Vaimuke, kiha, kooruke – kauaks uinunud loomanimed

Kuupäev:

Tekst: JUHANI PÜTTSEPP

Möödunud suvel tähistasime Johannes Voldemar Veski 150. sünniaastapäeva. Keelemehena aitas Veski luua 180 000 oskussõna, sealhulgas ka sadu loodusteaduslikke termineid.

Sada aastat tagasi, 1923. aastal ilmus Looduse kirjastusel tema ning Heinrich Riikoja koostatud neljakeelne „Selgrootute loomade süstemaatiline nimestik“, kus eestikeelse nime sai endale terve rida pisielukaid.

„Tõukeks, mis sundis käesolevas töös esitatud sõnade kogumisele ja loomisele asuma, oli paratamatu tarvidus,“ kirjutas raamatu eessõnas Heinrich Riikoja. „Ülikoolis selgrootute loomade zooloogia kursust lugema asudes tuli minul alatasa tegemist teha süstemaatiliste terminitega, millele vastava tabava eestikeelse nimetuse andmisest oli võimatu loobuda. /—-/ Et minul kui keeleteaduses võhikul säärane ülesanne üle jõu käis, pöörasin abi otsides meie sõnadeloomis-töös väsimatu jõu – ülikooli eesti keele lektori J. Veski poole, kes oma lahket kaasabi ka ei keelanud. Sel teel, et nädalas korra või paar – tarbekorral sagedaminigi – koos käisime, vahepeal uusi sõnu kaalusime ja sõelusime, on sõnastik aja jooksul – semestrist semestrisse – paralleelselt ülikooli loengutega sündinud.“

Johannes Voldemar Veski 1950. aastate algupoolel Tartus Toomemäel. Akadeemikule olevat meeldinud vaadelda lilli ning vaagida sõnade üle Foto: Tõnis Luige arhiiv

Kaasaegsete mälestuste põhjal käinud sõnategu enamasti nõndamoodi, et Riikoja pakkus midagi välja ja paar aastat ülikooli loodusteadusi õppinud Veski oli siis nagu sõel, mis tema meelest sobivad sõnad kasutusse laskis, õigekeelsuse sõnaraamatutesse kirjutas, kusjuures loomise juures eelistas juba kasutusel olevaid ja mitte lausa õhust leiutatud sõnatüvesid. Siiski, nagu märgib Eerik Kumari (Eesti Loodus 10, 1981) on kasutatud rohkesti tõlkelaene, uudisloomingut ning ka murdesõnu. „Nii on saadud suur hulk maailma loomade nimetusi, mis raudvarana kuuluvad nomenklatuuri ja millest enamikku pole põhjust muuta tänapäevalgi.“

1923. aastal ilmunud nimederaamat

Siiski leidub mainitud teoses terve rida eestikeelseid süstemaatilisi nimetusi, mis äratavad mõnest aspektist huvi, kuid on aegade tuultes looja karja vajunud. Toome mõned näited liblikate ja mardikate hulgast ning laseme entomoloog Mati Martinil tähendusi mõistatada.

Vaimuke. Mati Martin kergitab kulmu – ei tule üldse tuttav ette. Alucita. „Ahaa, need on ju sõrmtiiblased,“ tunneb Mati ladinakeelse nime järgi rühma ära. Eestis elavad mõned liigid, rohkem saartel ja Lääne-Eestis, pigem haruldased. Väga iseloomuliku lendamisviisiga, mis inimsilmale paistab nagu mingi võnkuv hägu. Vaatad aasta liblika (2019) seisuses olnud kuslapuu-sõrmtiiva fotot ja tõesti – paistab kui vaimuke.

Vaimuke ehk kuslapuu-sõrmtiib. 2019. aasta liblikas

Kiha. „Oot-oot, midagi ma olen kusagil kuulnud,“ jääb Mati mõttesse. „Kas see ei ole mitte sireli- või männisuru? Männikiha! See on suru!“ Täiesti õige – aga sõna on tarvitusest väljas. Kas suru lennates kihab? Pigem ta sumiseb, suriseb, surub.

Üks kihadest ehk kimalas-lottsuru Foto: Urmas Tartes

Kooruke. „Meil on olemas mardikate hulgas pehmekoorlased, aga kooruke?“ nuputab Mati. Tenebrio. „Muidugi, see on ju kahjur, jahumardikas,“ selgub vastus. „Et ta teravilja sees on, millest leiba valmistame, võib olla tõesti seos koorukesega.“

Punane jahumardikas Foto: Urmas Tartes

Kuldsitikas. „See on nüüd küll kuldpõrnikas,“ teab Mati. Cetonia perekonda kuulub meil üks liik kuldpõrnikas ja vaskpõrnika perekonda kaks liiki, välimuselt kõik väga sarnased. Kuid sitikad? „Sitikad on need, kes elavad sõnnikus,“ vastab Mati. „Näiteks sitasitikas, hiilasitikas.“

Kunagi sitikas, nüüd kuldpõrnikas Foto: Urmas Tartes

Lumik. See on pisukese nõksuga küsimus, sest kena suur haavalumik on paljudele tuntud liblikas. Siiski, väike konks seal on … “Veel pool sajandit tagasi praktiliselt ei olnud meil teist metsas elavat lumiku liiki – väikelumikut,“ selgitab Mati. „Praegu on ta tavaline.“ Nõnda, et selle nime sisu on Eesti jaoks saja aastaga laienenud.

„Kõik ühtsed perekondadele pandud liiginimed on ainult niikaua toredad, kui liigid püsivad süsteemis koos,“ sõnab Mati Martin lõpetuseks. „Süsteem aga muudkui teiseneb. Soomlased on pannud kõikidele liikidele soomekeelsed nimed, mis ei ole süsteemiga seotud.“

Kunagi loodusteadustes malli andnud printsiip – „sellele on mõtet nime panna, keda oma silmaga näed“ – on siiski ajast ja arust.

JUHANI PÜTTSEPP (1964) on bioloog ja kirjanik

Jagan artiklit

Liitu uudiskirjaga

- Saadame sulle uudiseid Loodusajakirja värskete väljaannete ja muude olulisemate teemade kohta

Viimased artiklid

Artiklid tellijatele

Veebiportaal “Kreutzwaldi sajand” pakub usaldusväärset kirjandusloolist teavet

MARIN LAAK Eesti kultuurilooline veeb „Kreutzwaldi sajand“ (kreutzwald.kirmus.ee) on sisupõhine...

Millest kõneleb Karl Asti diplomaadipass?

Väljavõtteid JANIKA KRONBERG Fridebert Tuglase lähedane sõber, ea- ja mõttekaaslane Karl...

Üllatusi pakkuv kunstikogu

REET MARK Kummalisel kombel on peaaegu igal muuseumil oma kunstikogu....

Eesti kultuuriloolise arhiivi fotokogu kujunemine ja kogumistöö

VILVE ASMER Eesti kultuuriloolise arhiivi (EKLA) fotokogu sai alguse vajadusest...