kasutavad talvitumiseks. Kesktalvist nahkhiirte loendust koobastes teevad vaid asjatundjad, kuna häirimine on nahkhiirtele sel ajal väga
ohtlik Foto: Lauri Lutsar
Tekst: OLIVER KALDA, CHRISTEL ROSE BACHMANN, RAUNO KALDA
Nahkhiiri on sageli peetud müstilisteks olevusteks, kes on seotud nõiduse ja muude hämarate tegudega. Tulevad pimedusest, vilksatavad inimese läheduses ja seejärel kaovad kes teab kuhu. Kui nahkhiir lendaks päevavalges, nagu näiteks kajakas, oleks salapära kindlasti vähem.
Viimastel aastakümnetel oleme tänu uutele ja täiustunud uurimismeetoditele laiendanud teadmisi nahkhiirte eluviisi kohta ja müstika on hakanud hajuma. See ei tähenda, et kõik põnev oleks kadunud. Vastupidi, uute uurimismeetodite abil oleme käsitiivaliste elukorralduse kohta saanud teada palju huvitavat ja sellistki, mida inimese fantaasia ei suudaks välja mõelda. Nüüdisaegsed meetodid võimaldavad leida lendavaid nahkhiiri ja tuvastada liike pilkases pimedas, jälgida liikumist ööpäevas ja rände ajal, uurida isenditevahelisi sotsiaalseid suhteid ja teha selgeks, mida need loomad söövad.
Nahkhiiri hakati Eestis uurima pisut üle 200 aasta tagasi [8]. Eri ajajärkudel on uuringud keskendunud eri teemadele, lähtudes kättesaadavatest uurimisvahenditest ja teadmistest. Matti Masing on Eesti nahkhiireuuringud jaotanud neljaks perioodiks [9], neist esimesel (1777–1946) tegeleti peamiselt nahkhiireliikide kirjeldamise ja levikuga, teisel perioodil (1947–1974) olid uuringute keskmes elupaigad, eriti talvituspaigad.
Kahel esimesel perioodil ei olnud võimalik nahkhiirte liikumist uurida ega öösel lendavaid loomi jälgida. Veel teise uurimisperioodi alguses loendasid uurijad koobastes talvituvaid nahkhiiri küünlavalgel, sest sobivaid elektrilisi käsilampe ei olnud. Metoodikate ja uurimisvahendite arenedes tekkis võimalus uurida nahkhiirte elu muid aspekte. Kolmandal perioodil (1975–1990), lisandus võrgupüük rändepiirkondades ning nahkhiirte liikumist hakati jälgima rõngastamise abil, mis ühtlasi andis teavet loomade eluea kohta. Neljas uurimisperiood, mis kestab siiani, algas bioakustiliste meetodite kasutuselevõtuga: Eestisse jõudsid esimesed nahkhiiredetektorid.