Uudistaja 11.05.2016

 Uudistaja

 

LOODUSAJAKIRI SOOVITAB


 

Liblikad, mesilased ja lõvid Eesti Looduse mainumbris

Lepidopteroloogid on valinud aasta liblikaks mustlaik-apollo, kelle populatsiooni seisundit ja käekäiku Eesti Looduse mainumbris tutvustamegi. Avaloos kirjutab sellest Eestis ja mujal Euroopas kaitse all olevast ning ohustatud liblikaliigist Allan Selin. Teises artiklis vaetakse põhjusi, miks Saaremaal kujunenud alamliik on praeguseks kadunud, kuigi tema toidutaimi lõokannuseid kasvab endiselt. Veel saab lugeda mustlaik-apollo elupaigavajadustest: Eesti mandriosas tema levik laieneb ja siin talle ilmselt meeldib. Soodsa ilmastiku korral kooruvad mustlaik-apollo valmikud nukust ja alustavad lendu Lõuna-Eestis mai viimasel dekaadil ja Põhja-Eestis nädal hiljem. Seega on peagi võimalus neid haruldusi looduses kohata.

Väiksemaid loomi on teemade keskmes veelgi. Ken Kallingu sulest on ilmunud kirjutis Eesti tuntud mükoloogist ja taimekaitseteadlasest Elmar Leppikust. Vaatluse all on mesilased ja taimemürgid: juba pool sajandit tagasi juhtis Leppik koos kolleegidega tähelepanu mesilaste väljasuremise ohule.

Looduskaitsekuu raames on paslik arutleda, kas looduskaitse on tulnud mõisaparkidele kasuks või kahjuks. Mati Laane ja Rein Sander on arvamusel, et looduskaitse ei võimalda parkide eest vajalikul kombel hoolt kanda. Oma kommentaare jagavad selle kohta Jaan Liira, Anneli Palo, Silja Konsa ja Urve Sinijärv. Ent kindlasti on loodust ja inimest vaja kaitsta asbestijäätmete eest. Peeter Eek põhjendab eterniidijäätmete ohtlikkust ning annab nõu, mismoodi neid jäätmeid keskkonnahoidlikult käidelda: kindlasti ei sobi vana eterniitkatus teede augutäiteks.

Looduse tundmaõppimise teemadel soovitame lugeda usutlust Eesti ornitoloogiaühingu direktori Andres Kalamehega. Kalamees pälvis äsja Eesti looduskaitse hõbemärgi. Eestimaa põnevatest paikadest tutvustame sel korral Äntu Sinijärve, Arvi ebatsuugametsa ja Ilmatsalu-Kärevere Linnuteed. Välismaistest lugudest leiab mainumbrist Rein Kuresoo loo Botswana Moremi looduskaitsealal nähtud lõvide tapa- ja söömakommetest ning Tiiu Speegi polaarajaloolise kirjutise Alaskast, täpsemini Kotzebue lahe ümbrusest ja igikeltsast. Fotograafiahuvilised lugejad leiavad häid mõtteid Arne Adra ja Urmas Tartese järjekordsest tööjuhendist, kus sedapuhku on keskendutud imetajatele.

Eesti Loodust saab tellida igal ajal ja eri moodi: meie kontoritest, e-posti teel, veebilehelt. Samuti on võimalik e-poest soetada digiajakiri

 


Kuvatõmmis

 

Horisondi 50-aastasest ajaloost on valminud pildilugu

Tänavu poolesajandat ilmumisaastat tähistava Horisondi toimetus on koostanud videoklipi, mis näitab ajakirja lugu sünnist tänini. Nostalgiahõngulist pildilugu ilmestavad Toomas Pääsukese Horisondi eluea teadusala tähtsündmustest tehtud joonistused. Nende taustal saab näha, kuidas on ajakiri ajaga muutunud. Veidi üle nelja minuti kestvat klippi saab vaadata Youtube’is.

 

 

 

LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID


 

Osale Eesti Looduse lugejamängus!

18. aprilli „Osooni“ saates kõlas viimane ehk kaheksas küsimus. Sellele leiab vastuse ajakirja aprillinumbrist. Vastused tuleb saata hiljemalt sel laupäeval, 14. mail aadressil osoon@loodusajakiri.ee. Auhind on taas loodusteemaline raamat.

Vähemalt neljale küsimusele õigesti vastanute vahel loositakse välja sel hooajal „Osooni“ saadetes kaasa löönud Timo Palo rännuraamat „Jäine teekond. Omal jõul põhjapooluselt mandrile“. 18. aprilli „Osooni“ saab järelvaadata ETV võrgupaigas.

 


Harri Valdmann (foto: www. zooloogia.ut.ee)

 

Kas kährikkoer teeb pahandust?

Iganeljapäevane Kuku raadio saade „Loodusajakiri“ tutvustab sel nädalal veel üht Eesti Looduse artiklit. Tartu ülikooli selgroogsete zooloogia dotsent Harri Valdmann räägib aastakümneid tagasi inimese käe läbi Eestisse jõudnud ja siin väga hästi kodunenud võõrliigist kährikkoerast. Keskendume esmajoones kahjule, mida kährik põhjustab loomastikule, ning ka sellele, kas kährik võib levitada inimesele ohtlikke haigusi. Koos doktorantide Karmen Sülla ja Leidi Laurimaaga on Valdmann kirjutanud Eesti Looduse aprillinumbrisse artikli „Kährikkoer: kas oht elurikkusele ja inimesele?“.

Järgmises saates on kavas lehitseda koos toimetaja Helen Rohtmets-Aasaga Horisondi mainumbrit. Intervjuud on teinud Toomas Jüriado. Saateid saab järelkuulata Kuku veebiportaalis.

 

 


2015. a pälvis Eesti Looduse fotovõistluse loomafotode peaauhinna ja eriauhinna elurikkuse foto eest noorte kategoorias Geteli Hanni

 

Eesti Looduse fotovõistlus

Tänavu toimub Eesti Looduse fotovõistlus seitsmeteistkümnendat korda. Ettevalmistusi tasub huvilistel teha juba praegu: käige looduses ja koguge kauneid fotosid. Tavapäraselt saab pilte üles laadida sügisel, 1. septembrist kuni 1. oktoobri südaööni. Rohkem teavet võistluse kohta leiab peagi Eesti Looduse teemalehelt. Tänavu on noorte kategooria auhindade hulgas ka Photopointi fotokursus: võitjad saavad võtta osa veebiõpikeskkonna kursustest „Makrofotograafia“ ja „Loodus- ja perefotograafia põhitõed“.

Ootame rohket osavõttu!


 


Fotol (vasakult) Marie Mari Maasik, Ulvar Käärt Horisondist ja Kristjan Kongas  Foto: ETA / Olev Mihkelmaa

 

Loodusajakiri jagas auhindu õpilaste teadustööde võistlusel

Tänavusel õpilaste teadustööde riiklikul võistlusel said Loodusajakirja eriauhinna kaks tublit noort. Horisondi eriauhind läks Kristjan Kongasele Tallinna reaalkoolist; ta on teinud uurimuse „Valgete kääbuste kokkupõrke simuleerimine kuubistiku meetodil – stabiilsusanalüüs difusioonikonstantide ja resolutsioonide varieerimise abilˮ. Eesti Looduse eriauhinna sai samuti reaalkooli õpilane: Marie Mari Maasik äikeseteemalise töö eest „Äikesesageduse võrdlus Eestis maakonniti ning meteoroloogilised põhjused aastatel 2010–2013ˮ. Auhind seisneb kingituses ja Horisondi ning Eesti Looduse aastatellimuses.

Õpilaste teadustööde riikliku võistluse tulemustega saab tutvuda teadusagentuuri veebiportaalis.

 

 

 

EESTI SÕNUMEID 


Loodusajakirja sõnumitoimetajat Toomas Jüriadot (paremal) tunnustati looduskaitse hõbemärgiga

 

Kumari preemia laureaat Mati Kaal (fotod: bioneer.ee/Janek Jõgisaar)

 

Eerik Kumari looduskaitsepreemia sai Mati Kaal

Keskkonnaminister Marko Pomerants andis esmaspäeval looduskaitsekuud avades kätte Kumari loodukaitsepreemia ja looduskaitsemärgid. Tänavu tunnustati preemiaga Tallinna loomaaia kauaaegset direktorit Mati Kaalu: koos 5000 euro suuruse Eerik Kumari looduskaitsepreemiaga anti talle looduskaitse kuldmärk. 

Eerik Kumari looduskaitsepreemia on elutööpreemia, millega tunnustatakse inimesi, kel on suuri teeneid looduslike koosluste, haruldaste liikide ja looduse üksikobjektide kaitse korraldamisel ning looduskaitseteadmiste levitamisel. Mati Kaal on pälvinud tunnustuse aastaid kestnud viljaka tegevuse eest Eesti ning maailma looduse tutvustaja ja uurijana ning Tallinna loomaaia juhina. Ta alustas Tallinna loomaaias tööd 1968. aastal.

Eesti looduskaitsemärgi hõbedase tammelehe omanikeks said aastaid Eesti keskkonna- ja loodusharidust edendanud Maris Kivistik, loodusajakirjanik ja giid Toomas Jüriado, Eesti ornitoloogiaühingu pikaaegne juht Andres Kalamees, Lahemaa rahvuspargi looduskaitse arendajad ja edendajad Arne Kaasik ning Anne Kurepalu, Saaremaa poollooduslike koosluste hoidja ja hooldaja Kalvar Ige ning metsalooduse kaitsja ja tutvustaja Leili Mihkelson.

Keskkonnaministeerium

 


 

Alanud on looduskaitsekuu

Sel esmaspäeval algas looduskaitsekuu, mis tänavu keskendub omale ja võõrale Eesti loodusele. Kuu jooksul (kuni 5. juunini) käsitletakse peamiselt nelja teemat: hirmud looduses, inimese ja looduse suhe, rahvuspargid ning võõrliigid.

See teemadevalik lähtub tõsiasjast, et üha rohkem on inimesed hakanud tundma hirmu looduse ees. Hunt, karu, puugid, ämblikud, roomajad, mürgised taimed ja seened, uppumine laukasse, eksimishirm jms – kõik need hirmud hoiavad inimese loodusest eemal. Mõningad hirmud on juba iidsetest aegadest (nt essütaja), teised moodsa aja leiud. Looduskaitsekuul räägivad asjatundjad, kas neil hirmudel on alust, ning selgitavad, kuidas nendega toime tulla.

Teise äärmusena kipuvad inimesed looduses toimuvasse ülearu sekkuma, teadmata, et nende heateona mõeldud abi võib osutuda hoopis karuteeneks. Koju toodud nn hüljatud linnupojad, metskitsetalled, aga ka talvituvate veelindude toitmine ning muu selline kajastab samuti võõrdumist loodusest. Looduskaitsekuul korratakse üle põhitõed, kuidas niisugustes olukordades õigesti käituda.

Inimene kujundab loodust ka liike ümber paigutades. Võõrliigid iseenesest ei ole tingimata halvad ning paljud neist, näiteks hobukastan, on ilusad ning ohutud. Võõrliigid tekitavad muret siis, kui nad hakkavad meie loodusesse sattudes võimust võtma ehk muutuvad invasiivseks. Nii on juhtunud karuputkede ja kährikkoeraga. Tavaliselt võib invasiivseks muutuda üks võõrliik sajast. Looduskaitsekuu ürituste kohta saab lisateavet keskkonnaministeeriumi veebiportaalist.

Keskkonnaministeerium

 


Lendorav (foto: Lendorava kaitseks/Rainar Kurbel)

 

Eesti lendoravatele tehakse geneetiline uuring

Eestimaa looduse fond sai KIKilt rahastuse, et uurida Eesti lendoravate geene. Projekti käigus tehakse kindlaks, kui palju erinevad Eesti, Soome ja Venemaa lendoravad; eesmärk on hinnata, kas Karjalast pärit isendeid saaks kasutada Eesti lendoravapopulatsiooni tugevdamiseks. Töö on kavas lõpetada tänavu juuliks.

Lendorava DNA-proovide kogumise metoodikat hakati välja töötama möödunud aastal, ühtlasi tehti esimesed katsetused, eraldamaks lendorava ekskrementidest liigile omane DNA. Nüüd on kavas analüüsida muude lendorava tööde raames 2015. ja 2016. aasta kevadel eri leiukohtadest kogutud proove, et saada täpsem ülevaade Eesti lendoravapopulatsiooni suurusest ja killustatusest.

Projekti „Lendorava Eesti asurkonna geneetiline uuring ja avalikustamine“ rahastab KIK 42 030 euroga. KIK on lendoravate heaks tehtavaid töid rahastanud ka varem. Aastatel 2004–2008 on selle liigi kaitseks antud toetusi kokku 19 632 eurot.

KIK

 


Allikas: Maa-ameti geportaal

 

Maa-amet sai lisaraha looduskaitsepiirangutega maade ostuks

Vabariigi valitsus eraldas maa-ametile reservist miljon eurot looduskaitsepiirangutega maade ostuks riigile. Selle eest saab eeldatavasti osta 30 kaitsealust kinnistut kogupindalaga üle 230 hektari.

Looduskaitsepiirangutega maa ostab riik looduskaitseseaduse järgi juhul, kui maa kasutus on looduskaitse tõttu oluliselt piiratud. Riik ostab kinnisasja turuväärtuse järgi. Kinnisasja ost otsustatakse omanike esitatud avalduste laekumise järjekorra alusel. Mai alguse seisuga on järjekorras 184 avaldust, neist esimesed on ootel juba 2007. aastast. Sedavõrd pikk ooteaeg tekitab maaomanikes õigustatult suurt pahameelt ega ole nende suhtes õiglane. On oluline, et riik täidaks võetud kohustused mõistliku aja jooksul. Maa-ametil on jõudlust soetada umbes 80 kaitsealust kinnistut aastas. Tänavu on langetatud otsus omandada 20 kinnistut, mille koguväärtus on 0,82 miljonit eurot. Eraldatud miljoni eest saab riik usutavasti omandada veel 30 kinnistut, ostu aluseks on 2008. ja 2009. aastal esitatud avaldused.

Maa-amet

 


Südakarp mere põhjas (foto: Kaire Kaljurand/TÜ EMI)

 

Uuring selgitas meie mereelupaikade seisundit

Aprillis lõppes peaaegu kaks aastat väldanud projekt „Eesti merealade loodusväärtuste inventeerimine ja seiremetoodika väljatöötamine” (NEMA). Selle siht oli täita lüngad senistes teadmistes ja arusaamades mereliste elupaikade ja ohustatud liikide leviku ning seisundi kohta. Täpsustati merepõhja elupaikade ja merelindude levikut Eesti majandusvööndis ning territoriaalmeres. Ühtlasi töötati välja metoodikad, mis võimaldavad hinnata elupaikade seisundit ja neid seirata, teha merel peatuva linnustiku seiret ning viigerhüljeste seiret jäävabades veekogudes. Ent sellegipoolest on veel suur osa Eesti merepõhjast uurimata ning majandusvööndi loodusest on seni üldse väga vähe teada, ometi hõlmab majandusvöönd ligi kolmandiku kogu Eesti merealast.

Muu hulgas saadi selgem ülevaade sellest, milline on merepõhi majandusvööndi sügavatel merealadel; tuli ilmsiks ka huvitavaid leide. Nimelt avastati videovaatluste käigus Hiiumaa lähedalt 60 meetri sügavuselt omapärased moodustised, mis esialgsetel hinnangutel võivad olla eelajaloolise korallrifi jäänused. Saaremaast läänes leiti sonari abil 30 meetri sügavuselt tundmatu laevavrakk, mis muinsuskaitseekspertide arvates võib olla Teise maailmasõja aegne allveelaev. Lähemalt teavet projekti kohta saab NEMA veebilehelt.

Balti keskkonnafoorum

 


Mere äärde suvitama minnes tasub meeles pidada, et sõidukiga otse randa sõit ei tohi (foto: RMK)

 

Veekogude ääres ei tohi sõita

Kevadel ja iseäranis soojadel ilmadel antakse keskkonnainspektsiooni valvetelefonil üha sagedamini teada veekogu ääres sõitvatest sõidukitest. Ühtlasi näitavad seadusrikkumise sagenemist inspektorite kontrollkäigud. Seepärast tuletab inspektsioon puhkajatele ja loodusesse minejatele meelde, et looduskaitseseaduse järgi ei või veekogude kallastel sõita ATVde, autode, krossirataste ja muude mootorsõidukitega. Sõita tohib ainult selleks ette nähtud teedel.

Tihti arvatakse, et kui näha on varasemad autojäljed, siis on sõidukiga liiklemine rannaalal kõigile lubatud. Teine sagedasem eksiarvamus on seotud ATV-ga. Kuna ATV on maastikusõiduk, siis arvatakse, et sellega tohib sõita igal pool looduses. Tuleb teada, et looduskaitseseadusega on kõigile veekogudele kehtestatud piiranguvöönd, mille siht on kaitsta rannal või kaldal asuvaid looduskooslusi (taimestikku, linde, loomi) ning tagada puhkevõimalused.

Piiranguvööndi laius oleneb veekogu suurusest. Läänemere ja meie suuremate veekogude, nagu Peipsi, Pihkva, Lämmijärve ja Võrtsjärve piiranguvöönd on 200 meetrit, üle 10 ha suurusel järvel või veehoidlal ning suurematel jõgedel aga 100 meetrit, väikestel veekogudel on kalda piiranguvööndi ulatus 50 meetrit. Piiranguvööndis tohib sõita ainult selleks ette nähtud teedel. Erandiks on juhtumid, kui tiheasustusalal on tarvis teha haljasala hooldustöid, viia vette kalapüügiks vajalik veesõiduk või teha metsa- või põllumajandustöid maatulundusmaal.

Keskkonnainspektsioon

 


 

Nüüdsest täieneb loodusheli portaal helivaatlustega

Tartu ülikooli loodusmuuseum on uuendanud looduheli portaali ning nüüdsest jõuavad sellesse kõik nutirakendusega „Minu loodusheli“ tehtud ja esmase kontrolli läbinud vaatlused. Peale tavapärase vaatlusinfo lisandub kuuldud linnu või looma helisalvestis, mis võimaldab liiki määrata ka pärast vaatluse tegemist looduses. Laulude ja häälitsuste salvestiste järgi kontrollivad liike vaatlusrühma moderaatorid, kes aitavad liike määrata. Üksiti saab helivaatluste kaardivaate abil oma vaatlusi otsida ning uudistada, kus teiste kasutajate märgatud laululinnud on häält teinud.

Uuendusi on teisigi: on parandatud ühendusi andmebaasidega, värskendatud lehe väljanägemist mobiilsetes seadmetes ning töötamist eri veebilehitsejatega. Loodusheli lehelt saab kuulata nii lindude hääli ja laule kui ka konnade, imetajate, ritsikate-rohutirtsude ja teiste häält tegevate loomade helisalvestisi. Kasutajad saavad lahendada ülesandeid, osaleda viktoriinis või neid ise korraldada.

TÜ loodusmuuseum

 


Foto: Wikipedia Commons

 

Mürgistusohu tõttu ei tohiks aprikoosiseemneid süüa

Aprilli lõpus avaldas Euroopa toiduohutusamet (EFSA) teadusliku arvamuse tooreste aprikoosiseemnete kohta, milles jõuti järeldusele, et kolme väikse aprikoosiseemne tarbimine võib kujutada ohtu täiskasvanud inimese tervisele. Väikelastele võib olla ohtlik juba ühe väikse aprikoosiseemne söömine.

Aprikoosi kivide sees olevad seemned sisaldavad amügdaliini, mis seemneid närides ja seedimise käigus muutub tsüaniidiks. Tsüaniid ehk sinihape on väga kiiresti imenduv mürgine aine. Selle mürgistuse tunnused on näiteks iiveldus, palavik, peavalu, lihase-, liigesevalud jms. Tsüaniidi surmav kogus on 0,5‒3,5 mg ühe kilogrammi kehakaalu kohta; mürgistuse korral tekib õhupuudus, koordinatsioonihäired, värinad, krambid, teadvuse kaotus ja lämbumine. Lühikest aega kehas oleva tsüaniidi toimel võib muutuda elundite kaal ja tekkida haiguslikud muutused kudedes. Samuti on viiteid sellele, et tsüaniid suurtes koguses võib olla teratogeense toimega, põhjustades loote väärarenguid.

EFSA andmeil on tsüaniidi ohutu kogus 20 μg kilogrammi kehakaalu kohta. Seega, maksimaalne aprikoosiseemnete kogus päevas, kus ei ületata seda väärtust, on väikelastel 60 mg ja täiskasvanutel 750 mg. Need kogused on nii väikesed, et tarbijatel ei ole võimalik neid ise mõõta. Kuid hinnanguliselt on see kogus kuni kolm väikest aprikoosiseemet päevas täiskasvanute puhul ja alla ühe väikese aprikoosiseemne väikelaste puhul.

Aprikoosi viljad ei kujuta ohtu inimese tervisele, sest amügdaliini sisaldavad ainult seemned, mis viljalihaga kokku ei puutu (seemned on kivide sees). Amügdaliini leidub ka teiste luuviljade seemnetes (nt ploomid, kirsid, virsikud). Seetõttu soovitataksegi neist hoidiseid tehes kivid eemaldada, kuna siis ei ole tsüaniidi tekke ohtu. Amugdaliini sisaldavad ka töötlemata mõrumandlid.

Veterinaar- ja toiduamet

 


 

Ilmunud on linnuhuviliste lehe uus number

Linnuhuviliste teabelehe Tiirutaja värskes numbris on pikemad kirjutised randa uhutud lindude loendusest, jõelinnuseire tulemustest, pesakasti mõõtmete tähtsusest, tutt- ja musttihasest ning sookurg Ahja 4 teenetest. Lehes on ka fotovõistluse „Looduse aasta foto 2016ˮ parimad linnupildid, ürituste kroonika, lühiteated, nuputamisnurk, uute raamatute tutvustus jm. Tiirutaja paberväljaannet saavad tasuta tellida Eesti ornitoloogiaühingu liikmed, linnuklubid, looduskeskused, keskkonnaasutused jt. Elektroonilist lehte saab lugeda EOÜ kodulehelt.

 

 

 

TASUB OSALEDA


Päike (foto: Taavi Tuvikene)

 

Astrofotoklubi õhtu Tallinnas

Täna, 11. mail kell 18 on huvilised oodatud astrofotoklubi õhtule Tallinna inglise kolledžis Estonia pst 10. Õhtu algab Taavi Tuvikese ettekandega: mis on astrofotoklubi ja mida kujutab endast klubifoto. Ingliskeelse ettekande peab Isaac Gutiérrez Pascual, kes räägib astrofotograafiast. Martin Mark annab ülevaade värsketest astrofotodest meil ja mujal ning Martin Vällik tutvustab Tallinna Kuu-festivali. Osalustasu on 2 eurot. Vaata ka infot ürituse veebilehelt.

Astrofotoklubi

 


 

Töötuba Tädu loodusõpperajal

RMK Viimsi looduskeskus korraldab täna (11. mail) kell 18‒20 maitserohelise retseptide ja praktika töötoa. Viimsi looduskeskuse juurest väljub bussi kell 17.45. Üritusega alustatakse Tädu loodusõpperaja lõkkeplatsil. Korjatakse söödavaid taimi ja valmistatakse mitmesuguseid lisandeid meie toidulauale. Metsarohelise retseptidest räägib ja töötuba juhendab Eve Paesüld. Osalustasu on 7 eurot ning selle saab maksta kohapeal sularahas. Huvilised võiksid oma tulekust teada anda e-kirja teel viimsi.looduskeskus@rmk.ee või telefonitsi 5340 7513.

RMK

 


 

Linnulauluhommikud Tallinnas

Looduse Omnibuss, Eesti looduskaitse selts ja Tallinna linnuklubi kutsuvad kõiki loodushuvilisi hommikuti enne töö- või koolipäeva algust linnulaulu kuulama. Veel on võimalus osaleda kolmel hommikul. Neljapäeval, 12. mail kell 6.30 toimub linnulauluhommik Paljassaares. Kogunetakse Pikakari parklas: linnapoolne parkla enne Katariina kaid. Reedel, 13. mail kell 6.30 algab linnulaulutund Stroomi metsas: tulla Merimetsa Selveri parklasse. Mõlemat hommikut juhendavad Ingrid Aus ja Tiit Vohta. Järgmise nädala kolmapäeval, 18. mail on kohtumispaik Nunne tänava nurgal Schnelli tiigi otsa juures jalutuskäiku juhendab Peep Veedla. Linnulauluõpe on tasuta. Lisateavet saab telefonil 5647 6297 (Jaan Riis).

Looduse Omnibuss

 


 

Öökulli akadeemias on fookuses looduskaitsekuu teemad

Homme, 12. mail algusega kell 17 peab Eesti loodusmuuseumi Öökulli akadeemias loengu keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna spetsialist Merike Linnamägi. Juttu tuleb Eesti looduses leiduvatest omadest ja võõrastest liikidest ning kaitsealustest ja ohustatud liikidest.

Samal päeval kell 18 algab venekeelne loenguõhtu, kus bioloog Jekaterina Pesotski räägib looduse kohta käivatest müütidest ning nende paikapidavusest. Osalejatel palutakse varem registreeruda, saates kiri aadressile jekaterina.pesotski@loodusmuuseum.ee.

Öökulli akadeemiasse pääseb muuseumipiletiga, mille saab osta muuseumi kassast enne loengu algust. Eesti loodusmuuseum asub Tallinna vanalinnas Lai 29a.

Eesti loodusmuuseum

 


 

Jõelindude vaatlus

Eesti ornitoloogiaühing on alates 2014. aastast teinud vabatahtlike abiga jõelinnuseiret, et saada teavet vooluveekogudel pesitsevate linnuliikide käekäigu kohta. Appi on oodatud kõik, kes liiguvad veekogudel (jõed, ojad, suuremad kraavid) mõne sõiduvahendiga või mööda kallast. Osaleda on üsna lihtne, sest põhilisi jälgitavaid liike on vaid kaheksa: jäälind, vihitaja, metstilder, piilpart, sinikael-part, sõtkas, jääkoskel ja kaldapääsuke. Jõelinnuseire keskne aeg on 25. aprillist 20. maini, kuid oodatud on ka vaatlused hilisemast ajast. Vaata lähemalt EOÜ kodulehelt.

EOÜ

 


Pikla tiikide linnuvaatlustorn Pärnumaal (foto: RMK)

 

Tornide linnuvaatlusega tähistatakse rändlindude päeva

Eesti ornitoloogiaühing kutsub linnuhuvilisi laupäeval, 14. mail tornide linnuvaatluspäevale. Sellega tähistame rahvusvahelist rändlindude päeva. Paljudes vaatlustornides üle Eesti ootavad juhendajad, et koos linde vaadata. Mõistagi võib vaatluspäeva ka ise korraldada, valides sobiva vaatlustorni. Vaatluse käigus tuleb kirja panna kõik seal kuuldud ja nähtud linnuliigid. Tulemused saata ornitoloogiaühingule laupäeval hiljemalt kell 18 e-postiga thea@tallinna-linnuklubi.ee.

Kirja on vaja panna vaatluse koht ja kellaaeg, kohatud liikide nimekiri, vaatlejate nimed või arv ning kontaktisiku telefoninumber. Andmete põhjal selgitatakse välja Eesti linnurikkaim vaatlustorn. Juhendajaga tornide asukohad, külastusajad jm leiad EOÜ kodulehelt. Veebilehel täieneb kaart pidevalt.

EOÜ

 

 

 

 MAAILMAST


Söödava hotentotiviljaku (Carpobrotus edulis) kollased või roosad õied on väga kenad (foto: Jacintha Iluch Valero / SPEA)

 

Vabatahtlikud on 2014. aastast peale rühmanud selle ohtliku invasiivtaime tõrjel (foto: Toni Mullet / SPEA)

 

Hotentoti viigimari – kuri kaunitar

Jutuks tuleva taime Carpobrotus edulis’e eestikeelne nimetus on tegelikult söödav hotentotiviljak, aga üks võimalikest ingliskeelsetest vastetest on tõesti Hottentot Fig ehk hotentoti viigimari, paralleelnimetused on Ice Plant (jäätaim) ja Pigface (seanägu).

Tavapärase ütluse järgi on mitu nime heal lapsel, ent hotentotiviljak on paras nuhtlus. Tõsi, nuhtlus ikka jälle inimese mõtlematuse tõttu, algsel kodumaal Lõuna-Aafrikas on ta lihtsalt üks paljudest taimedest. Aga kord leidis keegi, et oleks tore, kui ta kasvaks ka Vahemere maades: pakub silmailu, aitab pinnase erosiooni vastu ja on pealegi ravimtaim. Paraku selgus, et hotentotiviljak on Vahemere ääres erakordselt kiire paljunema, annab rohkesti seemneid ning suudab kiiresti koloniseerida maalahmakaid.

Praegu on ta maakera kõige ohtlikumate invasiivliikide esisajas. Mõnes Portugali piirkonnas on ta suutnud luua sellise tiheda taimevaiba, millest kohalikud liigid lihtsalt ei suuda läbi tungida. Üksiti kurnab ta paraku välja pinnase ja muudab mulla keemilist koostist, mis omakorda mõjub halvasti kodumaiste taimede idanemis-, kasvu- ja paljunemisvõimele, nii et neil on raske ellu jääda.

Portugali praeguseks püsielaniketa Berlengase saartele toodi söödav hotentotiviljak 1950. aastatel: alul ilutaimena kalurimajade juurde, kuid hakkas kiiresti paljunema ja levis talle soodsate olude tõttu kogu saarestikus. Tema seemneid aitavad levitada rotid, küülikud ja kajakad.

Muret teeb looduskaitsjatele esmajoones see, et söödav hotentotiviljak lämmatab ka kaitsealuseid aeglase kasvuga taimi, näiteks lehternartsissi (Narcissus bulbocodium) või endeemset merikanniliiki (Armeria berlengensis). Nuhtlus on ta ka portugali tormilinnule (Calonectris borealis): on kasvanud linnu pesitsusõõnsustesse ning tema lihakad lehed ja tugevad juured ei jäta tormilinnule võimalust uusi urge kaevata.

Portugali linnukaitseühing SPEA veab Berlengase LIFE-projekti, mille käigu püütakse partnerite ja hulga vabatahtlike abiga hotentotiviljak saarte olulisematest piirkondadest välja tõrjuda. Ega muud võimalust ole, kui taimed ükshaaval käsitsi välja kaevata ja kuivada lasta. Ametis on 40 vabatahtlikku ja tehnikut, siht on saada kurjast tulnukast lahti 2018. aastaks, et Berlengasel taastuks taas kohalik taimkate.

BirdLife International / Uudistaja

 


Ulcinj Salina soolapannid on tähtis paik 252 linnuliigile (foto: CZIP / BirdLife International)

 

Vaid linnud, keda alal kaitstakse, võivad päästa Ulcinj Salina

Lahingud Ulcinj Salina loodusalade pärast on Montenegro valitsuse, looduskaitsjate ja eraettevõtjate vahel lainetanud tõusude ja mõõnadena juba aastaid. Kord oleks tähtsast linnualast (IBA) peaaegu saanud hotelli ja golfiradade asupaik, praegu on üks reaalsemaid tulevikukavasid muutmine ökopuhkealaks. Tähtsa lindude pesitsus-, talvitus- ja puhkepaiga tulevik ripub ikka veel õhus.

Majandus ja looduskaitse on siin aastakümneid kenasti koos eksisteerinud. Suurt rolli on lindude jaoks mänginud elupaik, mille on loonud aastast aastasse korduv üleujutus ja sellele järgnev soolaaurutustiikide järkjärguline kuivamine. See, et inimene sai seal toota soola, ei ole seganud linde. 2003. aastal ostis ala erafirma ja viis aastat hiljem otsustas valitsus oma üldplaneeringuga anda uuele omanikule loa ala kuivendada ja muuta golfihotelliks. Looduskaitseorganisatsioonide neli aastat väldanud protestide tulemusena on üldplaneering tühistatud ja Ulcinj Salina kaitsealastaatus alles jäänud.

Paraku pole see veel loo õnnelik lõpp. Soolapanne majandanud firma läks 2013. aastal pankrotti ja lõpetas soola tootmise, seetõttu ei pumbata enam soolast vett tiikidesse ega magedat vett välja. Aga see on eluliselt tähtis, et säiliks lindude elupaik. Kõige krooniks kaebas erafirma valitsuse 2014. aastal kohtusse, aga arendusõigust siiski ei saanud ja esialgne planeering jäi taaskehtestamata.

Montenegro valitsust on püüdnud veenda kaitseala alles hoidma mitte ainult looduskaitsjad, vaid näiteks ka Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola suursaadik. Paraku on veenmine olnud seni asjatu. Nüüd on esile tõstetud kava teha umbes 70 hektarile „ökopuhkeala“. Mida see täpselt tähendab, ei ole vist kellelegi selge, aga päris kindlasti ei vastaks see lindude vajadustele. Peale kõige muu on uut planeeringut tegeva firma eesotsas riigi peaministri vend, kes on pannud 70% Ulcinj Salinast pangalaenu tagatiseks. Valitsus pole siiani oma lõplikku otsust ala suhtes teinud.

Rahvusvaheline huvi on aidanud Montenegro linnukaitseühingul CZIP viia probleemi Euroopa Komisjoni ette. Salina linnud on nüüd osa Montenegro eduraportist; selle nõuete täitmisest oleneb, kas Montenegrol on lootust saada Euroopa Liitu. Niiviisi on soolaala lindudest saanud tähtsaim kaalukeel, mis otsustab nende endi kaitse tuleviku. Et rahvusvaheline huvi ei kustuks, on CZIP korraldanud Ulcinj Salina konverentse. Kasvanud on ka montenegrolaste endi huvi: CZIPi ja turismiorganisatsioonide korraldatud retkedele sellesse piirkonda on olnud rohkesti huvilisi. Üks põhilisi tõmbenumbreid on kindlasti soolasoode flamingod. Ka piirkonna elanikud arvavad üsna üksmeelselt, et taristu arendused tuleb Salinast eemal hoida. Kõik oleneb siiski valitsuse otsusest.

BirdLife International / Uudistaja

 

 

 

 

 

Loodusajakirjade väljaandmist toetab:


Toimetanud Katre Palo

Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil palo.katre@gmail.com


Uudiskirja arhiiv http://www.loodusajakiri.ee/valjaanded/uudistaja/