läheduses olla linde peibutav loomakorjus. Talvitusaladel on väike-konnakotkad rohkem seltsivad Foto: Remo Savisaar
Tekst: ÜLO VÄLI
Aeglaselt raba kohal tiirlev kotkas on üks arhailisemaid vaatepilte Eesti looduses. Ka kotkaste uurimise traditsioon on Eestis juba ligi sajandi pikkune ning selle põhimõte – otsida ja jälgida kotkaid ning kotkapesi nende kaitse eesmärgil – püsinud samasugusena. Viimased aastad on toonud kotkauuringutesse ja -seiresse uusi tehnilisi võimalusi, mis on tublisti avardanud meie maailmapilti.
Droonid
Kindlasti on murrangulise arengu toonud droonid. Esiteks on need väikesed lendavad abilised tunduvalt lihtsustanud kotkapesade otsinguid. Eeskätt kalakotkal, kelle pesad asuvad puudel silmatorkavalt päris ladvas, aga ka kalju- ja merikotkal, kelle pesad paiknevad sageli samuti üsna avatult. Need liigid pesitsevad sageli soodes, kus on tavapärasest raskem liikuda ja tihti on vaatevälja piiranud puistu. Sel juhul ongi mõttekas heita alale drooni abil pilk taevast justkui kotkas.