Rannaniitude seire: karjatamine suurendab liikide koguarvu

Tekst ja fotod: ELLE ROOSALUSTE

Üks eduka seire põhialuseid on pikka aega kogutud andmete võrreldavus: nõnda saab looduse muutusi lahti mõtestada ja meetmeid võtta. Kui vaatleme seires tehtud muudatusi rannaniitude näitel, ei ole need täielikult korda läinud.
Iga töö metoodika valik oleneb eesmärgist, sellest omakorda mõõdetavate või hinnatavate parameetrite valik.

Iga töö metoodika valik oleneb eesmärgist, sellest omakorda mõõdetavate või hinnatavate parameetrite valik. Seire ajaloo vältel on eesmärgid mõnevõrra teisenenud, seetõttu ei saa algaastatel kogutud andmeid hilisematega võrrelda. Ülevaade kogutud andmetest on esitatud loo lõpus olevas tabelis.

Mida ja miks me seirame?
Eri autorid on seire mõistet määratlenud mitmeti. Kõige laiemas mõistes on seire info kogumine ökosüsteemide struktuuri, otstarbe ja teenuste kohta ajalises ja ruumilises raamistikus, et teha järeldusi ökosüsteemi seisundi muutuste kohta [6]. Eesti teadlased on esitanud eri keerukusega skeeme [5]; nende arusaama järgi peaks elurikkuse seire üldjoontes koosnema järgmistest osadest: liikide ja elupaikade levik ruumis, nende seisundi hindamine ja ajaline dünaamika.
Selleks et kirjeldada mitmekesisust, on teadlased koostanud ka palju pikemaid loendeid näitajate kohta [1]. Need jagunevad kaheks rühmaks: liigilisel koosseisul põhinevad (liigiloendid, mullafauna mitmekesisus, mitmekesisuse indeksid, geneetiline ja fülogeneetiline mitmekesisus) ning liikide funktsionaalsete tunnuste näitajad (taimede kõrgus, eluvormispekter, rindeline ehitus, biomass jt). Tavaliselt ei ole aega, raha ega ka vajadust hinnata nii paljusid näitajaid, valik tehakse nende kasuks, mida saab kõige kiiremini ja täpsemalt kindlaks määrata.
Seire algaastail (1994–1997) ei olnud eesmärgid ja metoodika selgelt määratud. Üks põhjus oli asjaolu, et jälgitavad kooslusetüübid on arengu ja koosseisu poolest küllaltki erinevad, sestap jäeti seire tegijaile esialgu metoodika valikul üsna vabad käed. Rannaniitude seires lepiti kokku, et igal niidul valitakse umbkaudu 100 x 100 m alal juhuslikult 10–20 prooviruutu suurusega 1 x 1 m. Igat ruutu kirjeldati traditsioonilise taimkattekirjelduse meetodil. Prooviala pidi soovitatavalt jääma ühe koosluse piiresse. Koosluse tüüp määrati liigilise koosseisu järgi [4].

Aastal 1997 peeti Eestis rahvusvaheline seminar, mille eesmärk oli ühtsustada ja täiendada taimekoosluste seire metoodikat. Alates 1998. aastast hakati seiret tegema seminaril välja töötatud metoodika järgi. Rannaniitudel valiti jälgitavale alale kõige iseloomulikum piirkond, kus tõmmati mõtteline joon veepiirilt kuni alani, kus rannaniit läks üle aruniiduks või muuks koosluseks. Piki seda transekti määrati 20 prooviruutu (1 x 1 m), mis omakorda jagati neljaks veerandi ruutmeetri suuruseks alamruuduks. Iga alamruudu kohta koostati soontaimede liigiloend ja hinnati liikide ohtrust viiepallisel skaalal. Liigilise koosseisu järgi määrati kõik transektil leiduvad taimekooslused. Ühtlasi tehti kindlaks mulla tüübid ning kirjeldati inimmõju ja lindude mõju. Igal transektil tehti nn kindelpunktist foto.
Sellist metoodikat kasutati aastani 2004. Seitsme aastaga seirati kokku 20 rannaniitu Eesti eri osades. Üsna mitmel neist tehti ka kordusseire, mis lubas teha järeldusi muutuste suuna kohta. Niitudel, kus karjatamine oli lõppenud, vähenes liikide koguarv, keskmine liikide arv ruudul ja Simpsoni indeksi väärtus (selle abil mõõdetakse elurikkust; indeks võtab arvesse liikide hulka elupaigas ja iga liigi arvukust – toim) ning suurenes mitmeaastaste liikide hulk (Vormsi ja Abruka rannaniidud). Tõstamaa seirealal, kus karjatamine taastati, olid kõigi näitajate suundumused vastupidised.

Aastal 2005 korraldati seire ümber, et teha püsikontrolli Natura 2000 kaitsealadel ja valmistuda esitama aruandeid Euroopa Nõukogule. Rannaniitudel loobuti kirjeldamast ruute, koostati nelja lehekülje pikkune ankeet, millele lisandus floristiline koondblankett. Üldjoontes hakkas tegutsemisviis sarnanema pärandkoosluste kaitse ühingu (PKÜ) niiduinventuuri välitööde metoodikaga. Iga niiduosa kohta tuli täita floristiline koondblankett, mis andis ülevaate soontaimede liigilisest koosseisust. Kolmepallisüsteemis hinnati kultiveerimise, raiete, metsa istutamise, ehitiste, teede, risustamise, põlengute ja kaevandamise mõju. Samuti oli vaja üles märkida kiviaiad ja teised pärandkultuurielemendid.

2006. aastal rakendatud metoodika lähtub täielikult vajadusest esitada Eesti Natura kaitsealade kohta aruandeid. Kuue aasta jooksul valitakse juhuslikult 10 rannaniitu, mida tuleb jälgida ja kirjeldada. Kui rannaniit ei vasta elupaiga, antud juhul Euroopa loodusdirektiivi elupaigatüübi 1630 (Läänemere kesk- ja põhjaosa rannaniidud) nõuetele, siis ankeeti ei täideta, vaid piirdutakse tekstilise lühikirjega. Kui niit vastab nõuetele, valitakse kindelpunkt, mille koordinaadid fikseeritakse GPS-iga ning täidetakse ankeet.
Alates 2018. aastast on andmete kogumises tehtud mõni muudatus. Võtmealal peaks kirjeldama tüüpilist niitu, kuid lähteülesanne mõjutab valikut juhupunktidega. Need juhatavad mõnikord vaatlema niidu võsastunud või üleminekulisi äärealasid, mille kirjeldamine aitab täpsustada rannaniidu piire või viitab vajadusele puhastada niidu servad puittaimestikust. Varasemaga võrreldes on vaja hinnata ka niidu vastavust elupaigatüübile. Veel on lisandunud elupaigatüübi ulatuse hinnang. Uued näitajad niitude seires on rohurinde kõrgus, mida karjamaadel ei ole kohustuslik mõõta.

Mida oleme aja jooksul hinnanud?
Esimestel seireetappidel on kogutud andmeid väikeseskaalalise liigirikkuse kohta (ruudud 1 m²). Transektid annavad võimaluse kirjeldada taimkatte varieerumist veepiirist eemaldudes. Kui sama kohta kontrollida mitu korda, saab jälgida muutusi ning teha järeldusi nende põhjuste kohta. Et teha terve niidu püsikontrolli, peaks transekte olema palju, aga seda ei võimalda kasutada olevad ressursid (raha ja pädevad seirajad). Aastatel 1994–2004 kogutud andmed ei ole kuigi kohased, selgitamaks muutusi.
Ajavahemikul 2005–2017 tehtud seire suur väärtus seisneb selles, et toona on antud hinnang nii terve niidu kui ka looduse ja majandamise poolest erinevate osade kohta. Selle teabe alusel saab teha järeldusi niitude ajaliste ja ruumiliste muutuste kohta.
Alates 2018. aastast ei ole aruandes enam antud hinnangut tervele niidule, vaid niidu seisund tuleb tuletada võtmealade kirjelduste põhjal. Tabelis võiks siiski esitada ka üldhinnangu: nõnda on hõlpsam teha üldisi kokkuvõtteid.
Viimati metoodikasse tehtud parandustes leidub küsitavusi.Taimestikku kirjeldades ei ole tavapärane hinnata puurinde koosseisu protsentides, sest üldlevinud on väljendada puuliikide osakaalu puistu valemina. Ebaotstarbekas on kasutada mõistet „ohtrus“. Ohtruse all mõistetakse liigi isendite arvu hinnangut, kuid seire ankeedi järgi hoopis põõsaste, rohttaimede ja sammalde kasvamise viisi (paiguti, hajusalt, rühmadena, lausaliselt, valdavalt). Nende sõnadega hinnatakse taimeökoloogis liikide jaotumist ehk territoriaalstruktuuri, mis võib olla korrapärane, kogumiline või nende vahepealne (juhuslik) [2]. Kui pidada seda näitajat oluliseks, siis tulekski eristada liikide ohtrust ja nende jaotumust. Praeguse hindamisskaala järgi saadud tulemusi ei saa võrrelda varasemate andmetega.
Keskkonnateguritest on mullatüüpi määratud aastail 1998–2004, niiskusolusid enamikul aastatel, seejuures hinnanguga „üleujutatav“ kaasneb enamasti ka „ajuti liigniiske“. Ainult ühel ajavahemikul on tehtud märkusi teiste organismide mõju kohta. Ometi võiks ka praegu lisada tähelepanekuid (rohukamarat õõnestavad vesirotid, tugev lindude toitumise või pesitsemise mõju), kas või märkuste hulka.
Inimtegevuse mõju on hinnatud enamikul aastatel. 2005. aastal iseloomustati niitmise ja karjatamise tugevus kas nõrgaks, keskmiseks või tugevaks, hiljem on neid astmeid täpsustatud, määrates tegevuse aja (kui kaua on olnud niitmata-karjatamata või majandatud, nt kas mullu, tänavu).
Karjatamiskoormust on varem kirjeldatud kariloomade arvu, nüüd loomühikute põhjal. Aga selleks, et teha järeldusi terve niidu kohta, on elupaiga koondhinnangutest olulisem koosluse seisundi väärtus, mis tuleneb peamiselt koosluse struktuurist ja floristilisest väärtusest, ennekõike taimestiku tüüpilisusest. Edaspidist tööd planeerides on tähtis hinnata, mismoodi saab taastada majandamata ja ebapiisava karjatamiskoormusega alasid.
Iga rannaniit on omalaadne, seirajale jääb silma mitmesuguseid maastikulisi, liigilisi ja muid iseärasusi. Paraku aruandevorm ei soosi nende kirjapanekut, kuid sõnalisse kokkuvõttesse lisatuna võivad need anda tulevikus olulist infot.

Mida oleme teada saanud?
Maastiku ja koosluste poolest on rannaniidud väga mitmekesised: kõrgematel reljeefiosadel paiknevad loopealsete ja teiste aruniitude laigud, servades üleminekualad, muu hulgas saavad sealt alguse liigirikkad soostunud niidud. Eriti väärtuslikud on madalatel, enamasti hästi karjatatud niitudel asetsevad alad, mis on olnud kaua vee all. Need on tugevasti sooldunud muldadega rannasoolakud, mille avatud taimkate koosneb vähe levinud soolalembestest liikidest, nagu rand-soodahein, harilik soolarohi, rand-teeleht ja hall soolmalts.
Keskkonnaregistris on rannaniitudena arvel elupaiku, mis tegelikkuses on kas luited, taimestunud rannavallid, loopealsed, kuivad ja niisked pärisaruniidud või võsastunud-metsastunud alad. Need alad tuleks uuesti inventeerida.
Ökoloogilisest seisukohast on huvitavad alles kujunevad rannaniidud saliinses vööndis. Vee alt vabanenud, kuid sageli üle ujutatud pinnal hakkavad kasvama esimesed pioneertaimed (alsid, rand-sõlmhein, rannikas), mille laigud, laienedes tasapisi, tekitavad esmaseid taimekooslusi. Koosluste areng on olnud huvitav ka mereheidisega kaetud rannal. Vetikate lagunemisel tekkiv substraat võimaldab asuda kasvama nitrofiilsetel liikidel (eriti maltsadel), kuid ajapikku lisandub ka teisi liike.
Karjatamata või väikese koormusega karjatatud niitude seisund on parem randades, mis on avatud jääle ja tugevale lainetusele: tõhusa juurestikuga madalakasvulistel liikidel on seal rohkem väljavaateid vastu pidada kui suurekasvulistel hapra juurestikuga liikidel.
Rannaniitudele (v.a liivarannal) hakkavad levima võõrliigid. Nii näiteks kasvas 2022. aastal Saaremaal Undu rannaniidu majandamata osas astelpaju. 2019. aasta seirel Harjumaal Leppneeme rannaniidul tuli tõdeda, et niit on suures osas kattunud musta arooniaga. Mõlema liigi levikule on ilmselt tublisti kaasa aidanud linnud.

Millised on suurimad probleemid?
Põhiprobleemid on mittemajandamine, st rannaniitu ei karjatata ega niideta, ja majandamise kaootilisus: ei karjatata igal aastal või mis veel halvem, kulutatakse aega ja raha taastamise peale ja siis karjatamine mingil põhjusel lakkab ning niit kattub taas kõrgrohustu, valdavalt pillirooga. Selle tagajärjel kaovad rannaniidule iseloomulikud taimeliigid ja muu elustik, merelinnud ei saa siin enam pesitseda, rändel puhata ega toituda. Ühtaegu väheneb rannamaastiku esteetiline väärtus ja puhkepotentsiaal.
Kurb näide on Pärnu Raeküla rannaniidu juhtum, kus eduka LIFE-i linnalehmade projektiga taastati suure pindalaga niit, rajati linnuvaatlustornid koos teabetahvlitega ja menukas matkarada. Ent 2022. aastal enam veiseid niidule ei toodud, praeguseks on niit täielikult kaetud kõrgrohustuga. Mullusel seirel oli näha väikesi niidulappe, mida oli niidetud, kuid kuuldavasti käib niitmine linnale rahaliselt üle jõu.
Taastamine jooksis liiva ka Ruhnu saare läänerannas. Algul pilliroog taandus ja tüüpiline rannaniidu taimestiku taastus. Seda rõõmu jätkus paraku vaid lühikeseks ajaks, sest maahooldajate jaks rauges ja rand kattus taas mitme meetri kõrguse roostikuga.
Karjatamiskoormust planeerides tuleb võtta arvesse karjamaa suurust. Karjaaiaga on piiratud suur ala, mida tavaliselt iseloomustab ka maastikuline mosaiiksus: kõrgemad kuivemad põndakud vahelduvad madalamate märjemate lohkudega või on karjamaa servas kuivemad aruniidud, põõsastikud, kohati ka hõredad puistud. Kariloomadel on nüüd rohkelt võimalusi, kus süüa ja puhata. Enamasti ei taha nad jalgu märjaks teha; kui kuivematel niiduosadel kõht täis saab, siis mujale nad ei lähe.
Ent kui suurel ühtlasel niidul peetakse liiga vähe loomi, saadakse ebaühtlaselt söödud rohustu. Olukorda parandaks karjakoplite süsteem, kuid arvatavasti on seda tülikas rakendada. Seire hinnangutes saavad sellised potentsiaalselt head niidud paraku halvema hinnangu, sest rohustu on liiga kõrge, väikeseskaalaline liigirikkus vilets, sageli on veepiir roostunud. Mõnikord ilmneb, et karjatama on hakatud liiga hilja – loomad ei jõua suve lõpuks rohtu piisavalt ära süüa. Äsja taastatud niitudel on äärmiselt tähtis asuda varakult karjatama. Ülimärgadel, soostunud ja kaua üleujutatud niitudel hakkavad kohati domineerima suurekasvulised oblikaliigid, keraluga ja teised liigid, mida loomad ei söö. Kõrgekasvuline rohustu kasvab ka mereheidisega kaetud rannal, kus valdavaks saavad kõrvenõges ja harilik orashein. Ka sinna ei taha loomad eriti minna.

Muu inimmõju peale karjatamise on niidu kui tavalise muruplatsi niitmine. Leidub majapidamisi, mille õueala ulatub mereni. Seal niidetakse sageli ja hoitakse mereäär madalmurusana. Paljud rannaliigid säilivad, kuid nad ei saa õitseda ega viljuda ja nende liigirikkus on väiksem kui loodusliku niidu oma. Niitudel, kus ei karjatata, aitavad väiksemaid rannataimi mõnel määral alles hoida sadamad ja väikesed merelepääsurajad. Sage tallamine tõrjub suuremaid taimi ja nii võib sealt leida näiteks väikseid tuderloa-, rannika- ja randastri kogumikke. Mitmes kohas leidub rannas puhkealasid koos asjaomase taristuga (lauad, pingid, tualetid jm). Ka seal kasvab tüüpilisi rannataimi, kuid pahatihti kaasnevad ruderaalid.
Ökoloogilises mõttes on suurte niitude probleem elupaiga katkendlikkus: nagu lapitekis, vahelduvad karjatatud alad majandamata aladega. See on eriti ebasoodus lindudele, kellest paljud vajavad suurt avarat karjamaad.
Tabelis on kokku võetud viimase 17 aasta hinnangud seiratud 174 niidu kohta. Paraku ületab ebasoodsas seisundis niitude hulk soodsas seisundis olevate oma. Halvas seisundis niidud on valdavalt olnud pikka aega majandamata ja kaetud kõrgrohustuga. Soodne seisund on nendel aladel, mida on karjatatud optimaalse koormusega: need on madalmurusad, veepiiril ei kasva roostikku, mis on väga tähtis pesitsevatele lindudele. Keskmise hinnangu on saanud niidud, mille karjatamiskoormus on soovitatavast väiksem ja rohustus vahelduvad tüüpilised niidulaigud kõrgema taimestikuga.
Kuna rannaniite leidub palju, on tõenäosus teha kordusseiret väike. Viimastest aastatest puudutab see üht Hiiumaa rannaniitu, mille esmaseire tehti 2017. aastal ja kordusseire 2021. aastal. Niit on suur ja kariloomi liiga vähe; kuigi hooldaja on püüdnud seisundit parandada, niites ning rohtu purustades, pole olukord paranenud.

Ülevaade rannaniitude seisundist aastail 2006–2022

Kokku võttes võib öelda, et pärast riigi iseseisvumist lakanud rannaniitude majandamine on suurte taastamisprojektide ja hooldustoetuste abil siiski tasapisi taastunud. Kahjuks tuleb ette ka tagasilööke. Muret teeb hooldatud pärandniitude kompleksi, maastikulise terviku puudumine paljudel kaitsealadel. Näiteks võib tuua Laelatu-Puhtu kaitseala, kus heas seisundis puisniidu kõrval asub liigirikas rannaniit emaputke, niidu-asparherne, käpaliste ja rannaniidule tunnuslike liikidega, kuid niit kasvab hoolduse puudumise tõttu järjest enam kinni. Puisniit ja kaitseala tervikuna on populaarne loodusturismiobjekt. Kui puisniitude kõrval saavutatakse ka teiste pärandniitude hea seisund, aitab see ühtlasi väärtustada ja tutvustada loodust.

Tänan südamest keskkonnaameti maahooldusbüroo praegusi ja endisi töötajaid, kes on nõu ja jõuga abiks olnud. Eriline tänu kuulub sõpradele, kes on nii vihmas kui ka päikeses minuga niitudel käinud.

Seiraja mured ja rõõmud
Olen 30 aastat teinud rannaniitude seiret. Niitude hindamist on kõige enam raskendanud kõrge mereveetase. Välitööblankettide täitmist on takistanud kariloomad, kes võtavad seiraja tihedasse piiramisrõngasse ja üritavad tähtsaid pabereid üle vaadata. Kurjade maaomanikega on olnud vähem kokkupuuteid. Kuid ilmnenud on õhu kaudu liikuvate nähtamatute teadete mõju: vaevalt saad niidule astuda, kui juba on kohal maaomanik või hooldaja, ja tahab teada, mida sa seal teed. Tavaliselt lahkume sõpradena.
Rõõmu teeb kohtumine oma tööd südamega tegevate maahooldajatega. Näiteks üks Pärnumaa mees selgitas, kuidas ta vast taastatud niidul liigutab loomi korra päevas ühest kohast teise, et karjatamise mõju oleks ühtlane. Parimad niidud asuvad seal, kus on majandatud järjepidevalt, põlvkonnast põlvkonda ja kogu töö on optimaalne: korralikud karjaaiad, kohane koormus, sobivad loomad ja korralik järelevalve.

1.de Bello, Francesco et al. 2010. A biodiversity monitoring framework for practical conservation of grasslands and shrublands. – Biol. Conserv. 143: 9–17.

2. Masing, Viktor (koost). 1992. Ökoloogialeksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.
3. Paal, Jaanus 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Auratrükk, Tallinn.
4. Rebassoo, Haide-Ene 1975. Sea-shore plant communities of the Estonian islands 1-2. Academy of Sciences of Estonian S.S.R. Tartu.
5. Teder, Tiit et al. 2007. Monitoring of Biological Diversity: a Common-Ground Approach. – Conserv. Biol. 21: 313–317.
6. Yoccoz, Nigel G. 2012. Ecological Monitoring. – eLS. John Wiley & Sons, Ltd, Chichester. DOI: 10.1002/9780470015902.a0023571.

ELLE ROOSALUSTE (1948) on Tartu ülikooli taimeökoloogia õppetooli taimeökoloogia spetsialist

Rannaniitude seires mõõdetud ja hinnatud näitajad aastail 1994–2023