Uudistaja 17.08.2016

 Uudistaja

 

LOODUSAJAKIRI SOOVITAB


 

Eesti Looduse augustinumber: Eesti on kümne tuhande soo maa

Tundub, et soodest kirjutatakse ja räägitakse sageli, ometi ei tunne me nende seisundit ja tähtsust kuigi põhjalikult. Kas ikka usutakse, et Eesti alast hõlmavad sood 21% või pole see enam ammu nii? Paraku on looduslikus seisus soid meil kõigest 5‒6%. Mis on jääksood ja milline on nende elustik? Kuivõrd sellise maastiku iseärasusi üldse tuntakse? Mille poolest on heas seisundis sood tähtsad? Kindlasti leiab nendele küsimustele vastused vast ilmunud ajakirjast.

Põhjalikumalt on augustinumbris vaatluse all sood kui süsinikusidujad. Jüri-Ott Salm ja Ain Kull selgitavad, kui palju sood süsinikku seovad ning kui palju kasvuhoonegaase lendub õhku soode kuivendamisel. Edgar Karofeld ja Triin Triisberg-Uljas selgitavad, miks on vaja jääksoid korrastada ja kuivõrd on senised tööd õnnestunud. Ühtlasi on kõne all need moodused, millega on püütud endisi turbatootmisvälju taastaimestada. Üks lahendus on rajada neile marjapõllud. Sellest kirjutab täpsemalt Taimi Paal, kes kinnitab, et jõhvika ja ahtalehise mustika kultuurid edenevad turbaväljadel üsna kenasti. Kai Kimmeli artikli teema on meie soodes looduslikult kasvavad marjad.

Soid vaatleme ka kultuuriloolise ja pärimusliku poole pealt. Ühtlasi on sood kosutavad loodusmaastikud, kus matkata ja puhata. Avaloos annab Piret Pungas-Kohv ülevaate soode kujundist eesti lastekirjanduses, alustades Kreutzwaldist ja lõpetades Kivirähaga. Marju Kõivupuu kirjeldab loodusnähtust, mida nüüdisajal pole enam tähele pandud, sest enam ei käida sügisõhtutel rabades. Ent pärimuslugude põhjal teame, et meie esivanematele olid virvatuled tuttav nähtus. Kõivupuu sulest on teinegi kirjutis, kus ta soovitab Eesti rahvustaimeks valida turbasambla, keda meie soodest on seni teada vähemalt 37 liiki. „Rabamatka ABC“ kätkeb aga nõuandeid, kuidas oleks kõige otstarbekam ja samas ohutum liikuda mitmesugustes soodes. Reisihuvilistel soovitame lugeda kirjutist Andide mäestiku soodest: sinna juhatab Jaanus Paal.

Sood-rabad on jutuks veel Urmas Tartese ja Arne Adra tööjuhendis pildistamise kohta. Nende artiklisarja seekordne siht on õpetada vahet tegema maastiku- ja elupaigafotodel. Üsna vesise paigakese on vaatluse alla võtnud ka Juhani Püttsepp, kes meenutab Emajõe kallastel tegutsenud kunagisi lodjavedajaid ja neid, kes jõge sirgemaks kaevasid. Augustinumbri usutlus on samuti soode teemal ja mõistagi tasub sellest juttu ajada soode uurija ja kaitsja Eerik Leibakuga.

Eesti Loodust saab lugeda nii paber- kui ka digiajakirjana, viimase leiab Loodusajakirja e-poest.

 

 

LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID


 

Eesti Loodus ilmumise aeg muutub

Alates septembrist hakkab ajakiri Eesti Loodus ilmuma tavapärasemast varem. Väljaanne jõuab tellijate kätte ja müügilettidele juba kuu alguses. „Leidsime, et värsked loodusuudised võiksid inimesteni jõuda kuu alguses. Uus kuu algab ja uus Eesti Loodus ongi postkastis,“ kommenteerib muutust ajakirja peatoimetaja Toomas Kukk.

Muutub ka tellimuste esitamise kord. Järgmise kuu ajakirja saamiseks tuleb tellimus esitada ja tasuda selle eest hiljemalt 20. kuupäeval. Kõige mugavam on tellimust esitada e-poe kaudu, kuid oma soovi võib edastada ka e-kirjana aadressile loodusajakiri@loodusajakiri.ee või telefonitsi 610 4105.

 


Kuulo Kutsar kinnitab, et ka eestlastel tuleb Zika-ohusse tõsiselt suhtuda (foto: www.kliinik.ee)

 

Kuku räägib Zika-viirusest

Iganädalases Kuku raadio saates „Loodusajakiri“ saab sel nädalal sõna terviseameti epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar, kes räägib mullu tõsiseks terviseohuks muutunud Zika-viirusest. Teema on väga aktuaalne seetõttu, et Brasiilias, kus praegu toimuvad Rio de Janeiro olümpiamängud, on oht nakatuda Zika-viirusesse suurem kui kusagil mujal. Kuulo Kutsari sama teemat käsitlev artikkel on avaldatud ajakirja Horisont suvenumbris. Kutsarit on küsitlenud Toomas Jüriado. „Loodusajakirja“ saateid saab järelkuulata Kuku taskuhäälingu lehelt.

 


 

Tigusid saab nüüd nuhvli abil tundma õppida

Ajakirjal Eesti Loodus valmis esimene omataoline mobiilirakendus, millega saab lähemalt tundma õppida Eesti kojaga maismaatigusid. Google Play veebipoest tasuta allalaetav ja Androidi operatsioonisüsteemiga nutitelefonis või tahvelarvutis töötav rakendus „Eesti Looduse teoaabits“ aitab määrata ühtekokku 71 Eestist leitud kojaga maismaatigu.

Tigude liigid on rakenduses jagatud kolme alarühma vastavalt koja kujule ja mõõtmetele (alustades suuremast). Kuhikja ja lapiku kojaga teod on järjestatud koja suurima laiuse ning pikliku kojaga teod koja suurima kõrguse alusel. Liigikirjelduste kõrval pakuvad „Eesti Looduse teoaabitsas“ määramisabi Henn Timmi tehtud fotod ja Jaanika Sokmani joonistused erisuguste tigude kodadest. Ühtlasi on aabitsas eraldi piltide abil seletatud kodade peamisi liigitunnuseid. Rakenduse kasutamisega peaks ühtmoodi hästi hakkama saama nii väikesed kui ka suured teohuvilised. Kaasaegse õppevahendina saab tigudemäärajat kasutada ka koolis: nii loodus-, bioloogia- kui ka õuesõppetundides.

„Eesti Looduse teoaabits“ on 2014. aastal Loodusajakirja „Looduse raamatukogu“ sarjas ilmunud raamatu „Eesti kojaga maismaatigude määraja“ nutiversioon. Teoaabits valmis keskkonnainvesteeringute keskuse toetusel.

 


Mulluse fotovõistluse noorte klassi peaauhind taimefotode kategoorias läks Geteli Hannile

 

Kutsume osalema Eesti Looduse fotovõistlusel

Sel aastal korraldatakse Eesti Looduse fotovõistlus seitsmeteistkümnendat korda. Ootame teie tänavu tehtud pilte: neid saab üles laadida alates 1. septembrist kuni 1. oktoobri südaööni Loodusajakirja veebilehel. Tänavu on noorte kategooria auhindade hulgas ka Photopointi fotokursus: saab võtta osa veebiõpikeskkonna kursustest „Makrofotograafia“ ja „Loodus- ja perefotograafia põhitõed“.

 

 

 

EESTI SÕNUMEID 


Välimuselt kährikut meenutav pesukaru saaks Eesti oludes kenasti hakkama, ent mõjuks siinsetele liikudele halvasti. Tegu on ühe kardetavama võõrliigiga, kelle sattumist meie loodusesse tuleb vältida (foto: KKM)

 

Nüüdsest toetab liigikaitset üleeuroopaline keelatud võõrliikide nimistu

Alates 3. augustist hakkas Euroopa Liidus kehtima esimene ühtne looduskaitse seisukohalt ohtlike invasiivsete võõrliikide nimekiri. Selles leiduvaid liike ei tohi importida, vedada, turustada, pidada, paljundada ega loodusesse lasta.

Esimeses nimekirjas on 37 liiki: loendi ja iga liigi foto leiab keskkonnaministeeriumi teemalehelt. Aja jooksul võõrliikide nimistu muutub ja peagi lisandub mõni uus liik. Nimestikku on võimalik kanda ka liike, keda Euroopa Liidus ei ole veel leitud, kuid kelle ohtlikkust teadusandmete põhjal eeldatakse. See võimaldab (sisse)veokeeldudega ära hoida nende sattumist Euroopa Liitu või vähemalt seda edasi lükata. Eesti looduses leidub teadaolevalt kaheksa nimistu liiki. Peale nende on osa liike ilmselt olemas inimeste kodudes akvaariumides, lemmikloomana või aedades. Eestile on väga oluline, et ennetavalt on sellesse kantud pesukaru.

Nimekirjas olevaid liike võib lemmikloomana edasi pidada, kui need ei paljune ega pääse loodusesse. Samuti on lubatud poodidel varuks olevad lemmikloomad aasta jooksul inimestele müüa, kuid uued omanikud peavad tagama, et liik loodusesse ei pääse ega paljune. Loomade kasvatus kaubanduseks (s.t loomad, kes pole lemmikloomad) on keelatud ning nad tuleb humaanselt hukata. Määrus käib vaid elusate isendite kohta, loomadest tehtud tooteid see ei puuduta.

Keelatud on ka võõrliikide nimekirja kantud taimede sissevedu, sh pärsia ja Sosnovski karuputke müük ning kasvatamine. Aastane üleminekuaeg teiste taimede puhul tähendab, et poed võivad oma laojäägid aasta jooksul maha müüa, kuid kasvatada tohib ostetud taimi vaid siseruumides, kust levik loodusesse on välistatud. Juba olemasolevate nimekirja kuuluvate taimede uuenemist tuleb vältida ja kanda hoolte selle eest, et nad ei paljuneks (nt eemaldada õied enne seemnete valmimist), ühtlasi tuleb esimesel võimalusel nende kasvatamine lõpetada. Erandkorras võib nimekirja kantud liike kasutada ainult teadustööks, ex situ liigikaitse või meditsiini eesmärgil. Selleks tuleb taotleda keskkonnaametilt erandluba.

Keskkonnaministeerium  

 


Saesaare pais tõenäoliselt lammutatakse, sest hinnangu järgi on see ürgorule soodsaim lahendus (foto: Toomas Kukk)

 

Ahja jõe ürgoru soodsaim tulevik on ilma Saesaare paisuta

Saesaare paisu lammutuse keskkonnamõjude hinnangu käigus jõuti järeldusele, et Ahja jõe ürgoru ja sealsete haruldaste loodusmaastike, sh taevaskodade säilimise nimel tuleb pais lammutada ja veehoidlast loobuda. Aruandest selgub, et liivakivipaljandite ainus säilimisvõimalus on loodusprotsesside jätkumine, seega tuleb taastada normaalne jõevool. Veehoidla asemele tekkiv kiirevooluline jõelõik mõjuks soodsalt 20 kalaliigile, ebasoodsalt aga kolmele kalaliigile, nelja puhul mõju puuduks. Kaitsealustest lindudest saaksid elupaiku juurde nii jäälind kui ka vesipapp.

Paisu lammutamine pärsiks mõningaid praeguseid puhkuse- ja turismivõimalusi, nagu parve- ja paadisõit ning ujumine. Samas paraneksid süsta- ja kanuumatka võimalused ja tekiks supluskoht selle ajaloolise asukoha ligiduses. Paisu lõhkumine tähendaks ka seda, et senisel kujul peab lõpetama töö hüdroelektrijaam ning eeldatavasti tuleb uuendada mitut lähikülade kaevu.

Mõistagi muutuks suuresti maastikupilt, mis ühest küljest võimaldaks avastada seni osaliselt või tervenisti vee alla mattunud kuni 25 liivakivipaljandit ja mitut koobast. Teiselt poolt nõuaks paisjärve põhja korrastus ja metsastamine aega ja hoolt. Keskkonnaamet on keskkonnamõjude hinnangut heaks kiitvas otsuses öelnud, et juhul, kui jõge taastama asutakse, tuleb arvestada kõigi aruandes soovitatud leevendusmeetmetega. Samuti tuleb põhjalikumalt läbi töötada jõesängi sadestunud setete eemaldamise viis.

Keskkonnaameti keskkonnaosakonna juhataja Rein Kalle täpsustas Saesaare paisu lammutuse võimalikku edasist kulgu: „Oleme veendunud, et Eesti kauneim jõeorg tuleb ükskord taastada nagunii. Mida rohkem sellega venitada, seda enam ladestub järve setet ja kahjustuvad liivakivipaljandid. Saesaare paisu vee erikasutusluba kehtib 14. juunini 2017, misjärel saaks hakata veetaset alandama. Arvestamaks kohalike turismiettevõtjate ja hüdroelektrijaama omanike huvidega, tuleks anda neile aega üleminekuks valmistumiseks ja muutustega kohanemiseks. Kui pikk üleminekuaeg võiks olla ja kuidas töid rahastada, on sügisese arutelu põhiküsimus.“

Keskkonnaagentuur

 


Pruunkarusid kütitakse tänavusel jahihooajal kuni 56 isendit (foto: Wikipedia)

 

Tänavu tohib küttida viis pruunkaru rohkem kui mullu

Keskkonnaamet lubab tänavusel karujahihooajal ehk 1. augustist 31. oktoobrini küttida kuni 56 pruunkaru, s.o viis isendit rohkem kui möödunud aastal. Pruunkaru on kaitsealune liik, mistõttu jaht on lubatud vaid karu tekitatud kahjustuste piirkonnas ning pidada võib üksnes varitsus- või hiilimisjahti.

Pruunkaru küttimispiiri otsustamisel on arvestatud tema asustustihedust, juurdekasvunäitajaid, arvukuse muutust viimase nelja aasta jooksul, eelnevate aastate küttimisandmeid ning 2015. ja 2016. aasta kahjustuste paiknemist ja ulatust. Kõige rohkem on lubatud karusid lasta Lääne-Virumaal (12 isendit) ja Ida-Virumaal (8), ühtegi isendit ei tohi küttida neljas maakonnas: Hiiu-, Saare-, Valga- ja Võrumaal.

Karude üldarvukus Eestis on 2015. aasta sügisese seisuga ligi 700 isendit. Üks tema käekäigu näitaja on samavanuste poegadega pesakondade arv. Mullu registreeriti Eestis 63 sellist pesakonda. Kuigi see on varasemast aastast mõnevõrra väiksem, on tegu siiski kasvutrendiga. Peale selle, et on rohkem järglasi andnud emasloomi, on viimased kaks aastat olnud pesakonnad keskmiselt ka suuremad. Kahe viimase aasta keskmine pesakonna suurus oli 2,34 isendit. Sama number varasema perioodi kohta oli 2,1. Siginud ehk poegadega emakaru küttimine on jahieeskirja järgi keelatud.

Tänavu on mesikäpad lõhkunud 31 taru, hävitades 72 mesilasperet. Ühtlasi on karu tänavu kevadel Rapla maakonnas murdnud vähemalt neli karilooma. Kahju põhjustanud nuhtlusisendi küttimiseks väljastas keskkonnaamet suve alguses eriloa. Karu nähti küll korduvalt, kuid loom jäi tabamata.

Keskkonnaamet

 


Vaade Kukruse aherainemäelt on küll kaunis, kuid küngas ise keskkonnaohtlik (foto: Wikipedia)

 

Kukruse aherainemägi korrastatakse 9,7 miljoni euro eest

Kukruse aherainemägi asub Ida-Virumaal Kohtla vallas Peeri külas Tallinna‒Narva põhimaantee kõrval. Jäätmehoidla pindala on 4,85 ha ning sinna ladestatud aheraine kogus on umbes 1,3 miljonit tonni. Kukruse aherainemäge liigitatakse ohtlikkuse järgi A-kategooria jäätmehoidlaks, seega on oht keskkonnale ning inimeste tervisele suur. Ka uuringud on näidanud, et mäe sees käib pidev utmisprotsess, mille tõttu jõuab põhjavette naftaprodukte ja õhku erisuguseid kahjulikke aineid, nagu vääveldioksiidi, väävelvesinikku, süsinikoksiidi ja lenduvaid orgaanilisi ühendeid. Kuna põlemata põlevkivi on mäe sees palju, siis ei lõpe utmisportsess niipea. Sestap on ainus lahendus reostuskolle kõrvaldada. Paraku ei tule Kukruse puhul mäe katmine kõne alla, sest põlemise jaoks vajalik hapnik ei tungi mäkke mitte ainult nõlvade, vaid ka mäealuste kaevanduskäikude kaudu ning naftaproduktid jõuavad põhjavette mäe all paiknevate lõhede kaudu.

Selleks et Kukruse aherainemägi korrastada ehk keskkonnale ja inimese tervisele ohutuks muuta, on kaalutud viit võimalust alates täielikust tegevusetusest kuni mäe nihutamiseni. Parimaks lahenduseks peetakse mäe osalist äravedu, alles jäänud materjal tuleks kujundada aga kõrvalasuvale kinnistule uueks mäeks. Künka osaline äravedu tähendab seda, et ära viiakse polüaromaatsete süsivesinike, naftasaaduste ja benseeniga tugevalt reostunud materjal ning ülejäänu paigutatakse ümber õhukindlale põhjale vettpidava katte alla. Kukruse aherainemäe korrastamise raames on kavandatud tõsta ümber 790 000 m3 materjali. Kaetava mäe pind on Kukrusel 6 ha. Nende tööde kogumaksumus on 9 700 000 eurot, sellest 85% tuleb ühtekuuluvusfondist ning ülejäänu KIKist ja riigieelarvest.

Keskkonnaministeerium

 


Geograaf Heino Mardiste valiti Eesti looduskaitse seltsi auliikmeks (foto: Heiko Kruusi/ELKS)

 

Eesti looduskaitse seltsil on kümme uut auliiget

Juuli viimasel nädalavahetusel Hiiumaal peetud Eesti looduskaitse seltsi juubelikokkutulekul tehti teatavaks kümme uut auliiget. Tunnustuse pälvisid seltsi asutajaliige Fred Jüssi, teenekas looduse populariseerija Aleksei Turovski, loodusteadlane ja Eesti laidude uurija Tiit Leito, maalikunstnik Tiit Pääsuke, dirigent Tõnu Kaljuste, geograaf Heino Mardiste, geoloog Kalle Suuroja, kauaaegne Saaremaa looduskaitse juht Elvi Viira, pikaaegne Hiiumaa looduskaitse juht Maie Jeeser ja Virumaa loodushoidja ning seltsi juhatuse liige Enn Käiss.

Eesti looduskaitse seltsi auliikmete nimetamine on pikaajaline traditsioon. Esimesed nimetati 45 aastat tagasi: 1969. aastal said selle Friedebert Tuglas, Johannes Piiper, Aleksander Lint ja Harald Haberman. Eelmisel aastal pälvis tunnustuse Leigo talu peremees Tõnu Tamm. Viiekümne aasta juubelit tähistav Eesti looduskaitse selts ühendab inimesi, kelle väärtusteks on loodus ja kultuur. Selts asutati Jaan Eilarti eestvedamisel 1966. aastal.

ELKS

 


Emajõe-äärsed matka- ja puhkamisvõimalused üha paranevad (foto: Tartu LV)

 

Emajõe matkarada ootab loodusenautijaid

Emajõe vasakkaldale, Sõpruse silla ja Ihaste silla vahelisele lõigule on matka- ja loodushuvilistele rajatud umbes nelja kilomeetri pikkune loodusrada. Raja korrastustöid alustas Tartu linnavalitsus 2014. aastal, kui sinna ehitati kaks kuumtsingitud terasest purret ja toodi 14 palkpinki. Sel aastal lisati veel kolm purret, üks neist 66 meetri pikkune, ning 20 istepinki. Rada puhastatakse trimmeriga kolm korda aastas ning korjatakse ka sinna jäetud praht. Kuna tegu on Natura kaitsealuse piirkonnaga, mis on rikas nii haruldaste linnu- kui ka taimeliikide poolest, on seal lubatud vaid väga hädapärased korrastustööd. Seetõttu ei ole rajal võimalik liikuda lapsevankri või linnaratastega, küll aga on sellega loodud paremad võimalused loodushuvilistele ja harrastuskalastajatele.

Linnavalitsusel on kavas korrastada ka Emajõe paremkallas. Tänavu projekteeritakse ja järgmisel aastal alustatakse kaldapromenaadi ehitust Võidu sillast Karlova sadamani. Edasi on kavas ette võtta paremkaldal lõik Karlova sadamast Ihaste sillani. Nii saadakse juba üle 10 kilomeetri pikkune ring Emajõe kallastel Sõpruse silla ja Ihaste silla vahel.

Tartu linnavalitsus

 

 

 

TASUB OSALEDA


 

Eesti loodusmuuseumis toimub veel kaks suvemuuseumipäeva

Täna, 17. augustil algusega kell 12 on fookuses putukad. Vaadatakse putukate ja liblikate maailma läbi mikroskoobi ja tutvustatakse muuseumi prussakaperet. Nädala pärast, 24. augustil, on kõne all lemmikloomad. Arutletakse selle üle, kuidas hästi ja vastutustundlikult oma lemmiklooma eest hoolitseda ning mida eri lemmikloomad vajavad. Viimases suvemuuseumis saab osaleda koerte eriprogrammis: tutvutakse samojeedi koeraga ning õpitakse koos koertega ohutult suhtlema. Ühtlasi uuritakse, kuidas koer erineb inimesest, mismoodi on vaja koera eest hoolt kanda ning kuidas temaga mängida. Koerte eriprogrammist huvitunutel tuleb ennast kirja panna interneti registreerimisvormi kaudu; osalustasu on 5 eurot.

Suvemuuseumisse on oodatud 5‒8-aastased loodushuvilised lapsed ning nende vanemad, vanavanemad ja vanemad õed-vennad. Registreeruma ei pea, osaleda saab muuseumipiletiga: 8-aastased ja nooremad pääsevad sisse tasuta, 9-aastastele ja vanematele lastele maksab pilet 3 eurot, täispileti saab soetada 5 euro ja perepileti 10 euro eest.

Eesti loodusmuuseum

 


Nädalavahetuse suvelõpunäitusel näeb muu hulgas erisuguseid elulõngasid (foto: Tallinna botaanikaaed)

 

Tallinna botaanikaaia suvelõpunäitus

Reedest kuni pühapäevani saab Tallinna botaanikaaias traditsioonilisel suvelõpunäitusel tutvuda elulõngade, püsilillede ja viinamarjadega. Elulõngad on iluaianduses kõrgelt hinnatud, seetõttu on nende eri sorte maailmas aretatud väga palju: neid on üle 5000. Eestis Roogoja talus Harjumaal on Aili ja Uno Kivistik aretanud 150 sorti elulõngasid ning paljusid neist saabki näitusel näha. Ka viinamarjad on näitusele toodud Roogoja talust. Ühtlasi saab uudistada Viljandimaal Nõrga talus kasvatatud flokse, siilkübaraid, helmikpööriseid, hostasid, heleeniume ja paljusid teisi püsililli. Näituse raames on võimalus küsida nõu kogemustega taimekasvatajatelt ning soetada istikuid. Näitusele pääseb botaanikaaia piletiga. Täpsema ajakava leiab aia veebiportaalist.

Tallinna botaanikaaed

 


 

Kestab üle-eestiline matkanädal

Möödunud reedel algas matkanädal, mille raames pakuvad paljud matkakorraldajad üle Eesti eri võimalusi tundmaks rõõmu looduses liikumisest. Matkanädal kestab kuni 21. augustini ning osaleda saab nii päevastel kui ka öistel kanuumatkadel, süstamatkadel merel ja järvel, tervislikel jalgsimatkadel ja kinoõhtutel. Täpsemat teavet iga matka ja registreerimise kohta leiab matkanädala võrgupaigast.

 


 

Paka mäel peetakse Eesti demokraatia pidu

Kuni järgmise nädala kolmapäevani peetakse Raikküla mõisa juures ja Paka mäel kärajaid, et taaselustada Muinas-Eesti aegne esinduskogu. Tänavune sündmus on oluline, kuna Muinas-Eesti parlamendiks peetud Raikküla kärajate esmamainimisest möödub 800 aastat. 1216. aastal kirjutas Henrik oma Liivimaa kroonikas mõõgavendade sõjakäigust Harjumaale; selle käigus jõudsid nad kohta nimega Raigele, kus ümberkaudsed hõimud igal aastal nõupidamisteks kokku tulid. Neid kokkusaamisi hakati hiljem nimetama kärajateks, kohanimi muutus Raikkülaks, kärajate tegevuskohaks sai Paka mägi. Seega Raikküla omandas tähenduse Eesti demokraatia hällina.

Kärajate avakoosolek peeti sel esmaspäeval. Üritused jätkuvad laupäeval, 20. augustil, kui kell 10 avatakse Raikküla mõisa peahoone taga ürgturg. Pühapäeval kell 10 on huvilised oodatud Raikküla külapäevale ja 23. augustil alates kella 12.15 kärajate päevale Paka mäel. Kärajate päeval on kõne all naiste roll ühiskonnas ning riigireform ja kultuuripärand, päev lõpeb etendusega „Eestlaste muistne lugu“. 24. august on konverentsipäev, mis algab kell 10 installatsiooni-monumendi avamisega mõisa aidahoone juures. Pärast seda algab kastellihoones konverents „Raikküla kärajad 800“; õhtul saab vaadata Kati Saara Vatmanni teatrietendust „Mustrimuutjad“.

Kärajate üritused muutuvad iga-aastaseks traditsiooniks, siht on kutsuda inimesi lahendama ühiskonnas olulisi probleeme käramiste vormis. Täpsemat teavet ürituse kohta leiab Facebooki-lehelt.

 


 

Osale Vooremaa fotovõistlusel

Tartu vallavalitsus koostöös Jõgeva- ja Tartumaale loodava geopargiga korraldavad fotovõistluse „Vooremaa voorused 2016”. Tänavu oodatakse pilte siseveekogudest ja märgaladest ning võistlustöid saab esitada kuni 10. novembrini.

Tulemused selguvad sihtasutuse Lõuna-Eesti Turism aastakonverentsil, mis peetakse detsembri teisel nädalal, aega ja kohta täpsustatakse. Loe lähemalt võistlusnõuete kohta geopargi teemalehelt.

 


 

Mereteemaline fotonäitus tunnelis

Tallinnas Vabaduse väljaku tunnelis avatakse 19. augustil kell 19 fotonäitus „#365seaviews“. Näitusel on järjestikku seatud 33 eri aastaaegadel tehtud merefotot. Eksponeeritavad pildid on valitud 365 foto seast, mis on valminud aasta vältel iga päev merd pildistades ühest ja samast kohast Harku vallas asuva Vääna-Jõesuu rannas. Fotode autor on Julia Bogatševa. Näitus on lahti kuni 23. oktoobrini.

 


Lodi Jõmmu Emajõel (foto: Emajõe lodjaselts)

 

Lodjaga Piirisaare sügislaadale

Nädalavahetusel, 20.‒21. augustil, avaneb huvilistel võimalus reisida Jõmmu pardal Emajõe Suursoost Piirissaarde sügislaadale. Sõidetakse läbi Suursoo ürgse maastiku Peipsi järvele. Vahetult enne saarele jõudmist pakutakse õhtusöögiks kuuma suppi. Ööbitakse laeval või telgis. Pühapäeval saab saarel osa võtta sügislaadast, sportmängudest ja muust. Võimalik on omal käel matkata ning tutvuda vanausuliste eluolu ja surnuaiaga, matkata saare tagumisse külla, kus asub vanausuliste palvemaja. Tagasiteed alustatakse kell 17 ning Suursoosse jõutakse kell 21. Pileti hinnas sisaldub kolm toidukorda. Täiskasvanutele maksab lodjaretk 35 eurot, õpilastele 20 eurot ning alla 7-aastastele 10 eurot.

Ühtlasi teeb Jõmmu Piirisaare sügislaada raames mõned lühemad retked mandrilt saarele ja tagasi: pühapäeval kell 9 Piirisaare−Laaksaare, kell 11 Laaksaare−Piirisaare ja kell 15 taas Piirisaare−Laaksaare. Ühe sõidu pilet täiskasvanutele maksab 8 eurot, sooduspilet on 5 eurot. Sõidupääsmeid saab osta Piletilevi veebikeskkonnast.

Emajõe lodjaselts

 


 

H2O külastusmäng kestab septembri lõpuni

Alates juuni keskpaigast on olnud võimalus osaleda Jõgeva- ja Tartumaa loodus- ning teaduskeskusi ühendavas külastusmängus H2O. Mängimiseks on vaja soetada vihik ning läbida vähemasti 6 osalevat keskust enne 30. septembrit. Vihiku saab 2 euro eest tosinast külastusmängus osalevast asutusest: Tartu loodusmaja, jääajakeskus, Vapramäe loodusmaja, Tartu tähetorn, RMK Elistvere loomapark, järvemuuseum, Alatskivi looduskeskus, teaduskeskus Ahhaa, TÜ loodusmuuseum, TÜ botaanikaaed, Luua arboreetum, püsinäitus „Peipsi järve elu tuba“ Kasepääl.

Igas keskuses tuleb lahendada üks ülesanne ning seejärel saab oma vihikusse vastava templi. Auhindade loosimises osalevad ajavahemikul 13. juuni kuni 30. september vähemalt kuus templit kogunud vihikud. Peaauhind loositakse aga nende vahel, kes on kogunud kõigi 12 keskuse templid. Peaauhinnaks on pääse Lätimaal Valmiera linna lähedal Gauja jõe kaldal tegutsevasse elamusparki. Külastusmängu kohta leiab rohkem teavet Facebooki-lehelt.

 

 

 

MAAILMAST


Londoni 2012. aasta suve-olümpiamängude avamise ilutulestik: just mängude ava- ja lõputseremoonia osutusid tähtsaks õnneallikaks (foto: Nick J Webb / Wikimedia)

 

Olümpiamängud tegid võõrustajad õnnelikuks. Aga kas see tasus ennast ära?

Rio de Janeiro olümpiamängude lõpunädalal tasub tutvuda uuringuga, mille sai just mängude eelõhtul valmis Londoni majanduskool (London School of Economics, LSE). Selles on esimest korda selgitatud välja, et sündmusel on võõrustajatele märkimisväärne tunnetatav mõju.

Rio de Janeiro mängude kulutuste kohta on eri allikates toodud erisugused arvud, aga enamasti jäävad need alla viie miljardi dollari. Võrreldes eelmistele, 2012. aasta Londoni mängudele kulutatud 15 miljardiga tundub see summa üsna tagasihoidlik. Paraku valitseb Brasiilias sügav majanduslangus ja seepärast pole üllatav, et tubli pool brasiillastest ei toeta mänge, vaid arvab, et see raha tulnuks kulutada mõistlikumalt, millelegi muule.

Olümpiamängude pikaajalist majandusmõju on püütud hinnata mõneski akadeemilises uurimuses ja enamasti on ikka leitud, et üldjuhul jäävad korraldajalinnad miinusesse. Selle teadmisega asusidki LSE uurijad hindama olümpiamängude „käegakatsutava“ mõju olemust ja ulatust subjektiivse heaolutunde mõõdikutega, mille on 20 aasta jooksul välja töötanud majandusteadlased ja psühholoogid.

LSE kokkuvõte kinnitab, et olümpiamängude pooldajate veendumuse kohaselt on oluline just mängude tunnetatav mõju võõrustajatele. Näiteks Londoni mängude puhul väljenduvat see laste ja noorte inimeste innustuses, kogukonna kaasatuses ja vabatahtlike entusiasmis. Võib pidada ka tõestatuks, et inimesed on valmis maksma tähelepanuväärseid summasid, et sellist üritust võõrustada: pärast mänge tehtud uuringu järgi leidis 55% vastanuist, et kulutused olid investeeringut väärt. Esmajoones peetakse silmas mängude jaoks loodud rajatiste väärtust, niisiis mängude pikaajalist mõju.

LSE käitumisteaduste professori Paul Dolani juhitud uurijad võrdlesid londonlaste, pariislaste ja berliinlaste õnnetaset, küsitledes 26 000 inimest aastail 2011–2013. Selgus, et Londoni elanikud olid mängude ajal pariislastest ja berliinlastest tähelepanuväärselt õnnelikumad, ent juba järgmisel aastal taandus õnnetunne tavatasemele. Enim mõjutas õnnetunde kasvu kaks kõige vaadatumat, aga piletihinna mõttes ka kõige kallimat sündmust: mängude ava- ja lõputseremoonia.

Kuni 1960. aastateni olid olümpiamängud võrdlemisi tagasihoidlikud, piiratud eelarve ja rahastusega ettevõtmised. Teleajastu, võimalus haarata kaasa ülemaailmne vaatajaskond, suurendas mängude prestiiži ja karmistas võitlust õiguse eest mänge korraldada; viimase mõjul suurenes omakorda kiiresti mängude eelarve. On rehkendatud, et 1956. aasta Melbourne’i mängud läksid praegustes hindades maksma umbes 63 miljonit dollarit, 2012. aasta mängud nõudsid valitsuselt pelgalt otsekuludena 15 miljardit.

Uurijad ütlevad kokkuvõtteks, et linnad teevad tohutuid kulutusi, et esmalt omandada mängude korraldusõigused ja siis mängud ellu viia. Ent kõik andmed kinnitavad, et olümpia ei too võõrustajalinnale olulist majanduskasu. Praeguse uuringuga tõestati esimest korda mängude positiivne mõju linlaste enesetundele. Aga see mõju on lühiaegne ja järgnevatel aastatel enam tunda ei anna. Ehk professor Dolani sõnadega öeldes: „Londoni olümpiamängud oli suurepärane vaatemäng, mis tõi arvestatava, ent lühiajalise õnnetunde.”

AlphaGalileo/Uudistaja

 

 


Pliihaavlid: ohtlikud, ent ikka kasutusel (foto: Shutterstock/BirdLife)

 

Vaidlused pliihaavlite üle pole lõppenud

See, et plii on inimesele mürgine, on ammu teada. Sestap on plii tarvitus näiteks kütustes ja juveelitoodetes Euroopa Liidus keelatud. Küll kasutatakse pliid endiselt mitmel pool mujal, näiteks ka püssihaavlites ja kalapüügivahendites.

Ühed plii ohvrid on linnud, kellele see metall on samuti väga mürgine. Esmajoones paralüseerib organismi sattunud plii nende seedesüsteemi ja linnud surevad nälga. Enamasti neelavad linnud pliitükikesi, eelkõige haavleid, ise: lihasmao jaoks vajalike kivikeste pähe. Eriti märgaladel võib juhtuda, et haavleid on setetes tõepoolest hoopis rohkem kui kivikesi, sestap on nende seedetrakti sattumine pigem reegel kui erand. Sel moel on esmajoones ohustatud pardid ja kahlajad, aga ka maismaalinnud. Kuna pliimürgistusse surnud või surevad linnud satuvad tihti röövlindude toiduks, on ka viimased alatises ohus. Näiteks peetakse just pliiohtrust selliste liikide nagu väheneva arvukusega punapea-vart, stepi-händpart ja raipekotkas allakäigu oluliseks teguriks. Aga kaks viimati mainitut on niigi väga ohustatud, nii et mõne ükskikugi isendi selline kaotus on lubamatu.

Sestap tuleks kindlasti pliihaavlite kasutus keelata – ja linnukaitsjad on kindlad, et mitte ainult märgaladel, vaid üldse linnujahis. Näiteks on hästi teada, et nurmkana ja laululuik neelavad pliihaavleid ka mujal. Pealegi on leitud, et selline valikuline keeld, mis puudutab ainult üksikuid liike või elupaiku, lihtsalt ei toimi: haavlite müük ja ka nende omamine tuleks täielikult keelata. Seda on nii mõneski riigis tehtud. Põhiline vastuväide on ikka olnud see, et üleminek terashaavlitele nõuab teistsuguseid relvi, aga lindude ja linnukaitsjate seisukohalt on see nõrk argument. Eestis keelati pliihaavlite kasutus 2013. aastal.

BirdLife/Uudistaja

 

 

 

 

 

Loodusajakirjade väljaandmist toetab:


Toimetanud Katre Palo

 

Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil palo.katre@gmail.com