ARNE MERILAI
Tosin aastat tagasi hakkasin ma kuulutama kirjandusteoreetilise ühendvälja ideed. Selle aluseks on kirjanduslike suhete väli, mis lähtub klassikalisest kolmikust: autor, teos, lugeja. See triaad ei ole muidugi ammendav, kuna vajalikud on ka maailma, keele ja teiste tekstide lähted. Need kuus positsiooni on kirjandusliku suhtevälja kaart, mille põhjal tõlgendatakse ühtlasi sõnakunsti kas praktiliselt või teoreetiliselt.
Kui kõneldakse sõnakunsti sisust ja sotsiaalsest sõnumist, lähtutakse teose ja maailma suhetest. See on semantiline, referentsiaalne väli. Kui vaadeldakse teose vastuvõttu üksikisiku või ühiskonna poolt, võetakse aluseks lugeja aspekt. Üks tekst tekitab niisama palju või isegi rohkem teoseid, kui on selle lugejaid. Teostevaheliste mõjude eritlus esindab intertekstuaalset ja komparatiivste vaatepunkti. Lingvistiline, sageli lähilugev või semiootiline analüüs, käsitleb teost kui keelelist antust, formaalset märgisüsteemi. Keelekesksusega on tihedalt seotud poeetika vaatlus, mis keskendub teose sisemisele kunstilisele ehitusele ehk teksti enesele osutavale kvaliteedile. Poeetika ehk vormikeel on kirjandusele eriomane valdkond. Semantika ehk sisu on samuti ülioluline, kuid mitte ainuüksi kirjandusele spetsiifiline, sest käib kõikide tekstide kohta. Kokkuvõttes saavad kõik need vaatepunktid hakkama ka ilma autorit kaasamata, kuigi kirjanikuta kirjandus on siiski puudulik.
Autorikeskseid käsitlusi on nimetatud romantilisteks teooriateks, kuivõrd need kaldusid imetlema geniaalset loojat, keda peeti teose algupäraks. Nüüd on juba ära nähtud, et 1) teos tekib siiski alles lugeja teadvuses; 2) teksti taga on hulgaliselt teisi „autoreid“ ja eeskujusid; 3) keel – diskursused – maailm kõnelevad omatahtsi, autorile eelnedes ja teda ületades; 4) kujundlikul mõtlemisel ja ütlemisel on omad igavikulised mustrid ja seaduspärad, millest enamik ei ole nende kasutajate leiutised. Kuigi me enam ei arva, et sõnakunst sünnib ainuüksi autori vaimust, tema hingeelust ja eluloost, ei tohi siiski maha salata andekat loojat kui põhitegijat. Juhan Liivi luulet on võimatu eristada tema lüürilisest minast, autori siseilmast. Kultuur ei teki abstraktselt, vaid on konkreetsete loojate ja loometegude tulemus, mida tuleb hoida ja väärtustada.
Kõige autorilähedasem ja klassikalisem kirjandusega tegelemise meetod on bio-bibliograafia. Mida põhjalikumalt tuntakse kirjanike elu ja loomingut, seda paremini mõistetakse nende teoste eeldusi ja sisu. Ja kokkuvõttes kogu meie kirjanduslikku kultuuri, mis oluliselt/märkimisväärselt/suuresti kujundab rahvuslikku isedust. Selleks et kirjanduslugu mõista, ei jätku ainuüksi avaldatud tekstide koondamisest, vaid olulised on ka nende eeldused ja tekkelood, taustamaterjal. Seega on tähtsad ka asjasse puutuvad käsikirjalised allikad: teoste kavandid-mustandid, korrektuurilehed, isiklik või ametlik kirjavahetus, päevikud, elulised dokumendid, pildid. Ja siin astub mängu eesti kultuurilooline arhiiv ehk EKLA, mida me oleme harjunud koduselt nimetama käsikirjade osakonnaks.
Pean tunnistama, et oma varasemas uurijatöös olin ma muuseumi käsikirjade osakonnas sagedasem külaline kui paaril viimasel kümnendil. Abstraktsed teoooriaväljad on mind tavapärasest kirjandusloolisest käsitusest eemale kandnud. Sellegipoolest ei katke minu side ja lugupidamine kunagi, sest EKLA on mulle professionaalselt tarvilik.
Viimati tegin kasulikke käike Leo Anvelti meisternovelli „Raveli boolero“ – minu silmis eesti parimaid lühijutte, mida ma kasutan näitliku õppevahendina poeetikakursusel – ja Artur Alliksaare vabavärsi tekkeloo küsimuses. Anvelti novelli nõukogudevastase filosoofilise tähenduse selgitamisel pakkusid tuge mustandid ja käsikirjad. Alliksaare käsitlusele tulid abiks luuletuste käsikirjad, aga eriti just kirjavahetus. (Alliksaare samadele mappidele on viidanud ka Rebekka, Maria-Kristiina ja Mihhail Lotman Keele ja Kirjanduse 2023. aasta 10. numbris ilmunud artiklis “Häälikuinstrumentatsioon Artur Alliksaare luules”.) Samuti kontrollis üliõpilane Karel Leet minu palvel üle Madis Kõivu tütre Mari Tamme kunagise märkuse, et Alliksaare luuletuse „Eleegiline ditüramb dialektilise analüüsi elementidega“ alapealkirjana esitatud pühendus on raamatuisse trükituna vigane. Nimelt võib kolmelt ümberkirjutuselt ühtmoodi lugeda: „Pühendatud Madis Kõivule, ilma et autor tunneks end sellist pühendust pälvinud olevat“ (vt EKM EKLA, f 316, m 4: 1, l. 21, 23 p, 26 p; rõhutused minult – A. M. ). Raamatuis on aga levinud ristioksa tähendus: „ilma et nimetatu tunneks end sellist pühendust pälvinud olevat“.
Tänuväärne varamu
2023. aasta aprillis korraldasime kirjandusmuuseumi toel doktorant Joosep Susiga kahasse konverentsi „Tuleb ingel ja puudutab vett. Artur Alliksaar 100“. Arhiivi lahke juhataja Kristi Metste hankis meile väärt piltide, käsikirjade ja dokumentide koopiad, mh Arturi ja Linda pulmapäeva ülesvõtte ning „tõlkija“ Alliksaare raamatukogupileti aastast 1965. Väärt visuaalia tõttu sai konverentsi teesivihikust akadeemiline kunstiteos. Asko Künnap palendas esikaane ja plakati, kasutades Ilmar Malini portreemaali „Poeet“ motiive. Kas on veel paremaid tõestusi vaja, miks on meile käsikirjade osakonda tarvis?
Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi kirjandusosakond teeb praegu aktiivset kaastööd kultuuriloolise arhiiviga ingliskeelse võrguleksikoni „Estonian Writers’ Online Dictionary“ (EWOD) koostamisel. Koos emeriitprofessor Jüri Talvetiga oleme kahasse peatoimetajad, magister Sven Vabar on tegevtoimetaja. EKLA arhivaarid Vilve Asmer ja Irma Pilt abistavad meid kirjanike fotodega. Oleme seadnud sihi arendada see andmekogu kõrvuti välja emakeelseks kirjanike veebileksikoniks, kuna eelmine „Eesti kirjanike leksikon“ (2000) on juba veerand sajandit vana. Pikisilmi ootame, millal teadus- ja kultuurirahastajad mõistavad selle „projekti“ tähtsust me haridus- ja kultuurielus. Keeleteadlastel on hulk uusi sõnaraamatuid ja üle mõne aasta uuendatud ÕS, nõnda kuluks kirjanduselegi lõpuks ära oma ajakohane sõnaraamat – kirjarahva leksikon.
Mina harjusin EKLA-ga ära oma väitekirja „Eesti ballaad 1900–1940“ kirjutades. Küllap lasin pilgu üle kõigi ballaadiautorite säilikute ja leidsin sealt seda või teist tõlgenduseks väärtuslikku. Suuril silmil uurisin niisamagi harivat, nagu Ernst Enno idamüstilisi käsikirju, Hendrik Adamsoni avaldamata murdeluulet või mida kõike. Kontakti olin arhiiviga saanud aga juba diplomitöö aegu ehk üliõpilasena, kui avastasin Marie Underi „Õnnevarjutuse“ siseruumilise katedraali. Mäletan selgesti vapustust, kui üht Underi ümbrikku hardalt avades leidsin selle seest poetessi juuksesalgu … Võeh! – milline afekt, lokirööv! Kas Paaž Adsoni lõigatud? Hiljem taipasin: meil on geenipank ja mis kõik – nii on kunagi ehk võimalik ka Marie Underi kloonimine.
Tuhandivahetusel, kui koostasin mahukat ballaadipiiblit, antoloogiat „Eesti ballaad“ (2003), kutsusin appi üliõpilased kirjanduse seminarist ja saatsin nad käsikirjade osakonda. Eesmärk oli pedagoogiline: tutvustada neile kirjandusloolase argipäeva ehk arhiivitööd. Ja teiseks muidugi toimetamise ja väljaandmise praktika: tekstiversioonide võrdlemine, loomisaegade ja autori tahte tuvastamine, trükipoognate korrektuur. Igaüks sai omale ühe autori, kelle käsikirjadest tuli üle vaadata antoloogiasse võetud lugulauludesse puutuvad tekstid. Teist nii magusat hõlmavat koostööd ei ole ma saanud enam hiljem korrata. Üksikuid noori, kelle uurimistöö jaoks võiks olla oluline kirjandusmuuseumi arhiivistik, olen ma sinna muidugi alatasa läkitanud. Mõni neist taipab seda aga ilma juhendaja ütlematagi, nagu näiteks magister Karmen Maat, kes on uurinud ja avaldanud väliseesti kunstniku Gunnar Neeme kirjanduslikku loomingut.
Möönan, et uues digikultuuris EKLA roll kultuuriloo alusmaterjalide talletajana tõenäoliselt muutub. Küllap ei hakata selle kappides hoidma kirjanike rüperaale, kõvakettaid ega mälupulki, meilikastide koopiaid. Kuid tekib küsimus, mida siis veel? Aga senise eesti kirjanduse autoriallikate arhiivina jääb tema tähendus alati kandvaks.
Tunnen suurt ühtsust Hando Runneliga, kelle tallad on kirjandusmuuseumi ja Ilmamaa kirjastuse vahele kulutanud teekattesse nähtava vao.
Loe lisaks:
Merilai, Arne 2022. Tõstan titsi taade. (Studia litteraria Estonica 22.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 25.
Arne Merilai (1961) on Tartu ülikooli eesti kirjanduse professor. Käsitlenud kirjandust, filosoofiat ja teatrit; peamised uurimisteemad on olnud eesti luule, poeetika ja pragmapoeetika ning kirjandusfilosoofia. Silmapaistev ballaadiuuringute vallas, eesti ballaadiantoloogiate koostaja ja toimetaja.