Vestelnud Rainer Kerge Õhtulehest.
LEELO TUNGAL, eesti lastekirjanik, luuletaja, prosaist ja tõlkija, on sündinud Tallinnas Ruila kooliõpetajate Helmes ja Feliks Tungla peres 22. juunil 1947. Lõpetanud 1965. aastal Tallinna 42. keskkooli ja 1972. aastal Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal. Töötanud Ruila 8-klassilises koolis ja Tallinna 36. keskkoolis eesti keele õpetajana, ajakirja Pioneer ja Täheke nooremtoimetajana (1972–1975), filmilaenutuskontori korrektorina, Eesti nukuteatri kirjandusala juhatajana (1981–1984) ja ajalehe Eesti Maa kultuuritoimetajana (1994–1996). 1994. aastal asutanud ajakirja Hea Laps, aastatel 1994–2018 selle peatoimetaja. Kuulub nn kassetipõlvkonda, tema esikkogu „Kummaliselt kiivitajad kurtsid“ on ilmunud 1966. aastal neljandas kassetis. Kirjanduslooming hõlmab „sadakond raamatut, tuhatkond laulu“, nagu on luuleliselt kokku võtnud kultuurilehe Sirp ajakirjanik Pille-Riin Larm 2019. aastal, kui Leelo Tungal pälvis riikliku elutööpreemia. Oli abielus helilooja Raimo Kangroga (1949–2001), neil on kolm tütart: Maarja Kangro, Kirke Kangro ja Anna-Magdaleena Kangro.
Sinu tekst „Las jääda ükski mets“ on pärit aastast 2001?
Ei! 1973.
Nii ammusest ajast!
Jah! Maarja sündis 20. detsembril 1973 ja samal ajal oli lauluvõistlus, kuhu mina ei saanud ju minna, sest ma olin sünnitusmajas. Nii et natuke enne seda on see tekst kirjutatud. Laul sai võistlusel veel Lahemaa preemia ja mingi teise asja ka.
Sirp ja Vasar annab 4. jaanuaril 1974 teada, et „Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ja Eesti NSV Heliloojate Liidu korraldusel asetleidnud viieteistkümnes võistluskontsert „Tallinn-Tartu 74“ andis järgmisi tulemusi. [—] Lahemaa rahvuspargi eriauhinna parima laulu eest teemal „Loodus ja inimene“ omandas Andres Valkoneni ja Leelo Tungla „Las jääda ükski mets“.“ Lugu sai ka Tartu TSN Täitevkomitee „Nooruse preemia“, eripreemia pala orkestratsiooni eest pälvis Tõnis Kõrvits ning preemia vääriliseks tunnistati ka laulja Tõnis Mägi. [siin ja edaspidi kaldkirjas Rainer Kerge täiendused]
Tõnis just meilis mulle, et ole hea ja ütle selle loo aasta. Mitte kõikide laulude sünniaastaid ei oska ma öelda, aga selle oma küll, kuna seal olid niisugused sündmused korraga. Mägi oli ka üllatunud, et nii ammune lugu. Ütles, et imelik, kõlab, nagu praegu kirjutatud. Toona oli kolhoosiaeg, aga, näed, mured olid umbes samad.