Uudistaja 29.10.2014

 Uudistaja

 

UUDISTAJA

29. oktoober  2014

LOODUSAJAKIRI SOOVITAB


 

 

Loodusesõber kirjutab rännetest: kuhu lähevad konnad ja kust tulid viigrid?

Ajakirja Loodusesõber porikuunumbris uurime, miks sügisel ei näe me konnade hulgirännet nagu kevaditi. Loogika ütleb, et kui kevadel suundutakse koos sigimisveekogude poole, peab talve eel ühte paika kokku kogunema. Ent massrännet me sügisel ei näe. Mõistatust aitab selgitada kahepaiksete uurija Piret Pappel.

Porikuunumbris otsime vastust ka pealtnäha lihtsale küsimusele: kust tuli Läänemerre viigerhüljes, tänavuse aasta loom. Maailma ühe enim uuritud mere, Läänemere teadlased ei oska aga üheselt sellele küsimusele vastata, veel ei teata täpselt, kas viiger ujus meile Valgest merest või Atlandi ookeanist. Viigri rändetee teemal võtavad peale Mart Jüssi sõna palezooloog Lembi Lõugas ja geoloog Anto Raukas.

Ajakirjas on kõne all ka ahjukütmise eri teooriad: tutvustame uusimat ja säästlikemat viisi tuba soojaks saada. Samuti arutame matkaprobleeme: mida teha, et vaatlustornide lagunemine kontrolli alla saada. Lõbusam lugemisvara tuleb aga taas köögifüüsik Aare Baumerilt, kes õpetab sulamett keerutama.

Helen Arusoo, Loodusesõbra peatoimetaja

 

LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID


 

 

 

Vormista Eesti Looduse, Loodusesõbra, Horisondi või Eesti Metsa aastatellimus enne 30. novembrit kodulehe www.loodusajakiri.ee kaudu ja vali meie e-poest sarja „Looduse raamatukogu” üks e-raamat kingituseks tasuta!

Kui tellid kolm või neli ajakirja korraga, saad kingituseks e-raamatu „Lehed ja tähed 6”.

 


 

 

Tulekul on kolmas maailma metsade raamat

Sarjas „Looduse raamatukogu” ilmub peatselt raamat „Aafrika, Austraalia ja Okeaania metsad”. See on maailma metsi tutvustava sarja viimane osa, varem on avaldatud „Ameerika metsad” (2013) ja „Euroopa ja Aasia metsad” (2012).

Detsembris trükivalgust nägevas osas on vaatluse all Aafrika ning Austraalia ja Okeaania metsad ja metsandus, ühtlasi leiab muljeid retkedest sealsetesse metsadesse. Need, kes tellivad ajakirja Eesti Mets enne novembri lõppu, saavad raamatu koos ajakirja talvenumbriga tasuta.

Varem ilmunud metsaraamatuid ja teisi „Looduse raamatukogu” sarja väljaandeid saab soetada Loodusajakirja veebilehe kaudu.

 


 

Putukateadlane Mati Martin (foto: Toomas Kukk)

 

Mati Martin räägib Kukus liblikatest

Iganeljapäevases Kuku raadio saates „Loodusajakiri” (http://podcast.kuku.ee/saated/loodusajakiri/) on tutvustusjärg jõudnud Eesti Looduse oktoobrinumbrini. Sel neljapäeval räägib Tartu ülikoolis töötav zooloog Mati Martin liblikatest, mardikate järel liigirohkeimast putukaseltsist, ainuüksi väikeses Eestis on üle 2400 liigi. Nimelt on Martin kirjutanud ajakirja kaaneartikli, sarja „Kuidas putukat ära tunda” üheksanda kirjutise: „Liblikad ja „puruvanad””. Puruvanadeks nimetatakse teadagi ehmestiivalisi või täpsemalt nende kodasid ehitavaid vastseid. Intervjuu on teinud Toomas Jüriado.

 

EESTI SÕNUMEID 

 


 

Vaade Kiviõli vanalt tuhamäelt

 

Keskkonnaminister: kliimakokkulepe toetab Eesti põlevkivisektori muutumist keskkonnahoidlikumaks

Euroopa riigijuhid leppisid 23. oktoobri hilisõhtul Brüsselis kokku, et Euroopa Liit seab ambitsioonikaid keskkonnaeesmärke ja vähendab 2030. aastaks CO2 heidet 40 protsenti, viib taastuvenergia osakaalu 27 protsendini ja parandab energiatõhusust 27 protsenti.

„Need eesmärgid arvestavad siinsete inimeste elukeskkonna ja tervise hoidmise vajadusega, on piisavalt ambitsioonikad, et Euroopa oleks kiirelt kasvavates rohesektorites üleilmselt konkurentsivõimeline ning annavad liidule tugeva positsiooni rahvusvahelisteks kliimaläbirääkimisteks detsembris. Kokkulepe on realistlik ja arvestab ettevõtete kohanemisvajaduse ning riikide eripäraga, muu hulgas pakkudes vaesematele liikmesriikidele abi vajalike investeeringute tegemisel,” ütles keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus.

Keskkonnaministri sõnul on Eesti jaoks kõige olulisem, et riikidele jääb võimalus ise otsustada, millist teed pidi eesmärgini jõuda. „Oleme tõestanud, et saame sellega suurepäraselt hakkama: Eesti on pisut enam kui 20 aastaga CO2 saastet poole võrra vähendanud, samas on meie majandus kaks korda kasvanud. Taastuvenergia osakaal on Eestis juba praegu 25 protsenti, lähedal EL 2030. aasta sihile,” märkis Pentus-Rosimannus.

Ministri sõnul on oluline ka see, et ülemkogu andis suurema kindluse põlevkivi keskkonnahoidlikuma kasutamise kontekstis: „Eesti jaoks on põlevkiviõli tootmine oluliselt vähem keskkonda saastav ja heitmeid tekitav kui põlevkivi ahjus põletamine ja toetab seeläbi otseselt ka ambitsioonikate kliimaeesmärkide saavutamist. Võimalus seda toodet ka Euroopa Liidu turu jaoks toota on Eesti jaoks üks oluline viis meie seni väga keskkonnakoormavat sektorit vähem saastavaks arendada. Võrreldes elektritootmisega on kütusetootmise CO2 jalajälg energiaühiku kohta kaks korda väiksem, väheneb muu saaste ning veekasutus.”

Keskkonnaministeerium/Uudistaja

 


 

EMÜ professor Ülo Niinemets (foto: Toomas Kukk)

 

Maaülikooli teadlase juhitud uuring annab ülevaate lehestiku globaalsest varieeruvusest

Eesti maaülikool (EMÜ) teatas 21. oktoobril, et EMÜ professori Ülo Niinemetsa juhatusel on valminud laiapõhjaline uuring, milles selgitati välja lehtede fotosünteesi varieeruvuse piirid.

„Taimede süsiniku sidumine õhust valgusenergia arvel, fotosüntees, on fundamentaalne protsess, mis on põhiliseks orgaanilise süsiniku allikaks maakeral,” rääkis professor Ülo Niinemets. „Taimede fotosünteetiline produktiivsus on otseselt sõltuv lehestiku neelatud valgusenergia hulgast, mis aga omakorda sõltub lehestiku vertikaalsest ulatusest – siin on aga tohutu vahe, ulatudes mõnest sentimeetrist sammaldel kuni 150 meetrini maailma kõrgeimatel puudel, ja see toob omakorda kaasa erakordselt suure varieeruvuse võra valgusgradientides.”

Seni ei ole taimede fotosünteesiaparaadi struktuurset ja füsioloogilist kohanemist lehestiku valgusgradientidega enamikus globaalsetes fotosünteesimudelites arvesse võetud. Ülo Niinemetsa juhatusel tehti uuring, mille tulemusena selgitati välja lehtede fotosünteesi varieeruvuse piirid ning seda määravad struktuursed ja füsioloogilised mehhanismid. See on maailmas seni kõige ulatuslikum uurimus, mis käsitleb taimede plastilist kohanemist keskkonnaga.

Ühtekokku analüüsiti 831 lehestiku gradienti üle kogu maakera ökosüsteemide. Professor Niinemetsa sõnul on taimede valgusega kohanemise käsitlused Eestis olnud traditsiooniliselt tugevad ja seetõttu on eriti tervitatav, et just Eesti teadlased tegid esimese sellise ulatusliku analüüsi. Eestis algas lehestiku valgusgradientide uurimine rohttaimedel juba 1970. aastatel ning puudel 1980. aastatel Voore ökoloogiajaamas. 1995. aastal püstitasid Olevi Kull ja Ülo Niinemets Järvselja katsemetskonnas ligipääsuks puude võradele Eestis kõige esimesed, ligi üheksakorruselise maja kõrgused tornid.

Globaalses uuringus osalesid austraallane Trevor Keenan Sydney Macquarie ülikoolist ja Lea Hallik Tõravere observatooriumist; töö kokkuvõte on avaldatud taimebioloogia tippajakirja The New Phytologist prestiižses Sir Arthur Tansley artiklisarjas (Niinemets, Ü., Keenan, T. F. ja Hallik, L. 2014. Tansley review. A worldwide analysis of within-canopy variations in leaf structural, chemical and physiological traits across plant functional types, The New Phytologist: http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/nph.13096/abstract).

EMÜ/Uudistaja

 


 

Kährikkoer on üks Eesti arvukaimaid võõrimetajaid, kellega ümberkäimise üle on juba pikemat aega tuliselt vaieldud (foto: Karmen Süld)

 

Karulas räägiti võõrliikidest

Eesti terioloogia selts avaldas läinud nädalal pressiteate XXI terioloogia sügiskooli kohta: see  peeti 24.–26. oktoobril Karula rahvuspargis Kaika seltsimajas.

Sügiskool kandis pealkirja „Oma või võõras” ning keskendus eelkõige väga aktuaalseks muutunud invasiivsete võõrliikide temaatikale. Võõrliikideks peetakse seesuguseid liike, kes on levinud inimese kaasabil ja kinnitanud kanda väljaspool oma looduslikku levilat. Invasiivseks nimetatakse võõrliiki aga siis, kui ta ohustab neid ökosüsteeme, kuhu ta on sattunud, kahjustades kohalikke liike ja elupaiku ning põhjustades majanduslikku ja keskkonnakahju.

Juba 1981. aastal alguse saanud sügiskoolide traditsioonile panid aluse entusiastlikud noored loodusesõbrad ja praegused tuntud loodusuurijad eesotsas Tiit Marani, Andrei Miljutini ja Uudo Timmiga. Oma algupäralt olid sügiskoolid nädalapäevi kestnud loodusteaduslikud ekspeditsioonid või rännakud Eestimaa eri paikades. Ajapikku on üritus omandanud vormi, mis kutsub peale tõsiste teadlaste vaatama, kuulama ja kogema väga erineva taustaga huvilisi, alates üliõpilastest ja lõpetades õppejõudude, jahimeeste, ametnike ja valdkonnaga kokku puutuvate ettevõtjatega. Sel aastal oli terioloogia sügiskooli programm esimest korda kohandatud selliselt, et olla hariv ja asjakohane ka loodusteaduste õpetajatele.

Seltsil on plaanis muuta üritus veelgi avatumaks ja interaktiivsemaks. Ka praegu saab Eesti terioloogia seltsi kodulehelt www.terio.ee vaadata eelnevatel kordadel peetud ettekandeid.

Eesti terioloogia selts / Uudistaja

 


 

Pehme koeratubakas (foto: Toomas Kukk)

 

Ropka-Ihaste kaitseala laieneb

Valitsus kiitis 16. oktoobril heaks Tartu lähedal asuva Ropka-Ihaste looduskaitseala kaitse-eeskirja, mis laiendab senist kaitseala ning tõhustab ohustatud liikide ja elupaikade kaitset.

Ropka-Ihaste looduskaitseala on rikas nii haruldaste elupaikade kui ka liikide poolest. Kokku leidub seal 30 kaitsealust liiki, nende hulgas valge vesiroos, siberi võhumõõk, künnapuu, väikekajakas ja soopart. Kõige haruldasem liik on pehme koeratubakas, mis kasvab Eestis vaid Tartu linnas ning selle lähiümbruses.

Samuti vajavad kaitset nii Eestis kui ka Euroopas ohustatud elupaigatüübid: lamminiidud, soostuvad ja soo-lehtmetsad ning huumustoitelised järved. Ropka-Ihaste lamminiidud kuuluvad Eesti esinduslikemate hulka ning vajavad peale kaitse ka pidevat niitmist. Kokku tuleb uuel looduskaitsealal taastada 317 hektarit ja hooldada 500 hektarit poollooduslikke kooslusi.

Ropka-Ihaste ala on üks tähtsamaid veelindude (eriti hanede) peatuspaiku ja pesitsusalasid Ida-Eestis ning üks Eesti linnurikkamaid alasid. Kaitseala on ka rahvusvaheliselt tähtsate linnuliikide rändepeatuspaik ja toitumiskoht.

Osaliselt on kaitseala territoorium olnud kaitse all juba 1991. aastast, kui loodi Aardla järve botaanilis-ornitoloogiline kaitseala. See 132 hektari suurune ala ei suuda aga kõigi oluliste loodusväärtuste kaitset tagada. Seetõttu laiendab uus kaitse-eeskiri Ropka-Ihaste looduskaitseala 790 hektarini, et see hõlmaks kõiki suure loodusväärtusega alasid ning liikide ja elupaikade kaitse oleks tagatud.

Arvutilistides meenutati eeltoodut kajastanud keskkonnaministeeriumi pressiteate järel, et ettevalmistused on võtnud aega lausa 22 aastat: 1992. aastal Eestimaa looduse fondi algatatud eeltööde ja 1995 valminud esimese kaitse-eeskirja mustandi kirjutamise ning 1996 ornitoloogiaühingu vedada jäänud protsessi käigus on koostatud seitse kaitse-eeskirja ning mitu kaitsekorralduskava (neist viimane 2011. a augustis), peetud loendamatuid avalikke ja salajasi nõupidamisi ja kaasamiskoosolekuid ning koostatud eksperdihinnanguid.

Keskkonnaministeerium/Uudistaja

 


   

allikas: www.omniva.ee

 

Uued postmargid: Sõru liitsihi tuletornid

17. oktoobril ilmusid järjekordsed margid meremuuseumi kunstniku Roman Matkiewiczi välja mõeldud ja kujundatud tuletornisarjast.

Postimaksevahendeil nimiväärtusega 55 senti ja 1,30 eurot on Hiiumaa Sõru liitsihi tuletornid; neid on trükitud vastavalt 50 000 ja 100 000 eksemplari. Käibele tuli ka esmaümbrik ja maksimumkaardid (piltidel).

Omniva kodulehelt võib lugeda: Sõru (Sõrro) sihi tuletornid asuvad Hiiumaa edelarannikul teineteisest 487 m kaugusel. Sõru meremärkide ajalugu algab umbes 100 aastat tagasi, kui Eestis ehitati hulgaliselt puidust tuletorne ja päevamärke, s.h. ka esimesed ajutised sihttuled Väinamerest Sõru sadamani laevatee tähistamiseks. Pärast I maailmasõda hakati Eesti Vabariigis taastama sõjas kannatanud tuletorne ning 1934. aastal valmiski kaks uut Sõru tuletorni. /…/ 2014. aastal saavad Sõru liitsihi tuletornid 80- aastaseks.

Tuletornisari on üks Eesti Posti kõige pikema traditsiooniga sarju; vaid rahvariidemargid hakkasid ilmuma veel aasta varem. Esimene, 1995. aastal margile jõudnud majakas oli Pakri. Seega on käes sarja kahekümnes aasta. 2000. aastal ilmus kaks koostrükimarki, 2005, 2006, 2010 ja tänavu kaks eraldi marki; nii on postimaksevahendile jõudnud praegu kokku 25 mereteenäitajat: peale Pakri järjekorras Vaindloo, Ruhnu, Kunda, Vilsandi, Ristna ja Kõpu, Mohni, Laidunina, Keri, Sorgu, Norrby liitsihi ja Tallinna liitsihi meremärgid, Juminda, Mehikoorma, Hara, Suurupi liitsihi majakad, Vergi, Käsmu ja Kiipsaare tuletorn ning nüüd Sõru majakad. Alates kümnendast, Keri majaka margist, on käibele antud ka maksimumkaardid.

Uudistaja/Omniva

 


Luua metsanduskooli võistkonna liige tänavustel Eesti raiemeistrivõistlustel Pärnu Vallikäärus (foto: Eesti metsaselts)

 

Euroopa noored metsamehed võistlevad kevadel Tartus

Eesti metsaselts teatas läinud nädalal, et tuleva aasta maikuus, 20.–24. mail, peetakse Eestis XIV Euroopa noorte meistrivõistlused metsanduses; neid korraldab Luua metsanduskool.

Võistluste peakorraldaja Marko Vinni sõnul aitavad Eestis toimuvad Euroopa meistrivõistlused kindlasti propageerida metsandust raiespordi kaudu. Võistlustest võtavad osa 24 Euroopa riigi parimad metsandust õppivad õpilased vanuses 16–25, parim riik selgitatakse välja raievõistlustel ja metsarajal. Iga riik paneb välja neljaliikmelise võistkonna, kes on kõik pärit selle riigi parimast metsanduskoolist. Eestit esindab Luua metsanduskooli võistkond. Kuigi enamik alasid on individuaalsed, loeb lõppkokkuvõttes siiski terve meeskonna ehk riigi sooritus.

Alates 2002. aastast korraldatavatel metsanduse Euroopa meistrivõistlustel on Eesti olnud kõige edukam aastatel 2003–2004, kui mõlemal aastal saadi üldarvestuses esikoht.

Eesti metsaselts

 


   

 

Uued trükised lindudest

Eesti ornitoloogiaühing on välja andnud trükised „Lindude pesad ja munad” ja „Lindude ränne”.

Mõlemad on illustreeritud värviliste fotode, joonistuste ja skeemidega. Ühtlasi on uuendatud juba varem samas sarjas ilmunud trükiseid, mis annavad juhiseid lindude talvise toitmise ning pesakastide ja -aluste loomise kohta. Trükiseid on tasuta võimalik saada looduskeskustel, koolidel, lasteaedadel jt, elektrooniliselt on need kõigile kättesaadavad EOÜ kodulehel www.eoy.ee.

Trükiste väljaandmist toetas KIK.

EOÜ/Uudistaja

 

TASUB OSALEDA


Keskkonnaõiguse keskuse juristid annavad nõu

Sihtasutuse Keskkonnaõiguse Keskus (KÕK) juristid korraldavad 2014. a sügisest kuni 2015. a kevadeni üle Eesti 15 tasuta teabepäeva sellest huvitatud kogukondadele, kellel on soov saada selgust kohaliku tasandi keskkonnaküsimuste otsustamise võimalustes ning selles kaasa rääkida. Iga maakonna kohta valitakse välja üks toimumispaik. Soovist arutada juristidega kogukonnale või seltsile olulisi küsimusi ja osalemisvõimalusi palutakse anda märku Kärt Vaarmarile (kart@k6k.ee).

Täpsemat infot saab KÕKi kodulehelt www.k6k.ee/tegevused/projektid/osalusjuhiste-tutvustamine-kogukondadele.

 


 

 

Jätkuvad keskkonnaameti keskkonnahariduskonverentsid

Nagu oleme varemgi teatanud, korraldab keskkonnaamet oktoobris ja novembris kuus regionaalset konverentsi, mis keskenduvad säästvale energiakasutusele. Pärnu ja Haapsalu konverentsid on juba toimunud, ees on veel neli samasugust üritust:

30. oktoobril Tallinna tehnikaülikooli tudengimajas, 6. novembril Väimelas Võrumaa kutsehariduskeskuses, 11. novembril Jõhvi kontserdimajas ja 20. novembril Tartu kutsehariduskeskuses. Konverentside ettekannete ja töötubade salvestised avaldatakse veebis https://www.youtube.com/user/Keskkonnaharidus.

 


Tamme paljand

 

TÜ loodusmuuseumi geoloogia huvipäev

on pühapäeval, 2. novembril. Näha saab Tamme paljandit Tartumaal ning geoloogilisi vaatamisväärsusi Viljandi lossimägedes ja Paistus. Huvipäeva juhendavad geoloogid Mare Isakar ja Tõnu Pani. Väljasõit on kell 9 Vanemuise 46 eest. Tasuta huvipäevale, mida toetab KIK, on vajalik registreeruda aadressil loodusmuuseum@ut.ee. Kohtade arv on piiratud.

 


Matsalu festivali võidufilmi peategelane (allikas: www.matsalufilm.ee)

 

Matsalu loodusfilmifestivali filmid jõuavad taas Tartusse

Tartu loodusmajas Lille 10 saab hilissügisest kevadeni vaadata Matsalu loodusfilmide festivali filme.

2014. aasta septembris peetud rahvusvaheline loodusfilmide festival Lihulas oli juba kaheteistkümnes. Neile loodusfilmihuvilistele, kes Lihulasse filme vaatama ei jõudnud, pakutakse juba kaheksandat aastat järjest võimalust Tartus festivali filmiparemik hilissügisest varakevadeni ära vaadata.

Tartu loodusmajas algab MAFF-i filmihooaeg 11. novembril kell 18 festivali peapreemiaga pärjatud filmiga „Austraalia loodus 1 – Punakängurute riik”. Filmiõhtud toimuvad iga kuu teisel ja neljandal teisipäevaõhtul kuni aprilli lõpuni, kokku kahekümnel korral. Täpsema info filmiõhtutel linastuvate filmide kohta leiab Tartu keskkonnahariduskeskuse kodulehelt www.teec.ee.

 


LUS-i maja

 

Looduseuurijate seltsi avatud loengu

„Uued matemaatilised meetodid Peipsi uurimisel” peab Tõnu Möls 30. oktoobril algusega kell 17.15 LUS-i majas (Struve 2, Tartu). Ettekanne põhineb EMÜ limnoloogiakeskuse teadlaste viimase kümne aasta uurimustel. Samas peetakse seltsi üldkoosolek.

 


Eesti maaülikooli peahoone

 

„Taastuvate energiaallikate uurimine ja kasutamine”

on Eesti maaülikooli (EMÜ) taastuvenergia keskuse ja Eesti taastuvenergia koja konverents, mida peetakse tänavu juba kuueteistkümnendat korda. Konverents toimub 13. novembril algusega kell 10 Tartus EMÜ peahoone aulas (Kreutzwaldi 1A). Selle aasta konverentsi fookuses on Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2030 ning taastuvenergia väikelahendused hoonetes.

Vt täpsemalt http://tek.emu.ee/teuk-konverentsid/teuk-programm.

Osaluseks tuleb eelregistreeruda enne 6. novembrit aadressil http://tek.emu.ee/teuk-konverentsid/registreerimine.

 


Jääajakeskus Saadjärve ääres

 

Jääajakeskuse järgmine loodusõhtu

on 5. novembril algusega kell 18. Seekordne teema on „Maailma roheline ajalugu”, räägib professor Tõnu Oja.

 


Põõsaspea linnujaam

 

Veelindude sügisränne võetakse kokku

3. novembril kell 17.30–19 ettekandeõhtul, kus iga huviline saab vaadata Põõsaspea hooaja loodusfotosid ja tutvuda loenduste üldtulemustega. Õhtu toimub Noarootsi looduskeskuses ehk Pürksi küla keskel asuva Pürksi mõisa abihoones. Sissepääs on vaba.

 

 MAAILMAST


 

Mullu pildistatud näide Ghana põliselanike toidu kohta. Just asjaolu, et ekvaatori kandis söövad inimesed metsloomaliha, peetakse põhjuseks, miks Ebola-nakkus on neile loomadelt üle kandunud (foto: Wikiseal/Wikimedia)

 

Ebola-epideemia: tunneli lõpust paistab valgust?

Immunoloogiaühingute rahvusvaheline liit IUIS avaldas 27. oktoobril pöördumise, milles kutsub üles kärmesti ja adekvaatselt rahastama võimalike Ebola-vaktsiinide kliinilisi katsetusi ja immuunsusmeetmete kiiret rakendamist Aafrika riikides.

Iga inimene, kes on Ebola viirusega kokku puutunud, ei sure. Asjaolu, et ligi kolmandik neist jääb ellu, viitab, et mingi immuunsus selle tapva haiguse suhtes on võimalik. Katseline ravi ja vaktsiinid on põhimõtteliselt olemas, aga nende turvalisust ja tõhusust pole veel kontrollitud.

Avalduse ühe autori, Kaplinna ülikooli nakkushaiguste ja molekulaarmeditsiini instituudi professori Clive Gray sõnul on saavutatud tõsiseid edusamme, et peatada nakkuse levik inimeselt inimesele: „See on oluline, aga mitte piisav. Osalised peavad tegema suuri jõupingutusi, et edendada ravi ja vaktsiinide väljatöötamist.” Autorid väidavad, et ehkki litsentsitud vaktsiine ei ole veel turule jõudnud, on viimastel aastatel ja eriti viimastel kuudel tehtud suuri edusamme. Üks lootusandev preparaat on šimpansi adenoviiruse alusel loodud Cad3. On leitud, et juba selle vaktsiini ühekordne doos kaitseb nakkuse eest katseloomi; nüüd on käsil kliiniliste katsetuste esimene etapp: vaktsiini turvalisust proovitakse väikese rühma inimeste peal, määratakse sobiv doos ja tõhusus. Teine lootustandev kandidaat on rVSV-ΔG-ZEBOV, mis on osutunud pärdikute puhul tõhusaks ja ohutuks; inimkatsed peaksid algama veel sel kuul.

Hamburgi ülikooli meditsiinikeskuse professor Marylyn Addo ütleb, et seekordse nakkustelaine on põhjustanud üks, väheste mutatsioonidega viirusetüvi ja see muudab vaktsiinistrateegia lihtsamaks: selleks tuleb lihtsalt aru saada, kuidas on ellujäänute puhul toiminud immuunsus. Addo lisab, et olukord nõuab kiiremaid kliinilisi katsetusi, mille puhul ei tohi ometi teha mingeid kompromisse ohutuse arvel.

Uusi nakkusi vältivate vaktsiinide kõrval on raporti kinnitusel juba leitud ka ravimeid, et aidata nakatunud inimestel terveneda. Teatud lootusi pannaks nii loomadel kui ka inimestel proovitud preparaadile töönimega ZMapp, samuti katseravimitele siRNA ehk teise nimega TKM-Ebola ja Favipiravir (T705). Neid oleks vaja ohutuse ja tõhususe suhtes katsetada, aga traditsiooniliste katsetuste jaoks napib aega. Seepärast kutsutaksegi avalduses üles mitte ainult leidma katsetuste jaoks rohkem raha, vaid muutma ka seniseid reegleid paindlikumaks, et kiirendada katsetusi.

IUIS/AlphaGalileo/Uudistaja

 


 

Kanakull (foto: Daniel Burgas / AlphaGalileo)

 

Röövlinnumetsad on parim paik elurikkuse kaitseks

Soomlaste tehtud uuring kinnitab, et röövlinnud mõjutavad soodsalt teiste liikide arvukust ja neid saab kasutada elurikkuse indikaatorina.

Helsingi ülikooli ja Novia rakendusteaduste ülikooli teadlased uurisid kahe tavalise röövlinnu, kanakulli ja händkaku elupaiku. Kahes suures metsalaamas inventeeriti nende pesapaiku ümbritsevate metsade elurikkust põhirõhuga lindudele, lendoravale ja torikseentele. Tulemused näitasid, et ehkki röövlinnud võivad mõne liigi arvukust vähendada kas siis röövluse tõttu või sellepärast, et need liigid eelistavad lihtsalt röövlindudeta elupaiku, leiavad teised liigid sellistest naabritest kaitset ja on seal arvukamad. Ühe uurija, Helsingi ülikooli doktorandi Daniel Burgase sõnul tuleb röövlinde võtta lihtsalt kui üht maastikuelementi, nagu on mäed, vooluveekogud või tiigid, mis lisavad heterogeensust ja mõjuvad soodsalt elurikkusele.

Leiti, et röövlindude naabruses pesitseb rohkem linde kui mujal; kanakullide elualadel oli üllatuslikult suurem ka torikseente mitmekesisus. Burgas ütleb, et nii saab kanakulli elupaiku kaitstes pakkuda vähema kuluga kaitset ka teistele liikidele. Ehkki händkaku puhul oli positiivne seos mõneti väiksem, on elurikkuse kaitse mõttes kõige tõhusamad need metsad, kus pesitsevad mõlemad uuritud liigid. Üksiti ilmnes, et tõesti võib nende liikide olemasolu pidada suure elurikkuse tõendiks ka riigi eri piirkondades.

Leitu on eriti oluline seetõttu, et tänu efektsele välimusele ja põnevale eluviisile on röövlinnud üks loodusuurijate lemmikobjekte, kelle kohta on rohkesti andmeid. Soome on röövlinnuseires juhtriike, kus vabatahtlikud hoiavad aastast aastasse silma peal tuhandetel pesapaikadel, nii et looduskaitseks vajalikud andmed on käes lisasurveta maksumaksja rahakotile. Pealegi kinnitab Burgase sõnul Soome loodusmuuseumi uuring, et suur osa Soome metsaomanikest on isegi ilma kompensatsioonita nõus jätma puutumata suuri metsaalasid, kus röövlinnud pesitsevad.

Helsingi ülikool / AlphaGalileo / Uudistaja

 


 

Gekoliik Goniurosaurus luii(foto: AlphaGalileo)

 

Pika eluea saladus: söö taimtoitu ja seksi vähem

Pealkirjaks pandud tarkus võib küll vaimustada taimetoitluse eestkõnelejaid, ent ei pärine paraku siiski mitte inimeste, vaid roomajate põhjal tehtud uurimusest. Pikaealisuse uuringus, mille tulemused on avaldatud ajakirjas Global Ecology and Biogeography, võeti kokku andmed 1014 roomaja kohta.

Ühendkuningriigi Lincolni ülikoolis teadlaste juhitud rahvusvaheline uurimisrühm tundis huvi, kuidas mõjuvad roomajate elueale keskkonnaolud ning toitumis- ja sigimisharjumused ning kogus kirjandusest kokku andmed 672 sisaliku- ja 336 maoliigi kehamõõtmete, esimese sigimise varaseima ea, aktiivsete isendite kehatemperatuuri, sigimisviisi ja -sageduse, munade hulga või pesakonna suuruse, toidueelistuste ning aktiivsusaja kohta.

Ilmnes, et liigid, kelle suguküpsus saabub varem ja kes sigivad sagedamini, elavad vähem. Kirjutise ühe autori Daniel Pincheira-Donoso sõnul on see väga sarnane rokitähe loomingust alguse saanud lööklausega Live fast, die young (ela ruttu, sure noorelt). Pikaealisi liike iseloomustavad hilisem ja harvem sigimine, väiksemaarvulised, aga suuremana ilmale tulevad järeltulijad ja väiksem kehatemperatuur. Suured panused sigimisse sagedasemate ja arvukamate järeltulijate kujul korreleeruvad lühema elueaga, suuri mune munevad liigid elavad aga kauem.

Selgus ka, et taimtoidulised liigid elavad kauem kui nende karnivooridest sugulased. Töö autorid pakuvad ise selgituseks, et kuna taimtoit on olemuslikult vähetoitev, toob see kaasa sigivustaseme languse, selle seost elueaga on aga juba mainitud. Proteiinirohke loomtoit tagab kiirema kasvu ja varasema suguküpsuse, ent lühendab eluiga. Pealegi võib jaht olla ohtlikum kui viljade kogumine.

Varem pole nii ulatuslikku uurimust kõigusoojaste loomade eluea kohta ette võetud, hoopis rohkem on huvi tuntud imetajate ja lindude elueauuringute vastu. Nüüd arutatakse, kas mitte teha katseid, milles võiks toita teatud liikidest loomi erinevate toiduvalikutega ning uurida selle mõju kasvule ja suguküpsuse saabumisele.

University of Lincoln / AlphaGalileo / Uudistaja

 

 UUDISTUSI KESET ATLANDI OOKEANI


 

Tänase Uudistaja toimetaja veetis äsjase puhkusenädala Portugalile kuuluvate Assoori saarte üheksast saarest suurimal, kolmveerandi Hiiumaa suurusel São Miguelil.

Oktoobrikuu ilm oli paarikümne soojakraadiga, mis on saartel aasta ringi tavaline, aga üpris muutlik: jagus nii päikesepaistet, tugevaid vihmavalinguid kui ka väikese tormihakatiseni küündinud tuult. Ookean oli sageli valgete vahuharjadega, rannikule jõudvatest murdlainetest rääkimata

Vulkaanilise tekkelooga saare kõrgemad mägised otsad läänes ja idas on vanemad kui madalam, aga ikka künklik keskosa. Suurem jagu ligi 140 000st São Migueli elanikust elab just seal

Saare linnade ja asulate vanematele osadele on iseloomulikud ka Mandri-Portugalis tavalised väikestest kividest laotud must-valgete mustritega tänavad. Valged kivid on toodud 1400 kilomeetri kauguselt mandrilt. Foto on tehtud saare keskuse Ponta Delgada raekoja trepilt

Vanades vulkaanikraatrites on hulk järvi. Vahest tuntuim on suures, viiekilomeetrise läbimõõduga Sete Cidadesi vulkaani kaldeeras poole kilomeetri kõrgusel paiknev järvepaar: Roheline ja Sinine järv ehk Lagoa Verde ja Lagoa Azul

Saare vulkaanid pole viimaseil sajandeil pursanud, aga maapõu on kuum, nii et saarel on mitu geotermaalala ja -jõujaama. Kõige iseloomulikumaid näiteid leiab Furnase orust, …

… kus maapinna omapära on hästi osanud ära kasutada kohalikud perenaised, küpsetades selleks kaevatud aukudes potirooga Cozido das Furnas. Meie rühmale mõeldud maitsvat ja rohket ühepajatoitu sel fotol parajasti välja võetaksegi

Assooride iseloomulik magustoit on ananassiviil. Ananasse kasvatatakse valgeks lubjatud klaaskasvuhoonetes

Vulkaaniline pinnas on teadagi viljakas ja saare hüüdnimi Roheline saar pole vähimalgi määral liialdatud. Aasta läbi naudivad lopsakat rohukasvu lehmad, keda olevat saarel umbes sama palju kui inimesi. Nii suudetakse juustu, või ja piimapulbriga varustada vaata et kogu Portugali

Veel üks kinnitus mulla viljakuse ja soodsa kliima koosmõju kohta. Meie giidi Mirjami sõnul on see nii vägev, et isegi jõulutäht kasvab siin suureks puuks. Foto on tehtud valitsushoone ees pargis Ponta Delgadas

Kaljuse ranniku ja lainetava ookeaniga São Miguelil pole kuigi palju supluskohti. Üks põnevamaid on kaljude varjus saare läänenurgas Ferreiras

Vikerkaar oli reisinädalal tavaline taevaehe. See topeltvikerkaar sai fotole Ponta Delgada sadamast vaalavaatlusretkele siirduvalt laevalt

 

 

Loodusajakirjade väljaandmist toetab:


 

 

Toimetanud ja pildistanud Toomas Jüriado

Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil toomas1307@hot.ee


Uudiskirja arhiiv http://www.loodusajakiri.ee/valjaanded/uudistaja/