidajatest on aeda rajanud toidu- või maitsetaimede peenrad. 2008. aasta USA küsitluse järgi kasvatas toitu 31% majapidamistest, neist 91% oma kodus, 5% naabri või sõbra juures ning 3% kogukonnaaias [3]. Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis kasutatakse mõistet „toidukõrb“. See on piirkond, kus ei ole värsket toitu müüvaid toidukauplusi, kus üldjuhul on halb ühistranspordiühendus ning suurel osal elanikel puudub ka isiklik auto. Sellistes kohtades saab osta vaid töödeldud suhkru- ja rasvarikkaid toiduaineid, mis pideval tarvitamisel põhjustavad rasvumist ja teisi tervisehädasid. Aias kasvatatav toit on seal eriti väärtuslik.

Aia praktiline väärtus ei piirdu üksnes toiduga. Näiteks Lähis-Ida islamiriigi Omaani aiaomanikele on vajalikud aiapuud, kuna need pakuvad varju.

Suure saagi püüdlejatest ökoaednikeni

Teadlaste hinnangul on aedade otstarve ja muutumine seotud riigi kaubanduse, teaduse, religiooni, sotsiaalsete suhete ja poliitilise süsteemi arenguga. Aiapidamisviisides kajastuvad alati ka ühiskondlikud suundumused ja kultuuriline mitmekesisus, kus saab eristada kihistusi ja katkestusi.

Nüüd ei ole linnaaias enam eluliselt vajalik toidutaimi kasvatada. Ent näiteks sotsioloog Patricia Kettle’i andmetel on Dublinis arvestatav rühm aiaomanikke, kes püüdlevad võimalikult suure saagi poole [4]. Eestiski leidub inimesi, kes on elustanud tava kasvatada aias mitmesuguseid vilju, et kriiside ajal paremini toime tulla.

Nende kõrval tegutseb hilisem kihistus aiaomanikest, kelle põhieesmärk on mahedad aiasaadused. Koguse asemel on tähtis võimalus noppida kemikaalidest jms puhtaid marju. Nii mõnigi ajab taga isikupärast stiili. Ajaloost tuntud kujud, vormid ja puhkenurgakesed on nüüdsel ajal saanud uue tõlgenduse. Kettle on neid aiapidajaid nimetanud hellitavalt Gucciaednikeks.

Peale kindlate tõekspidamistega aednike leidub neid, kellel ei ole selgeid ootusi ega ideid. Nende aiad näivad juhuslikud ja korrapäratud. Uusim kihistus seisneb ühiskonna mures elurikkuse pärast, selliseid aednikke nimetatakse ka ökosõdalasteks. Nad edendavad aeda ökoideoloogia põhjal ja rakendavad uuendusi, mis võivad vanemaid põlvkondi hämmastada: räsitud lauajuppidest ehitised, umbrohtunud aiaääred jmt.

Aednike tüübid Tartus

Üllataval kombel ei avaldu ükski ühiskondlik muutus Tartu aedades eriti selgelt ja aiakasutajaid ei saa tegutsemispõhimõtete põhjal rangelt rühmitada. See võib tuleneda Eesti aiapidamistava suhtelisest nõrkusest, kuna omapära eeldab suhtlust teiste aiapidajatega, tugevaid aiandusseltse ja teaduskoostööd, laialdast aiandusharidust, mitmekesiseid aiandusettevõtteid jm.

Eesti ühiskonnale omased katkestused (võõrandamine, elamufondi kitsikus, kaubadefitsiit, suhtluspiirangud) on takistanud aiakultuuri katsetusi, soosides pigem ühetaolisust. Ehkki praegu on meil täielik vabadus teha aias peaaegu kõike, ilmnevad siiski vihjed aiakultuuri eri kihistustele. Samas on tulemus – statistilises aias, mitte hoolikalt valitud aiapärlis – laialivalguv, liiga paljut on püütud kopeerida.

Võib öelda, et Tartu aiaomanikud paigutuvad skaalale, kus ühes otsas on selge ideeta aiaomanikud, ja teises need, kes üritavad aeda mahutada kõiki uusi hoovusi. Eristuvate ja võistlevate aiatüüpide tekkeks on vaja aega, et veel peitu jäävad eripärad saaksid jõulisemalt esile kerkida.

Elurikas aed

Aedades on alati püütud võidelda putukatega, kellele seal leidub külluslik toidulaud, või taimedega, kes vaba mullapinda endale tahavad. Nii leiab ka ühest esimesest eestikeelsest aianduskäsiraamatust, 1881. aastal ilmunud Jakob Kõrva teosest „Tarwiline õpetus Maja-aia pidamisest“ peatüki „Abinõu kahjuliste loomade ja insektide vastu niihästi köögi- kui viljapuude aias“ [6].

Ka praegustest ajakirjandusväljaannetest leiab ohtralt näpunäiteid, mismoodi aias mõnest soovimatust liigist vabaneda või teda taltsutada: kuidas vabaneda sipelgatest?, mida teha herilastega?, kuidas püüda mutte ja vesirotte?, mil moel hoida linnud eemal maasikatest? Seda loetelu võiks jätkata.

Vastukaaluks on eraaedade omanik hakanud väärtustama elurikkust. Uudislehtede pealkirjad kutsuvad mõtlema, kuidas meelitada koduaeda siili ja kas sügiseti peab lehti riisuma. Jagatakse ka sertifikaate elurikkust hoidva aiapidamise tõendina. Eesti kauni kodu võistlusel on juba mitu aastat jagatud eriauhinda elurikka koduaia eest.

Meie Tartu aiaomanike küsitluse tulemused näitavad, et aia hooldamine ei eelda jõulist tõrjet ega ranget eristust hea ja halva vahel. Alla 5% küsitletud aiaomanikest kasutab sageli sünteetilisi väetisi või mürgitab umbrohtu või putukaid. Laialdaselt toetatakse linnas elurikkust: 78% vastanutest usub, et seda tuleks edendada, ja 63% on valmis selle nimel ise samme astuma. Vähemalt kolmandik linnaaia omanikest püüaks kaitsta haruldast liiki, kui selle oma aiast tuvastaks, ja 11% aiaomanikest proovib jätta mõned alad niitmata. Levinud on tava paigaldada lindudele pesakaste ja joogianumaid ning tiivulisi talvel toita, aga üha enam kuhjatakse ka putukatele oksahunnikuid või soetatakse aeda putukahotelle.

Üsna iseloomulik on ühe Tammelinna aiaomaniku mõtisklus: „Päris esimestel aastatel ma rumala peaaegu ostsin mingisugust NeemAzali või midagi sellist, aga siis, kui ma enam-vähem seda pakendit lugesin, see on niisugune tunne küll, et ei, aitäh ja mitte iialgi. Praegu mu mõttelaad on palju .. muutunud, et siin on mingid võilillevarred püsti. Ideaalis ma tahaks ka praegu tegelikult ikkagi käia ja .. ikkagi nagu välja võtta. Aga ei lähe teda mürgitama“.

Kohaliku elurikkuse edendamist linnaaedades võib takistada eksootikakultus. Uus-Meremaal tehtud uuringu järgi ilmnes, et enamik aiaomanikke pidas oma aia kõige silmapaistvamaks objektiks mõnda eksootilist taime. Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Burundi eraaedades on 70–88% liikidest võõramaist päritolu [8]. Just aeda ja parki toodud võõrilutaimedest on Eestis invasiivseks muutunud kanada kuldvits, hulgalehine lupiin ja sahhalini pargitatar.

Ka Tartus tõid aiaomanikud oma aia eriliste liikidena esile pigem võõramaiseid taimi: lumeroos, kolmehõlmaline mandlipuu (nn topeltmandel), roniv hortensia jt. Samas ei seostu kõige südamelähedasemad aiataimed meil niivõrd eksootikaihalusega, kuivõrd mälestustega vanaema sirelilillast floksipeenrast või kirgastest talimoonidest, rääkimata aiailu loovatest pojengidest.

Võõrad liigid ei ole aga alati ainult nuhtlus: selgrootud võivad eksootiliste taimedega leppida; nende arvukust võib pigem mõjutada taimestiku katvus ja paiknemine aias [7].

Kuigi linnaaiad pakuvad lindudele ja väikeimetajatele sageli sobivaid elupaiku, ohustavad neid nii jalutuskäiguks aeda lastud kassid kui ka omanikuta hulkuvad lemmikloomad.

Autorid tänavad Evelyn Uuemaad, kes aitas tõlgendada eraaedade haljastuse ruumiandmeid.

1. Banner, Anneli 2021. Eesti aia ajalugu. Hea Lugu.

2. Bassett, Thomas J. 1981. Reaping on the margins: a century of community gardening in America. – Landscape 25 (2): 1–8.

3. Herrmann, M. M. 2015. The Modern Day “Victory Garden”. – Procedia Engineering 118: 647–653.

4. Kettle, Patricia 2014. Motivations for Investing in Allotment Gardening in Dublin: A Sociological Analysis. – Irish Journal of Sociology 22 (2): 30–63.

5. Klesment, Richard 1924. Aiatöö õpperaamat. Kirjastusühisus Agronoom, Tallinn.

6. Kõrv, Jakob 1881. Tarwiline õpetus maja-aia pidamisest. M. Mattiesen, Tartu.

7. Salisbury, Andrew et al. 2020. Enhancing gardens as habitats for soil-surface-active invertebrates: should we plant native or exotic species? – Biodiversity and Conservation 29 (1): 129–151.

8. Scott, G. Ward; Amatangelo, Kathryn L. 2018. Suburban gardening in Rochester, New York: Exotic plant preference and risk of invasion. – Landscape and Urban Planning 180: 162–165.

VELJO RUNNEL (1971), MAIE KIISEL (1979), RIIN MAGNUS (1982), NELLY MÄEKIVI (1986) ja VILLU SOON (1979) kuuluvad Tartu ülikooli töörühma, kes uurib kolme teadus- ja rakendusprojekti (PRG1504, MHVFI22492R, urbanLIFEcircles) koostöös Tartu eraaedade ja elurikkuse seoseid.

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Näljase näpud ei saa rasva tilkuma (EESTI VANASÕNA)

Tekst. TAMBET TÕNISSOO Elus püsimiseks vajame peale vee makrotoitaineid, nagu...

Maailma taimeõlid

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Kas rasval ja rasval on vahet

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri

Parimad talvised söögiseened sametkõrgesed

Teostus: Andrei Kupjanski / Loodusajakiri